Mulle meeldivad ambitsioonikad inimesed ning selleks, et eelkõige endale meeldida, tahan ma isegi olla ambitsioonikas ja teotahteline. Seega suured ideed ja väljakutsed pole mulle võõrad, kuid oma üsnagi lühikese elu jooksul olen õppinud, et iga väljakutse tuleb võtta lahti etappideks. Selleks et olümpiavõitjaks saada, peab kõigepealt kodukamaral tegusid tegema.
Nii on ka minu põlve lugu üks suur väljakutse, millele on omad etapid. Täieliku paranemiseni on veel tükk-tükk maad minna ning arutu oleks lugeda päevi selleni, mil see ükskord terveks saab. Selle asemel saan aga öelda, et üks etapp hakkab kohe läbi saama. Operatsioonist on möödunud kaks nädalat ning lähipäevil saan lahti klambritest ja õmblustest, mis lõikehaavu on koos hoidnud. Mitte et mul nüüd oleks meeletult õõvastav oma haavu vaadata, mille kirurg sõna otseses mõttes klambripüstoliga kinni klammerdas, aga egas seal nüüd midagi väga ilusat ka ole.
Järgmine vahekatsumus on reielihas tööle saada, sest praegu tõrgub see päris korralikult ning tõele au andes, ega seda lihast suurt ole ka. On päris uskumatu, kuidas niivõrd lühikese ajaga (saatuslik öö 14. märts) on vasaku jala lihased päris korralikult ära kärbunud. Seda ilmestab hästi ka minu kaotatud 10 kg, mis on haihtunud justkui õhku. Eks haiglatoit võttis ka korralikult rasvavarusid vähemaks, kuid lihas on see, mis kaalub. Varem kaalusin 83 kg, nüüd 73 kg.
Pilt põlvest peale operatsiooni
Üksi ei oskaks ma aga midagi teha, seega on RaudKuke tiimiga ühinenud tõelised oma ala spetsialistid Tauno Koovit ja Mihkel Luik TÜ Kliinikumi taastusravi osakonnast. Nagu aru sain, siis pakun oma põlvega ka neile keskmisest keerukama ülesande, kuna ei pidavat just tihti olema patsiente, kel sidemeid nii palju puruks on läinud. Igatahes algus on tehtud ning hetkel veel küll elektriimpulsside toel, aga tasa ja targu me põlve tööle saame.
Eks see kogu põlvevärk ole suur katsumus ka mu vaimule. Trenni minek on olnud alati väljapääs argirutiinist ning mõtteid puhastades teritanud nii vaimu kui ka keha. Nüüd aga pole ma seda juba viimased kolm nädalat teinud. Vahepeal on küll puuri pistetu tunne, mil nagu tahaks lennata, aga no lihtsalt ei saa. Kõige morjendavam on olla halvas vormis. Peeglisse vaadates on õnneks veel ülakeha lihased alles ning võin vast rannas ikka särgi seljast heita, aga samas füüsiline vorm tundub jube kehvakene. Natukenegi intensiivsem tegevus võtab võhmale, ja ma vihkan seda … sest mul on alati võhma olnud.
Kuid nagu ütleb üks väärt The Rolling Stones’i laulujupike „You can’t always get what you want but if you try sometimes you find you get what you need“ ehk alati ei saagi seda, mida tahan, kuid kui jätkan proovimist, siis mine tea, äkki muutub mu keha mingit moodi selle taastusravi käigus hoopis tugevamaks. Panen rohkem rõhku nendele lihastele, mida ehk varem arendanud ei olegi. Igatahes on see uus kogemus, mis arendab mind nii füüsiliselt kui vaimselt.
