Suvehooaja alguses ei ole väljas liikumiseks midagi paremat, kui rulluisud jalga tõmmata ja sõitma minna. Küsisime soovitusi MTÜ Rulliklubi juhatajalt ja treenerilt Jaanus Ritsonilt.
Rulluisutamisega võib algust teha igas vanuses, kindlasti ei ole see ainult noorte inimeste ala. Vanemana alustades võib lihtsalt sõiduoskuse saavutamiseks rohkem aega kuluda. „Rulluisutamine sobib pea igas vanuses ja treenituses inimestele. Kiiremini kohanevad muidugi need, kellel on hea tasakaal, rütmitunne ja julgus asfaldil muretult ja vabalt veereda. Kiiruse kartus ja kukkumise hirm on ehk alguses kõige suuremateks piduriteks kõigile, aga eks igaüks saab vastavalt sõiduasendile ja tempole leida meelepärase kiiruse, mida nautida,” alustab Jaanus.
Millest alustada?
Rullisutamiseks on tarvis uiske, kaitseid, kiivrit ja siledat kergliiklusteed. Kui lähed rullitama esimest korda ega ole kindel, kas tegu on ikka selle alaga, mida pikemalt harrastada tahaks, ei pea kohe varustust ostma tormama: heal juhul saab seda laenuks paluda sõbra käest, kuid varustust saab ka rentida. Jaanus soovitab rentimiseks Rullibussi, sest seal korraldatakse ka koolitusi ja treeninguid ning iga uisupaari rentija saab kaasa kogu turvavarustuse – ilma kiivri ja kaitseteta ei tohiks algaja kindlasti rulluisurajale minna ning tegelikult on turvavarustus rangelt soovituslik ka edasijõudnutele.
Kuna rulluisutamise näol on tegu osavust ja tasakaalu nõudva kiire alaga, võivad esimesed sõidud algajale eksreemsed ja ohtlikud tunduda. „Siis tuleb varuda kannatust. Mõistlik oleks otsida kohe välja kodule lähim rulluisukoolituse koht ja teha läbi algkoolitus,” soovitab Jaanus. Rulluisu algkoolitusel räägitakse üldjuhul varustuse valimisest, sellest, kuidas ennast rullidel kindlalt tunda, õigest sõiduasendist ja tehnikast, käiakse läbi manööverdamised ja pidurdamine. Ohutus nii iseenda kui kaasliiklejate suhtes kergliiklusteel harjutades on samuti tähelepanuväärne teema, et ikka tervena trennist koju jõuda. Jaanuse sõnul ei saa küll ka iseseisvalt alustades midagi otseselt väga valesti teha, aga koolitusel saab kohe õiged suunised ja näpunäited, kuidas ohutult alustada. „Esmamulje annab alati edasisele tegutsemisele kaalu ja seepärast on parem alustada ikka positiivsete emotsioonidega. Omapäi alustajatel juhtub esimestel sõitudel tihti teadmatusest olukordi, kus ei saa pidama ja manööverdamised lõppevad kukkumisega. Nii jäävad paljudel rulluisud pikaks ajaks riiulile tolmu koguma ja raske on oma hirmudega uuesti edasi minna,” arvab Jaanus.
Ohutus eelkõige
Kui ei ole tahtmist ega võimalust koolitustel osaleda, tuleks kindlasti meeles pidada, et oluline on alustada turvaliselt. „Hakatuseks tuleks leida muust liiklusest vaba plats või parkla, kus saab ohutult õppimisele keskenduda. Ennekõike tuleks selgeks harjutada pidurdamine, seejärel pööramised ja alles siis minna sõitma kergliiklusteele või kohtadesse, kus endalegi ootamatult tuleb sooritada nii äkkpidurdusi kui ka muid manöövreid,” annab Jaanus nõu ja lisab, et eriti tõsiselt tuleks suhtuda ka langustesse, kus hoog võib endale soovimatult ja kontrollimatult suureks kasvada. Kui pidurdamine pole selge, siis võib sõit lõppeda valusa kukkumisega. „Mägistes kohtades tuleks langustel harjutada laskumist nii, et sõidad veidi tõusu üles ja siis alla, tasapisi kõrgemale minnes suudad alla sõites järjest kiirema hooga kohaneda.”
Kui on vaja ootamatult pidurdada, aga muidu pidama ei saa, siis tasub meeles pidada, et mururibale sõites saab hoo väga kiiresti pidama. Enamiku rulluisuteede ääres on selline riba õnneks olemas. Kui tekib ohtlik olukord, siis Jaanuse sõnul tasubki alati kaaluda teelt murule keeramist. „Kui seda manöövrit enne korduvalt harjutada, on see üks hea moodus nii kiiresti pidama saada kui ka pehmemalt maanduda,” kinnitab ta.
Ettevaatus ei tule kunagi kahjuks ja seetõttu tasub ka kogenumal uisutajal uutes sõidukohtades alati rada alguses väga rahulikult läbi sõita ja endale selgeks teha, kuidas igal ristmikul või järsus kurvis ohutult hakkama saada. „Mitmekesi koos sõites tuleks sõita teineteise järel hanereas, mitte kõrvuti, kuna tõukamisel võivad jalad põrkuda ja võimalus üksteist kogemata pikali sõita on alati suurem,” ütleb Jaanus. „Üksteise järel sõites saab veidi kogenum sõitja teist ka tagant vajadusel toetada ja püsti hoida. Need on ka õpetussõnad, mida me koolitustel kõigile jagame, kuidas koos sõita ja algajamaid ohutult aidata,” sõnab Jaanus.
Aga millised uisud?
Algajale võib osutuda küllaltki keeruliseks ka sobiva uisupaari leidmine. Jaanus soovitab valida enda jaoks mugavad ja parajad saapad. „Suuremad saapad jäävad jalas loksuma, mille tagajärjel hakkavad need ka kindlasti hõõruma ja paarikümne minuti pärast võib jalalt leida mitu vesivilli. Samuti tuleb rullid piisavalt tugevasti jalga kinnitada, sest muidu on manööverdamised väga lombakad, saapad muljuvad pahkluid ja hõõruvad taas jalad villi,” räägib Jaanus ja soovitab esimestel sõidukordadel või uute rulluiskudega sõitma minnes iga 15 minuti järel rullid korraks jalast ära võtta. „See aitab jalalabadel veidi puhata ja annab võimaluse veenduda, et ebamugavad kohad ei tee jalale liialt haiget. Järgmistel sõidukordadel võib eelmiste kordade hellad kohad liimplaastriga ette teipida, et hõõrdumist vältida.”
Areng on lõputu
Sellele, kes vähegi kiirust armastab, võib rulluisutamisest üsna ruttu üks lemmikumaid harrastusi saada. Kui kiirus ja osavus kasvab, saab puhtast sõidurõõmust ka võimalus ennast füüsiliselt heas vormis hoida. „Rulluisutamine arendab kogu keha lihaskonda. Muidugi saavad suurima koormuse reie-, tuhara- ja seljalihased, ent kuna kogu keha on pidevalt tasakaalust väljas ja inimene püüab alateadlikult oma asendit stabiliseerida, siis on uisutamisesse kaasatud kogu lihaskond. Käed liiguvad samuti, et hoogu anda ja tasakaalu hoida,” toob Jaanus välja. „Uisutaja funktsionaalsus areneb vastavalt sellele, millise tempo ta valib ja kui pika sõidu teeb. Rahulikus tempos sõites põletame kaloreid ja arendame vastupidavust. Kiire sõiduga arendame lihasjõudu ja kiiruslikku võimekust. Osavus, rütmitunne ja koordinatsioon arenevad igal kiirusel,” kinnitab Jaanus.
Kui uisud juba kindlalt jalas püsivad ja enam kiirust ei karda, siis võib kodu lähedal tuttaval rajal sõitmine veidi rutiinseks muutuda. Ja tahaks ju ka füüsilises mõttes edasi areneda. Kuidas siis treeningud vaheldusrikkamaks muuta? „Kel sõit juba selge ja treeninguks muutunud, sel tasuks nädalas teha varieeruvaid sõite, nt kiirematele ja jõulisematele sõitudele võiks vahele teha rahulikku veeremist. Jalgade jõudu saab tõsta mäest üles sõites, kiirust saab arendada kergel laskumisel. Kiiruse arendamisel tuleks valida lühemad lõigud, kus kiirust tõstetakse sujuvalt, kuni kontrollitud tehnika püsimiseni. Kui on tunne, et hoog muutub ohtlikuks, tuleb tõukamised lõpetada, lasta hool raugeda ja siis uuesti pärast väikest puhkust kiirus üles kruttida,” soovitab Jaanus. „Kuna parem füüsiline võimekus lubab sõita järjest sportlikumalt, on tõusev kiirus ja paranev sõidutehnika omavahel korrelatsioonis ehk siis sõidutehnika areneb füüsilise võimekusega käsikäes ja areng tundub lõputu. See teebki rulluisutreeningud väljakutsuvaks ja põnevaks.”
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Rullituuri arhiiv
