Tõeliseks tippsportlaseks saab pidada atleeti, kes eesmärgi poole ronides suudab trotsida kõiki raskusi, olgu selleks ülikeerulised treeningtingimused, rasked majanduslikud olud vmt.
Jalgratturi ja triatleedi Jaan Pehki (1963–1994) sportlastee oli täis suurt tööd treeningutel ja usku selle najal paremaks saada. Pehk tõusis Eesti parimate ratturite sekka Ida-Virumaalt ja see juba iseenesest eeldas palju iseseisvat tööd ning muuhulgas keskkoolis raamatute abil enda kurssi viimist füsioloogia, anatoomia ja sporditraumade teemal. 1986. aastani tegeles ta spordiühingusse Jõud kuuludes eelkõige jalgrattaspordiga, kuid sel aastal osales ta esimesel triatlonil ja see tollal uudne ala Eestis võitis ta südame.
Alaga tegelemine ei olnud kerge, liiatigi taasiseseisvumisperioodil sattusid sportlased spordisüsteemi muutustega majanduslikult kohati päris keerulistesse olukordadesse. Jaani spordivarustusse kuulusid 1980ndatel jooksudistantsil kodune heegeldatud võrksärk, jalanõudeks aga olid Tartu tossud, mida ta ise oli vooderdanud pehmemaks ja vetruvamaks. Rahvusvahelistele võistlustele jõudes nägi ta esimest korda pikki erilisi kummikombinesoone.
Uue ühiskonnakorralduse saabudes käis ta läbi rohkem kui 20 erinevat ettevõtet, et leida endale sponsoreid. Just nende abil muretses ta endale pikamaaujumiseks sobiliku kombinesooni, Colnago jalgratta ja sobivad jooksutossud. Kõige selle kõrval viis Jaan Pehk Eesti täispikatriatloni rekordi Saksamaal uue suurepärase tähiseni – 8:41.01.
Jaani unistus jõuda esimestele triatlonivõistlustele olümpiamängude kavas 2000. aastal ei täitunud. Jaan Pehk ning tema treening- ja võistluskaaslane Kristjan Raiend hukkusid Estonia laevakatastroofis 28. septembril 1994. aastal.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
