INDREK KANNIK (52) on olnud riigikogu liige (1992–1999), kaitseminister (1994), kantsler (2001–2004) ja Eesti Jalgpalliliidu president (2003–2006). Praegust riigiametnikku teab spordisõber koduvabariigis eelkõige jalgpallikommentaatorina TV3 vahendusel, kus ta kommenteeris ka lõppenud hooajal koos Mart Mardisaluga UEFA meistrite liiga mänge.
Kui see ajakirjanumber lugejateni jõuab, on Indrek pööranud oma valvsa pilgu Venemaa suunas ja on loomulikult jalgpallilainel. Või mis me ikka keerutame – aeg, mis ei ole seotud töö, perekonna või sõpradega, kulub valdavas osas jalgpallile.
Oma head sõpra tunnen juba 33 aastat. Mäletan Indreku lapsepõlvekodu Energia tänaval, mida ülikooli ajal korduvalt külastasin. Ja Tallinna 43. keskkooli (praegune Tallinna Tehnikagümnaasium), kus kursusevend 11 aastat koolis käis. Kui koolipoiss läks läbi metsatuka, lahutas kaht strateegilist punkti poolteist kilomeetrit. Käisin ühel ilusal kevadpäeval enne kohtumist loo kangelasega tema vana koolimaja ja staadionit kaemas. Kõik oli renoveeritud, aga tundus samas olevat endine – kaks korvpalliväljakut ja väike jalgpalliplats. Ka võimla on mõõtmetelt samaks jäänud. Lisaks veel värske tartaankattega 100 meetri pikkune jooksurada.
Meie ajal oli see jooksurada asfaltkattega. Ja kerge kruusaga oli kaetud tegelikult mitte jalgpalli-, vaid käsipalliväljak. Tõsi, ma ei mäleta, et keegi oleks seal kunagi käsipalli mänginud.
(Rõõmsalt)Minule muidugi meeldiski kõige rohkem see „käsipalliväljak”, seal veetsin kõige rohkem aega.
Kui Indrek hakkas kaela kandma ja õues mängima, oli see mõneti komplitseeritud – rahvastiku koosseis oli tema kodukandis 1:3 eestlaste kahjuks ja õrnas eas võõrkeelses keskkonnas olla pole just kõige meeldivam tunne. Aga Rahumäe surnuaia taga ja TSIK-i (praeguse Audentese) staadioni kõrvalväljakutel ta naabripoistega jalgpalli mängimas käis.
Suhteliselt noorena hakkasin tegelema ka oma teise suure hobiga – kuulama BBC-d ja jälgima „veidi kõrgemal tasemel” jalgpalli.
Eestimeelsed perekonnad elasid telekast spordivõistlusi vaadates omadele kaasa, kes vaoshoitumalt, kes häälekamalt. Aga „omad” ei olnud muidugi mitte selle kuritegeliku režiimi dresse kandvad atleedid (kui nad ei olnud just eestlased), vaid kõik need, kes elasid vabas maailmas või vähemasti väljaspool impeeriumi piire.
Kannikute pere üks suurpäevi oli 8. aprill 1976, mil Katowices toimunud jäähoki maailmameistrivõistlustel võitis Poola NSV Liitu 6:4! Kui sellel paljunäinud majal olnuks kõrvad ja kopsud, ohanuks kivimürakas ühest korterist kostvate rõõmuhõisete peale raskelt. Naabrid nii leplikud ei olnud – sel mälestusväärsel õhtul pidid nad korduvalt korter nr 27 ukse taga kopsimas käima ning isa ja poega korrale kutsuma. Kas see oli just Eesti hoki suurpäev, nagu isa Indrekule kinnitas, aga hokiajaloo üks suurim üllatus kindlasti. Arvestades veel seda, et kolm aastat varem olid punasärklased Poola 20:0 purustanud.
43. keskkoolis oli sel ajal kehalise kasvatuse õpetajaks Sven Andresoo (1950).
Ta on ka minu kehalise kasvatuse õpetaja olnud. Väga võluv ja põnev inimene, vaieldamatult hea treener, kelle käe alt on paljud meie kergejõustiklased (Andrei Nazarov, Erki Nool, Janek Õiglane) läbi käinud. Piisavalt jõuline, et õpilastele midagi selgeks teha. Sain temaga hästi läbi, väga tore mees. Ma ei olnud küll tipptasemel sportlane, aga minu sporditeadmisi ta respekteeris.
Arusaadav. Keskkooli ajal osales Indrek koos sõpradega spordimälumängul. Said proffide võistlustel täiesti viisakaid kohti. Teisisõnu: olid pigem kõvad keskmikud kui tugevad tagumikud.
Klass eespool õppis Andrei Nazarov (1965), kellega puutusin juba kooliajal kokku. Sai isegi temaga spordist räägitud, kuigi vanemad poisid tavaliselt noorematele tähelepanu ei pööra.
Aleks Lepajõed (siis Aleksander Oltsvel, 1961) mäletan muidugi ka. Ta hiilgas õpetajate ja õpilaste vahelises korvpallikohtumises, kus sisuliselt üksinda võistkonda üleval hoidis. Temaga ühes lennus oli Aivar Pohlak (1962), keda ma kooliajast ei mäleta ja kellega sain tuttavaks märgatavalt hiljem.
Indrek on käinud kahes trennis. Kõigepealt tennisetrennis, kuhu ta teises või kolmandas klassis välja valiti. Vanasti käis see asi nii: treener tuli kooli, rivistas poisid üles, jagas reketid-pallid välja ja lasi teha elementaarseid liigutusi.
Tennis meeldis mulle väga. Käisin Kalevi spordihalli sellel esimesel väljakul, kus aastakümneid hiljemgi mängiti, vastu seina harjutamas. Aga ainult mõni kuu ja ma ei pääsenudki väljakule … Kuna mu tervis … kahjuks usaldas ema rohkem arste kui mind. (Kurvalt.)
Aga tennis on jalgpalli kõrval praegu ainuke spordiala, mida hoolega jälgin.
Kes olid sinu lemmikud?
No Björn Borg (1956, 15-kordne Suure Slämmi turniiri võitja) sai loomulikult suureks lemmikuks. Juba kas või sellepärast, et ta oli naaberriigist, Rootsist pärit. Jimmy Connors (1952, 8-kordne võitja) meeldis ka, aga John McEnroe (1959, 7-kordne võitja) ei meeldinud. Ta oli Borgi suur konkurent ja liiga agressiivne. Hiljem, kui McEnroe käitumine muutus, hakkasin temasse paremini suhtuma. (Naerab.)
Ja naistest oli muidugi mu suur lemmik Chris Evert (1954, 18-kordne suurturniiride võitja).
Minu naissportlase ideaal!
Ta oli silmapaistvalt kaunis daam …
Chris Evertist võiksime Indrekuga kahe peale eraldi loo kirjutada. Iseasi, kas leiduks väljaanne, kes selle mälestustest ja tunnetest tulvil jutu ära avaldaks. Indrek ei lase mul pilvedes hõljuda ja kursilt kõrvale kalduda.
Kui räägime Wimbledonist, peame jõudma tallinlaste elu võlu – Soome televisioonini. Oleksime mõnes teises Eestimaa nurgas elanud, poleks Wimbledoni finaale vaadata saanud.
Aga teine spordiala, mida sa noorpõlves viljelesid?
Male!
Nii!
Mu isa oli teise järgu maletaja ja paar korda esimesele järgule väga lähedal. Käisin Tallinna Malemajas paar aastat mängimas ja Kerese mälestusturniire vaatamas.
Reykjavikki 1972 mäletad?
Mäletan isa kaudu, kes elas väga aktiivselt Robert Fischerile (1943-2008) kaasa. Samas, kui sa vaatad neid kaht inimest sel mälestusväärsel matšil, siis Boris Spasski (1937)on palju sümpaatsem! Aga me ei teadnud ju tollal, et Spasski suhe nõukogude võimuga oli hoopis teistsugune kui näiteks Anatoli Karpovil (1951) veidi hiljem. Tollal tundusid nad meile ühesugused nõukogude inimesed kõik.
Saime Indrekuga tuttavaks 1985. aastal, mil mina tulin sõjaväest ja ühinesin ülikoolis kursusega, kus lisaks Indrekule õppisid Jüri Luik ja Tiit Pruuli, aga ka näiteks Ragnar Kond. Indrek eristus teistest poistest selle poolest, et nädalavahetusteks ta Tartusse ei jäänud. Ei mäleta, et oleks kordki kohanud teda laupäevasel päeval ülikooli raamatukogus, valmistumaks järgmise nädala loenguteks. Oli väljakujunenud isiksus ja pühkis Emajõe Ateena tolmu jalge alt juba reede õhtul, et valmistuda rahus Inglismaa jalgpallimeistrivõistluste järjekordseks vooruks, mida laupäeviti Soome televisiooni vahendusel näha sai.
See oli laupäevaõhtune pääs tsivilisatsiooni! Mäng algas kell kuus, kuna siis olime veel Moskva ajavööndis. Seega oli ajavahe Inglismaaga mitte kaks, vaid kolm tundi. Siis toimus kogu voor ühel ajal.
Nõukogude ühiskonnas kasvades, tuli vihata selle süsteemi kõige tugevamaid meeskondi nagu CSKA. Nad kogusid ju impeeriumist kõik paremad kokku ja võitsid igal aastal meistrivõistlused. Ükskõik, kas siis hokis või korvpallis.
Ja tol ajal hakkas Liverpool muutuma Inglismaa meistrivõistlustel samasuguseks meeskonnaks, kes võitis kogu aeg. Muidugi sain ma juba siis aru, et see võrdlus pole päris õige, sest Inglismaal ei ähvardatud kedagi sõjaväkke võtta ja Liverpooli saata. (Naerab.)
Minu lemmikuks sai Nottingham Forest, kes võitis 1977. aastal Inglismaa paremuselt teise liiga ja tuli aasta hiljem ootamatult Inglismaa meistriks. Nii et aastast 1978 olen ma olnud Foresti fänn.Esimesed tosin aastat oli täitsa mõnus nende fänn olla, hiljem on see olnud keerulisem. Aga nagu inglased ütlevad – elus on kaks asja, mida ei saa vahetada: üks on lemmikklubi ja … see teine ei tule praegu meelde.
Mäletan detailselt Indreku tuba Tallinnas. Umbes 7-ruutmeetrises toas oli suur must-valge telekas, kust me siis Inglise liiga järjekordset vooru jälgisime. Oleks nagu meeles, et see aparaat ei näidanud kõige kvaliteetsemat pilti, äkki pidi Indrek talle mängu ajal isegi mõne korraliku obaduse andma.
Seinal oli aga Nottingham Foresti lipp ja selle all päevinäinud VEF raadio, kust sõber mängu vaheajal kriketireportaaži kuulas. Kujutate ette, inimene õppis raadiot kuulates kriketi reeglid selgeks! Nojaa, kui midagi jäi segaseks, võttis Encyclopædia Britannica muidugi appi.
Meenuvad kaks lõbusat lugu tudengipõlvest.
1986. aasta sügisel kutsus meie kursus jalgpallis välja aasta nooremad, äsja sõjaväest tulnud treenitud poisid. Kes seal kõik olid? Kümnevõistlust viljelenud Sulev Valner ja 800 meetrit alla kahe minuti jooksud Priit Pullerits, arvestataval tasemel orienteeruja Aavo Kokk, universaalne Ivo Rull ja hirmtugev Hannes Astok.
Indrek pani meie strateegia paika ja võitsime mängu 3:0. Mäletan veel Priit Pulleritsu hämmeldunud nägu pärast lõpuvilet …
Olime selles mängus taktikaliselt tugevamad ja valisime TÜ staadioni harjutusväljaku. Väljak oli ju väike. Värava ette tuli ehitada kaitsemüür ja mängida pikad pallid ette. Nii need Tiidu kolm väravat sündisidki.
Jalgpallis on taktikal väga suur roll, see on ka üks põhjus, miks mulle jalgpall meeldib. Maailma korvpallis pole võimalik, et kuuekümnes riik võidaks maailma esimest, isegi USA viiendat meeskonda mitte. Aga jalgpallis võib heal päeval näiteks Wales Brasiiliat või Saksamaad õnnega pooleks 1:0 võita. Selles mõttes on jalgpall demokraatlik mäng ja võimaldab nõrgematel suurematele vastu hakata.
Ja teine lugu. Tegime Indrekuga 1987. aastal ajakirjanike kümnevõistlust. Mäletan, et teisel päeval, kui hakkas sadama, koliti sisehalli, et „normaalsetes tingimustes” teivashüpet teha. Võistlus kulges üle kivide ja kändude, paljud said siiski kahest meetrist jagu. Kannik ja Rull aga pikutasid hüppematil ega kavatsenudki alustada. Nõudsid algkõrguseks 5,20. Isegi olümpiavõitja Erki Nool alustas 5 meetrilt.
(Naerab)Olime jõudnud järeldusele, et minimaalset punktimäära me teivashüppes ei saa. Ja sel juhul tuleb mängida suurelt.
Aga sellelt võistluselt meenub, et võitsin mitut meest 110 meetri tõkkejooksus, lükates jalaga tuimalt tõkked maha. Samal ajal kui teised neid kõrges kaares ületada üritasid või halvemal juhul tõketesse komistasid.
90ndatel ja selle sajandi alguses oli Indrek väga lähedalt seotud Eesti jalgpalliga. Oli aastatel 2003–2006 isegi jalgpalliliidu president. Kust me tulime ja kus me oleme?
Peame asjad panema suurusjärkudesse. Eesti-suurusel riigil finaalturniirile jõuda on suur ime. Aga nagu me Islandi puhul näeme, siis mitte võimatu. See nõuab hea põlvkonna jagu mängijaid ja ka parasjagu õnne.
Eesti jõudis korra playoff’ini, seal läks õnnetult …
Aga Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile – kui meil tuleks sama hea põlvkond nagu 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste eel, võiks see olla võimalik.
Kas Eesti jalgpall on läbi teinud tohutu arengu võrreldes 1991. aastaga?
Eesti oli ainuke liiduvabariik, kus ei olnud meeskonda isegi NSV Liidu esiliigas … Mängiti paremuselt kolmandas liigas, kus oli kaheksa tsooni. Koduväljakuks tollane Komsomoli staadion, kus mitmel hooajal olime punase laterna osas …
1991. aastal, mil Eesti kodanikest jalgpallurite leidmine oli tihtipeale problemaatiline, me sealt ju alustasime …
Tänaseks on jõutud sealt kaugele, aga iga asi on edukam, kui protsessi on kaasatud suurem hulk inimesi. Ühe inimese jäämine juhi rolli liiga pikaks ajaks viib paratamatult stagnatsiooni.
Võtame selle vestluse ilusasti kokku!
Sport võimaldab ka neil, kes teevad istuvat tööd ja peavad olema ratsionaalsed, ennast emotsionaalselt välja elada. Olen olnud poliitik või riigiametnik ja saanud jalgpallimängu vaadates kodus rõõmust hõisata või staadionil olles kirglikult kaasa elada. See on hoopis teine maailm!See võimaldab minna teise keskkonda ka neil, kes ei saa igapäevatöös emotsioonidele toetuda.
Tekst: Mart Soidro
