Eluteel üle poolesaja aasta kogemusi salvestanud Võrumaa mees Ain-Ivar Tupp on spordirahva seas tuntud kõiksugu mõõduvõttude ja seiklusmatkade korraldajana, kuid vähesed teavad, et mees ise hakkas tõsisemalt liigutama alles mõni aasta enne 40. sünnipäeva. Kui esimese maratoni jooksis ta 2009. aasta kevadel, siis Eesti 100 aasta juubeliks on ta jõudnud oma kontole koguda ei rohkem ega vähem kui täpselt 100 maratonidistantsi.
Ivari elu muutis vend Ivo, kes suundus 2000. aastate keskel Haanja suusakeskusesse tööle. „Tekkis võimalus suusatamisega algust teha, kuigi mul endal suuski esialgu polnud. Laenasin, proovisin, sõitsin. Läksin Haanja suusamaratonile arvamusega, et peaksin raja läbima kõige rohkem kolme tunniga. Aeg tuli kolm tundi ja 25 sekundit! Sealt sai kõik alguse, tekkis sportlik viha ja hakkasin treenima. Aasta hiljem sõitsin samal maratonil ajaga 2.21 välja 95. koha,“ meenutab ta oma harrastussportlase karjääri algust. Ta tunnistab: „Eks selle kõva treenimise tõttu sai ka kiirabi ja arste külastatud, sest algajad ei jaga ju matsu. Too tolleks.“
Süües kasvab isu
Aastaid varem koos isaga Võrust Tallinnasse sõites nägi 20-aastane Ivar tee ääres ratastega mehi ja kuulis esimest korda Ironmani võistlusest. Mõte tundus põnev, kuid jäi õiget aega ootama. „Sportliku vormi ja tulemuste paranemisega koos hakkas raudmeeste mõõduvõtul osalemine hinges kripeldama, tahtsin selle ikkagi kangesti ära proovida. 2009. aasta kevadel tegin esimese maratoni, mis läks tulemuse mõttes aia taha. Lootsin järgmisel suvel raudmeeste ridadega ühineda, kuid polnud veel valmis, lõin vedelaks. Jõudsin isegi arve tasuda ja stardimaterjalid välja võtta, kuid vaim andis enne starti siiski alla. Vabandasin end mingi külge luuletatud vigastusega välja,“ räägib ta.
„Järgmise maratoni jooksin 2010. aasta detsembrikuus Tallinnas, õues oli –11 kraadi. Läbisin esimese ja teise poole distantsist sama ajaga, jäin rahule. 2011. aastal võtsin end tõsisemalt käsile, valmistusin korralikult, käisin kevadel isegi Hispaanias elu esimeses rattalaagris ning suvel Keilas läbisin Ironmani täispika distantsi. Edasi tuli juba Kopenhaageni Ironman, kus sain tulemuse kirja kahel aastal järjest. Kolm oli tehtud ning enam polnud vahet, kas teen neid viis, kuus või kümme. Põnevus oli kadunud ja sein ees. Umbes samal ajal algas Eestis maratonibuum ja hakkasin nendel osalema. Elu viis mu kokku heas mõttes maratone koguvate jooksuhulludega, hakkasin nendega koos võistlustel käima,“ sai spordituhin Ivari kinnitusel värske hoo sisse.
Kingiks sada maratoni
2015. aastaks oli Ain-Ivar Tupp läbi teinud pea poolsada maratoni ning just siis tekkis hullumeelne mõte, et äkki prooviks järgmiseks suuremaks juubeliaastaks 100 kokku saada. „Mu sünnipäev on 29. detsembril, kuid pean seda tegelikult suvel juunikuus, sest siis on kõigil hea mõnus kokku saada. Kuigi ümmargune arv täitus mullu, sai eesmärk seatud selle aasta 30. juuniks. Just selleks päevaks plaanisin ka oma viimase maratoni.“
Nagu tihtipeale ikka juhtub, kippusid töised tegemised jooksutuure pidurdama ning jaanuaris pidi mees tõdema, et juuni lõpuks tuleb eesmärgi täitmiseks läbida veel 21 maratoni. „Kes mind tunneb, see teab, et jätan asjad ikka viimasele hetkele, kuid üldjuhul saab kõik tehtud. Arv tundus küll suur, kuid lubatud ju sai. Samas võtan trassil kulgemisi pigem ikka rahulikult, tuleb ökonoomitada, ennast säästa. Roman Fosti stiilis joostes ei peaks füüsiliselt vastu,“ tunnistab Ivar.
Meest sõnast…
Uskumatu hullusena tundunud eesmärk sai täidetud – viimane sünnipäevale pühendatud distants tuli läbida 30. juunil Pärnumaal. Tegelikult oli kogu juubelgi maratoniteemaline ja võimalusest koos hällilapsega trassil lustida haaras kinni pea 30 Ivari head sõpra. Selleks päevaks maha märgitud radagi oli väikese vimkaga, nimelt tuli 42,2 km läbida kaheksa korda edasi-tagasi joostes, peamiselt kruusateel. Veidi vähem ambitsioonikad liikujad sportisid lühemal trassil ja elasid teistele kaasa.
Mis edasi?
Ain-Ivar unistab jooksmisest mägedes, kuid peab selleks kõvasti kilosid kaotama. „Mu kehakuju ei sobi Alpides jooksmiseks, praegu on kaalu tublisti üle 100 kg. Eesmärk on saada kaal alla ja see siiski kunagi ette võtta, siis saaksin end ka mõnel ultrajooksul proovile panna. Teine variant on muidugi see, et hakkan koguma pealinnades toimuvaid maratone. Nüüdseks olen jooksnud Tallinnas, Roomas, Ateenas, Varssavis ja Riias.“
Valmistub 20. Rõuge rattamaratoniks
Augustikuus valmistub Ain-Ivar Tupp korraldama 20. Rõuge rattamaratoni, mis võtab kokku tänavuse Bosch Eesti maastikurattasarja hooaja. Võistlus sai alguse eelkõige tänu sellele, et Ain-Ivari vend on suur rattasõidufänn, aga ka sellele, et 1999. aastal ei osanud ametnikud liiklusohutusele mõeldud raha kuidagi kulutada. „Üks meie tuttav oli liiklusohutuse peal tööl ja uuris, kas meil oleks ideid, kuidas 13 000 krooni rakendada. Meil polnud maratoni korraldamisega mitte mingeid kogemusi, isa kõrvalt olime näinud Eestimaa spordiliidu Jõud võistlusi. Otsustasime, et teeme ära! Saime kokku isegi 100 osalejat. Pütsep võitis, teiseks tuli Toomas Kirsipuu ning kolmandaks Narusk,“ meenutab ta.
„Naljakas oli veel see, et Pütsep sai pärast maratonivõitu sügisel profilepingu. Järgmisel aastal sai lepingu maratonil teiseks tulnud mees Andrus Aug. Hakkasimegi naljatlema, et tulge Haanjasse sõitma, saate lepingu,“ muigas korraldaja.
Kõige suurem rattasõprade arv, mida Ivari korraldatud maratonil nähtud, on olnud üle 1000. „Majandusbuumi ajal oli inimestel raha üle ja nad otsustasid selle tervisesse investeerida. Pidime keetma osalejatele 550 liitrit suppi. Praegu saame hakkama kolm korda väiksema kogusega, kuid näha on, et spordisõprade arv on jälle tõusuteel. Peale raha sõltub see aga ka huvide muutumisest – vahepeal sai triatlon väga popiks, siis kadus osa rattureid ära.“
Ivari korraldatud üritused 15. juuli 2018 seisuga (kokku 113)
19 Rõuge rattamaratoni
16 Pääsküla rabamaratoni
15 Kubija/Rõuge/Võru triatloni
14 Haanja100 MTB
12 Tour de Rõuge MTB
8 Haanja Ultra100 (jooks)
7 Haanja Suusa100
6 Alar Siku matkaseiklust
6 Rõuge maratoni/Trail Run
5 Rõuge Viie Järve Jooksu
3 Võru rattamaratoni
2 Haapsalu maratoni
Tekst: Marta Vasarik