Olenemata igasugustest kõrvalehüpetest jään südames alati suusatajaks. Mul on olnud õnn leida oma ala, kuid see ei tähenda, et ma ainult selle juurde olen jäänud. Pead on tõstnud nii triatlon kui ka lauatennis. Silmapiirile jäävad golf ja tennis.
Miks mulle meeldib suusatamine? Aga seetõttu, et seda harrastades saan teha nii palju teisi alasid. Spordikauged inimesed küsivad sageli, et millega suusatajad suvel tegelevad. Ilmselge vastus on, et kõigega! Selleks, et talvel lumel kiirelt edasi liuelda, tuleb arendada nii vastupidavust, jõudu kui ka tasakaalu. Rääkimata kõikidest muudest kehalistest näitajatest. Seetõttu kuuluvad murdmaasuusataja treeningplaani jooksmine, rattasõit, rullsuusatamine, suusaimitatsioon ja lugematu arv teisi alasid. Kõik nad arendavad mõnda omadust, mis teistega kokku liites annab tulemuseks puhtatõulise lumesangari.
Sageli heidavad vanemad oma esimese-teise klassi võsukestele ette püsimatust erinevate spordialade suhtes. Ühes trennis käis kaks nädalat, teisest tuli sootuks nädalaga ära. Kellele ikka selline solgutamine meeldib. Ei tasu ju last trennis hoida, kui talle see ei meeldi. Minu meelest tuleks aga just lastel anda võimalus tutvuda võimalikult palju erinevate spordialadega. Kõigist meist ei tule jalgpallureid või korvpallureid, äkki mõni tahab saada hoopis elukutseliseks petangi mängijaks. Kuid võin kohe päris kindlalt öelda, et tee jalgpallini on märksa lühem kui petangini. Iga kogemus erinevate alade juures annab aga kehale ja vaimule midagi juurde.
Olen üsna rahul, et ei teadnud kuni kolmanda klassini suusatamise olemasolust Tartus mitte midagi. Enne seda sai aga käidud nii judos, ujumises kui ka nädalakese jalgpallis. Iga ala andis lisas midagi uut. Judo õpetas keha valitsemist ja sellest ajast peale pole mul kartust sooritada erinevaid akrobaatilisi elemente. Ujumine – noo, IRONMANi ujumisdistants 3,8 km oli võrdlemisi kerge. Seda tänu poolteist aastat kestnud ujumistrennile. Jalgpall andis teadmise, et tuleb jääda individuaalalade juurde. Mulle meeldib kaotuse korral iseendale tuhka pähe raputada ning võidu puhul uhkelt üksi poodiumil seista.
Hiljuti käisin ühel sõbra sünnipäeval tennist mängimas ning see oli maruvinge. Nii vinge, et panime pundi kokku ja plaanime seda korrata igal teisipäeval. Lisaks olen alati tahtnud golfi mängida. Aastaid tagasi sai Otepääl mängimas käidud ning sellest ajast peale on väike pisik ja tuhin sees. Küll ma ka sinna tagasi jõuan.
Spordialasid tuleb proovida, siis on palju suurem tõenäosus, et sport ka püsivalt meeldima hakkab. Nagu öeldakse, ka pime kana leiab tera.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile
Fotod: Jan Henrik Pärnik / erakogu
