Tallinnas peetakse 13. oktoobril 50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis, millest Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu (EKFL) presidendi Ergo Metsla sõnul on saanud tarkade sport.
Ergo, kuidas te jõudsite kulturismi ja fitnessi juurde?
Jõudsin kulturismi toetamise juurde 2001. aastal. Minu tollane personaaltreener Gert Koovit valmistus Eesti meistrivõistlusteks. Küsisin, kuidas kulturistidel toetajatega on ja kas ma saan teda kuidagi aidata. Ta ütles, et asjad käivad läbi EKFL-i. Ta tegi mind tuttavaks toonase liidu presidendi Arnold Tokkoga. Arnold tegi suured silmad ja ütles, et esimest korda näeb sellist hullu, kes ise liidule rahalist toetust pakub. Nii see koostöö sponsorluse kaudu algaski.
Läksin ka vabatahtlikuna appi võistluste korraldamise juurde, kuna toonane organisatsioon oli väike ja abist ära ei öeldud. Korraldasime toona võistlusi praeguse Alexela kontserdimaja eelkäija Sakala keskuse suures saalis. Huvitaval kombel on nüüd palju aastaid hiljem ring täis saanud ja mul on võimalus taas, nüüd küll juba teises rollis, tänavu 13. oktoobril samas kohas toimuvate võistluste organiseerimise juures olla.
Mingil ajahetkel valiti mind EKFL-i asepresidendiks ja minu ülesandeks oli delegaadina Eesti esindamine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ning Rahvusvahelise Kulturismi ja Fitnessi Liidu (IFBB) kongressidel. Seni olid sportlased sõitnud üksinda ja see oli paras seiklus. Vahepeal oli seoses doktoriõpingutega Tallinna Tehnikaülikoolis mõneaastane paus, aga viimased aastad olen olnud tagasi liidu juures.
On see kirg spordiala vastu või soov seda arendada?
Ikka mõlemad. Kirg, hobi, eneseteostus ja muud sellised asjad. See ala lihtsalt meeldib mulle. Meeldib mitte niivõrd tippspordina, kui elustiilina. Samuti võlub mind asjaolu, et jõusaal on muutunud poole sajandiga kõikide teiste spordialade lahutamatuks osaks ning üha rohkem tunnustatakse kulturiste ja nende praktilisi teadmisi lihas- ja jõutreeningu alal.
Spordis esinevad äärmused, mis vahel ajakirjanduse kaudu ka publikuni jõuavad. Esineb neid ka teie spordialal? Lähevad inimesed üle piiri? Milline on EKFL-i seisukoht?
Äärmuseid me ei toeta. See sport ise on niikuinii äärmuslik. Suures osas teevad äärmustesse minejad ise midagi valesti. Üldjuhul on nii, et kui ikka päris äärmustesse minnakse, hakkab väga kiirelt tervis kannatama. Ja tervis kannatab vähemalt kahel juhul: kas kasutatakse keelatud aineid, mille vastu EKFL pidevate dopingukontrollidega jõuliselt võitleb või siis on valitud vale treener, kellel ei ole vastavat kutsetunnistust.
Oluline on see, et harrastajad ei läheks oma tippsportlastest eeskujude järgi äärmustesse. Selleks on jällegi oluline, et eeskujude käitumine oleks arukas ja ei kutsuks harrastajaid üles proovima sama.
Mis on tähtsam, kas tippsport või harrastamine?
Harrastamine kindlasti. Siin pole küsimustki. Kulturismi ja fitnessi tippsportlasi on oluliselt vähem kui harrastajaid. Eesti meistrivõistlustel osaleb näiteks 100-130 sportlast, kulturismi ja fitnessi harrastajaid aga on spordiregistri andmete põhjal EKFL-i klubides kokku umbes 17 000. Sellega oleme harrastajate arvult Eestis jalgpalli ja võimlemise järel ujumisega auväärsel 3.-4. kohal. Kulturismi ja fitnessi kui harrastuse eesmärk on kvaliteetselt elatud eluea pikendamine, mis on väga võimalik, kui äärmustesse ei laskuta ja muudetakse see harrastus elustiiliks.
Tippspordi kaudu me näitame ala ja populariseerime seda. Tippspordi kaudu oleme nii Eestis kui ka maailmas inimeste meeltes, toetame selle mõtteviisi arengut.
Kui Ben ja Joe Weider, keda peetakse kaasaegse kulturismi isadeks, asutasid 1946. aastal maailma esimese kulturistide liidu, oli kulturism põrandaalune friikide hobi, tänaseks on saanud sellest aga kiirelt kasvav äri ja üha populaarsemaks muutuv elustiil.
Millest see populaarsus on tekkinud? Mõned liidud ja spordialad näevad kurja vaeva, et saada kasvõi ühekaupa inimesi juurde, fitnessi juurde tuleb inimesi aga sadade kaupa ja fitnessiklubide arv nii Eestis kui ka maailmas aina kasvab.
Ma arvan, et see populaarsus on seotud väga lihtsa asjaga: inimese enda elulise olemusega. Kes ei tahaks olla vähemalt salamisi enese sees ilusam, kes ei tahaks olla veel rohkem vormis jne. Me kõik vähemalt unistame või mõtleme sellest. Aga unistamine ja mõtlemine on esimene samm teel tegudeni.
Võtame bikiinifitnessi. Kui äärmused kõrvale jätta ja vaadata suuremat pilti, siis milline naine ei sooviks kasvõi pisut ennast kaunimaks muuta? Inimene elab ikkagi oma mõtetes ja fantaasiates. Sa lähed lavale selleks, et mõnes mõttes näidata teistele, kui tubli sa olnud oled. Vaataja näeb laval vormis inimest, tahes-tahtmata kõrvutab ennast ja mõtleb, et võiks ju ka selline olla.
Ja kes meestest ei tahaks suur, musklis ja ilus olla? Hiljem tuleb arusaam, et olulisem kui musklis keha on trennitegemisest tulenev rahuolu ja füüsilise võimekuse kasvuga kaasnev vaimse vastupidavuse kasv. Sealt see populaarsus tulebki – inimese enda seest.
Kokkuvõttes on oluline ikkagi seesama asi, et spordiga tegelemine hoiab tervist või vähemalt füüsilist toonust. Maailmas on aru saadud, et kui keha on vormis, siis oled ka vaimselt oluliselt võimekam, kauem võimekas, suudad rohkem või kiiremini tööd teha. Need on omavahel seotud asjad. Täna on kulturismi ja fitnessi juures oluline ka see, et nii harrastajate kui ka sportlaste haridustase tõuseb. Ei lahmita niisama kangi tõsta ja kükke teha, vaid tehakse seda arukalt püstitatud eesmärkide kaudu. Kui vanasti tõepoolest käisid spordisaalis kangiga müramas ainult friigid ja ajasid „seal saalis seda oma asja“, siis täna on see tarkade inimeste sport. Inimesed teevad seda teadlikult. Lisandunud on ka teadlikkus toitumisest, puhkamisest, vitamiinidest, igasugustest lubatud stimulantidest jne.
Kui palju te ise jõusaali satute?
Ma annan ausa vastuse. Ma olen olnud üle 20 aasta äärmiselt tihe jõusaali külastaja. Ma ei ole kunagi laval käinud ja seda plaani pole olnud. Minu mõte oli just ennast hoida sellises mõnusas heas vormis ja seni lihast kasvatada, kuni ülikond veel seljas istub. Nüüd kui ma olude sunnil, saatuse tahtel ja heast südamest võtsin vastu EKFL-i presidendi ameti ja olen aasta seda pidanud, olen neli korda saali jõudnud, sest aega ei ole. Imelikul kombel võtab juhtimine oma aja.
Kuidas muidu on fitnessil ja kulturismil publikuga? Päris mitmed liidud ja valdkonnad selle all vaevlevad. Samas osade valdkondadega on niimoodi, et saalid on täis. Võtame kasvõi poksi.
Meil on saalid pigem täis. Saal on olnud ka väike, oleme võistlusi korraldanud traditsiooniliselt Salme kultuurimajas. Siinkohal palume kõikide kulturismifännide ees vabandust, et me ei saa enam Salmes võistlusi korraldada, sellel lihtsal põhjusel, et Salme on ühe Tallinna teatri koduks järgmisel kolmel aastal. Seetõttu elu ise sundis meid tulema Alexela kontserdimajja. Suurem saal ja aukoht kesklinnas annab veel suuremale hulgale inimestele võimaluse tulla 13. oktoobril võistlusi vaatama. Meil on olnud pikaajaline lojaalne ja asjatundlik publik, aga hea meel on tõdeda, et harrastajate- ja võistlejatehulga kasvuga toimub ka huvilisteosa kasvamine. Võib-olla oligi aeg minna suurematesse saalidesse?
Mis on see, mida publik sel päeval saab? Tõelised fännid on nagunii kohal. Aga see inimene, kes ei ole varem alaga lähedalt kokku puutunud?
Ta saab kõigepealt väga hästi korraldatud võistluse. Ta saab meelelahutusürituse. Ta näeb väga palju esteetilist ilu laval. Ta kindlasti saab hea emotsiooni, mis heal juhul viib mõtteni, et tahaks ise ka sammud spordiklubi poole seada. Avame võistluspaiga juba tund aega varem ja kohapeal on liidu spordiklubide infolauad. Nende juures saab registreerida proovitrennidesse või üldse spordiklubi liikmeks. Samuti on loodud toetajate ja sponsorite minimessiala. Seal on võimalik proovida toidulisandeid, soetada spordivarustust ja riideid. Võistluste peasponsor The Health Clinic on esindatud mugava väljapanekuga, kus on võimalik tutvuda võimalustega keha esteetilisemaks muutmisel.
Tekst: Monika Kuzmina
Fotod: Siim Kinnas
