Kõiksugu mõtted on mind viinud niivõrd uitama, et teekonda IRONMANile olen sootuks unustanud jagada. Parandan oma vea ning annan teada, mil moel on kulgenud taastusravi ning missugused trennirutiinid on tõusnud esiplaanile.
Nagu ikka, on mu põlv kõikidele ennustustele kohaselt olnud küll ühel päeval suurepärane, küll teisel päeval jällegi kinni mis kinni. Õnneks tuleb aina juurde päevi, mil tunnen mugavalt ning miskit ei takista liikumast. Mõnikord on aga tunne, nagu keegi oleks võtnud elastiksideme ning selle mõnusa pinge all ümber põlve mässinud. Selline paistes tunne.
Jooksma pole ma veel ilmselgelt hakanud. Küll aga ei saa salata, paar korda olen mõned kiiremad sammu teinud. Nii testi mõttes, et kuidas on. Olgugi et jooksmine pole mulle kunagi väga meelt mööda olnud, tunnen praegu selle üksluise tegevuse järele metsikut igatsust. Viimane kord, mil proovisin jooksusammu teha, oli justkui vabaduse tunne. Teate küll neid klišeelikke filmistseene, kus joostakse rannas aegluubis päikeseloojangu poole. No vot, mul oli paariks sekundiks sama tunne.
Kõige rohkem tuska tekitab aga tõsiasi, et isegi kui ma väga tahaksin, ma ei saa joosta. Eriti veel siis, kui olen kuskile hiljaks jäämas… mida minu puhul tuleb sageli ette. Nii ma siis proovin oma pool-lombaka kiirkõnniga pärale jõuda. Peab vist ikka varem kodust välja tulema.
Sügise saabudes on jäänud peamiseks treeninguks jõusaalis käimine ning mõne ilusa ilma korral viimaseid kordi rattaga sõitmine. Pikka pidu enam ei ole ning tasapisi tuleb rattapukk jälle toas püsti panna. Kusjuures jõusaalist rääkides, nagu ikka – väikesed rõõmud on need, mis meele erksaks teevad. Esimest korda sain teha kükke ja jalapressi nii, et ei tundnud häirivat valu. Vaikselt hakkab stabiilsus tulema, kuigi loomingulisus on jäänud pisut tahaplaanile. Õnneks pidi järgmine nädal mu füsioterapeut Tauno jälle välja aitama ning mulle jõusaalis mõningad põnevamad harjutused ette näitama. Nii saab motivatsiooni jälle üles.
Sedasi ma vaikselt väikeste õnnestumiste ning põrumiste vahel purjetan. Õnneks siht on teada ning IRONMAN Tallinn terendab silme ees nagu valgus pika tunneli lõpus.
Seniks kirjutamiseni!
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile
Fotod: Carmen Kivistik / Shutterstock.com
