Varasemalt ilmunud artiklis rääkis psühholoog Jorgen Matsi sellest, et spordivõistlustel tuleb lisaks vaimu ja füüsise proovile panekule arvestada teiste osalejatega. Alast olenevalt on tegemist kas kaasvõistlejate, konkurentide või silmast silma vastastega. Soovitud tulemuseni viib aga eelkõige enda eesmärkidele ja sooritusele keskendumine. Nüüd aga vaatame, mida arvavad praktikud ehk sportlased.
Kristin Kuuba, sulgpallur
Kooli ajal võistlesin võistkonnaaladel saalihokist indiaca’ni. Olen harjunud vastutama vaid enda eest ja võistkonnaga ühe asja eest väljas olemine on teistsugune. Nii võistkonna- kui ka individuaalaladel on oma võlud ja valud. Võistkonnaaladel on kaaslased sinuga koos platsil ja toeks. Individuaalsportlasena pead alati ise enda eest seisma. Minu jaoks on lihtsam olla individuaalsportlane – vastutan kõige eest ise ja mängu saatus on enda kätes.
Nooremana oli minu jaoks raskem vastasega silmitsi seista, eriti kui pidin mängima endast vanemate ja palju tugevamate vastastega. Mida vanemaks ja kogenumaks saan, seda vähem püüan sellele tähelepanu pöörata. Mõtlen vaid, et pean minema väljakule ja seal endast parima andma, pole vahet, kes on teisel pool võrku. Üks ühele võistlus nõuab tugevat vaimu. Igaühel on oma viis, kuidas sellega toime tulla. Mina proovin kogu oma energia endale suunata ja seejuures on üks tähtsamaid omadusi enesekindlus. Seisust hoolimata peab endasse uskuma, sest vastupidine ei jää ka vastasele märkamatuks ja annab talle võimaluse sinu nõrkust ära kasutada. Kui oled enesekindel, on vastasel väga raske sind vaimselt mõjutada. Oluline on ka oskus rasketel hetkedel külma närvi hoida. Tihtipeale otsustavad sellised hetked mängu saatuse, iga pisiasi võib saada määravaks.
Arvan, et minu tugevus on usk iseendasse. Väljakule minnes ei tunne ma hirmu ja tean, et oma parimat mängu mängides olen võimeline kõigile hambaid näitama.Spordis on vaimne pool sama oluline kui füüsiline, kui mitte tähtsam. Selleks, et otsustavatel hetkedel hästi mängida, on vaja head pingetaluvust ja oskust teha õigeid otsuseid. Ennast peab usaldama ka kõige keerulisemates olukordades. Vastasele tuleb jätta mulje, et kõik on kontrolli all, isegi kui see nii ei ole.
Rain Karlson, poksija
Olen tegelenud ainult kahevõitlusaladega ja vastasseis on alati keeruline. Poks on ala, kus kaks treenitud sportlast teineteist tümitavad. Iga löök võib kohtumise lõpetada ja seepärast tuleb terve matši vältel keskenduda. Eraldi vaimsust ma ei treeni; kui ettevalmistus on korralik, on alati hea ringi minna. Ettevalmistus määrabki selle, kui tugev sportlane ringis vaimselt on. Rutiinitaluvus viib sportlase tippu. Aasta ringi tuleb teha rutiinseid treeninguid ja samal ajal keskendumist mitte kaotada. Minu tugevuseks on kontsentreerumisvõime, suudan enne matši rahulikuks jääda ega kaota võistluse ajal pead. Profipoksis on enne iga võistlust päev varem kaalumine, kus sportlased üksteisele silma vaatavad. Seal on kindlasti võimalik vastane juba enne võistlust kas oma võimsa kehaehituse või enesekindla olekuga vaimselt murda.
Kaisa Kukk, pikamaajooksja
Keskkooli ajal mängisin võrkpalli ja võistlesin rannavõrkpallis koos paarilisega teise paari vastu. Jooksmises, aeroobikas, show-tantsus, fitnessis ja võrkpallis on mu vastasteks olnud hulk inimesi ning erinevus on seisnenud vaid selles, kas võidu tagab füüsiline võimekus või žürii subjektiivne hinnang sooritusele. Võimalik, et näost näkku vastasseis on lihtsam, sest siis saab konkreetsele vastasele keskenduda – õppida tundma tema nõrkuseid ja tugevusi ning olukord kontrolli alla võtta. Mitme vastasega võistlemisel eelistan üksinda konkureerida: kui oled piisavalt hästi valmistunud, võid rahule jääda, ja vigade korral saad ainult endale otsa vaadata.
Jooksurajal võisteldes sõltub kõik konkurentidest. Mõne puhul soovin end rohkem tõestada, teise puhul saan rajal pigem koostööd teha. Sellest võidavad mõlemad. Ma ei tunne inimlikku kadedust või nördimust, sest spordis võidab see, kes suudab õigeid otsuseid teha ja endast kõik välja pigistada. Sport nõuab väga tugevat vaimu, füüsiline ettevalmistus on vaid väike osa tervikust. Mina vajan enne võistlust oma aega, et rahulikult keskenduda, ja selleks on parim viis üksinda looduses olla. Enne kui reaalselt võidad, tuleb rada peas korduvalt läbi joosta, sooritus taktikaliselt läbi mõelda, olla valmis rasketeks momentideks, vajalikul hetkel end motiveerida ning osata kehalt maksimaalset pingutust nõuda.
Sportlane peab olema egotsentriline, mitte egoistlik. Peab oskama vajalikul hetkel koostööd teha, aga peab olema ka julgust karjast eralduda ja üksinda murda. Kindlasti on vaja kirge alaga tegeleda ning valmisolekut rasked treeningud ja võistlussituatsioonid üle elada. Tuleb endasse uskuda ja mitte kunagi lootust kaotada. Jooksu puhul on kuni finišijooneni kõik võimalik. Võistlusdistants on justkui elu – sul on start ja finiš ning su enda kätes on, kuidas selle maa läbid.
Spordis on enesekindlusel väga oluline roll, sa kas usud endasse või mitte, ja sealt saab kõik alguse. Seda on näha ka väljapoole ja sellega saab teisi mõjutada. Võistlus on looduse mõistes võitlus elu ja surma peale – pead suutma teised funktsioonid kehas välja lülitada, et vaid sooritusele keskenduda. Nii nagu saame end füüsiliselt paremaks treenida, saame seda teha ka vaimselt. Kõik on õpitav, kõik on arendatav, kõik on võimalik!
Tekst: Kadri Kütt
