Refleksoloogia ehk tsooniteraapia põhineb avastusel, et organism peegeldab teavet organite seisundite kohta jalalaba, peopesa ja kõrvalesta pinnal kindlates tsoonides. Selle õppimine ja praktiseerimine aitab lugeda keha reaktsioone ning annab sügavaid sisemisi tarkusi elundite toimimise ja häirete kohta. Refleksoloogiast räägib lähemalt refleksoloog-massöör Merje Mälga.
Mis on refleksoloogia olemus ja kuidas teraapiat tehakse?
Kõige tähtsamad energeetilised piirkonnad on jalalabad, kõrvalestad ja peopesad, mida refleksoloogias on hoolikalt uuritud ja väga täpselt kaardistatud. Teadmiste abil õigeid piirkondi ja tsoone valides saab elundites käivitada uue energia või rahustada pingeseisundis elundeid ehk taastada keha tasakaaluseisund.
Valutavad või kehvasti toimivad elundkonnad ja kehapinnal olevad märgid (nt soolatüükad, konnasilmad, täpid, sünnimärgid, paksendid jms) on sügaval peidus olevate elundite energiahäirete sõnumid. Nende abil räägib keha inimese elustiilist, toitumis- ja joomisharjumustest ja paljust muust, millest sõltub füüsilise keha heaolu. Näiteks võib paksend, kollakas või tursunud ja/või valulik neeru ja kusepõie mõjutusala jalatallal viidata sellele, et inimene tarbib liiga palju valku (nt liha, kala, muna, piima, juustu). Kannaalune paksend võib viidata aga ishiasevaludele või menstruatsioonivaevustele. Kange kaela korral võib tekkida varbaliigese välisküljele soolatüügas ning konnasilm otse väikese varba ja neljanda varba vahele.
Peamiselt keskendutakse teraapia käigus just jalatallal olevate tsoonide mõjutamisele, kuna sedakaudu saadakse kõige pikaajalisem tulemus.
Kuidas refleksoloogia toimib ja organismi mõjutab?
Refleksipiirkondade stimuleerimine ja valuaisting vallandab kudedes bioelektri, mis ajju jõudes saadab vastuseks kas lõdvestumis- või pinguldamissignaali, mis ummistuseni jõudes vallandab omakorda kehas biokeemilise reaktsiooni. Selle tulemusena läheb blokeerunud energia liikvele ja keha saab normaalselt toimima hakata.
Refleksoloogia mõjul paraneb kogu organism. Ravi põhimõte on, et kui mõjutada talla alt kindla elundi või kehasisese süsteemi punkte, läheb signaal elundisse. Kui organis on kõik korras, jääb signaal sinna alles ja selle elundini saatmine ei ole valulik. Kui aga organis on väiksemgi ebakõla, läheb signaal refleksikaart mööda ajju ja annab teate, et elundis on üks või teine viga. Saanud teate, hakkabki aju organite ja aju vaheliste reflekside abil haiget elundit ravima ehk keha tervendab end ise.
Mis vahe on massaažil ja refleksoloogial?
Massaaž stimuleerib pigem lihaseid ja närvipunkte ja parandab vereringet. Refleksoloogia mõjutab aga kogu organismi, sh luustikku, lihaseid, veresooni, kõiki siseorganeid ning seede-, vereringe-, närvi-, hormonaal- ja lümfisüsteemi.
Kui tavapärases massaažis kasutatakse sujuvaid ja masseerivaid liigutusi, siis refleksoloogias kasutatakse teadlikult valitud tsoonides konkreetseid vajutusi, mida refleksoloog teostab pöidla, sõrmede või spetsiaalsete pulkadega.
Milliste probleemide puhul võib refleksoloogiast abi olla?
Refleksoloogia on imetlusväärselt universaalne teraapiaviis. Kuna keha, hing ja vaim moodustavad terviku ja nad väljendavad seda tervikut keha erinevates tsoonides, siis on võimalik abi saada väga paljude probleemide korral.
Levinuimad probleemid, mille puhul abi saab:
hingamisteede haigused
seedeprobleemid
unehäired
depressioon
peavalud
ainevahetus- ja soolestikuhäired
vererõhuprobleemid
allergiad
hormonaalsed häired (nt kliimaks ja kuumahood)
põletikud (nt põiepõletik, eesnäärmepõletik)
beebide koolikuvalud jms
Lisaks teraapiale on kindlasti oluline, et inimene järgiks talle antud soovitusi, et toetada ise enda keha tervenemist.
Milliste probleemide puhul sportlased refleksoloogiast abi saavad?
Refleksoloogia aitab leevendada lihaspingeid, stressi ja läbipõlemist, tugisüsteemi ja liikumiselundite probleeme, sh traumajärgse taastusravi puhul. Samuti pakub see leevendust valude ja põletike korral.
Kas abi võib saada juba ühe seansiga?
Teraapiaga võib leevendust saada juba peale esimest korda. Üldine reegel on, et mida pikem on haiguste tekkimise ja teraapia alustamise vahe, seda rohkem tuleb varuda aega ja kannatust, et saavutada häid püsivaid tulemusi.
Kuna teraapia mõju on pikaajaline, siis tehakse seda tavaliselt kord nädalas ja olenevalt probleemist 5–10 korda. Terve inimese puhul 2–4 korda aastas.
Teraapiaseanss täiskasvanule kestab tavaliselt 45–60 minutit ning seansside tihedus sõltub probleemist ja patsiendi seisundist.
Kas on seisundeid, mille puhul refleksoloogiat ei soovitata?
Teraapiat ei soovitata raseduse esimesel kolmel kuul, sealt edasi tuleb raseda puhul vältida puhastusteraapiaid, jätta emaka ja munasarjade tsoonid käsitlemata.
Samuti soovitatakse refleksoloogiat pigem vältida väga tõsiste haiguste all kannatajal (vähkkasvajad, aids, rasked psüühikahäired).
Kindlasti tuleks terapeudile öelda, kui kehas on võõraid esemeid (proteesid, spiraal, kruvid, stimulaatorid), sest neid piirkondi tuleb töödelda ettevaatlikult.
Ajalugu
Vanim teadaolev dokument, mida saab selgelt refleksoloogiaga seostada, on seinamaaling aastast 2500–2330 eKr. See asub Egiptuse arsti Ankamahori hauakambri seinal Saqqaras. Pildil on kujutatud kahte meest tegutsemas kahe teise mehe jalgade kallal. Patsient ütleb raidkirjal: „Ära tee mulle haiget!“ ja terapeut vastab: „Ma teen nii, et sa tänad mind.
15. ja 16. sajandil kirjutati ja avaldati esimesed raamatud surveteraapia kohta.
Tänapäeva refleksoloogia sai alguse 1920. aastatel USA-s. Arstid William Fitzgerald ja Edward Browes arendasid välja teraapia, kus inimese keha jagati pikuti kulgevateks tsoonideks. Sellisel kujul tsooniteraapiat kasutati algul põhiliselt just valu leevendamiseks.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Shutterstock.com
