Mõni aeg tagasi kirjutasime sellest, et taipoks sobib enesekaitseks, parema füüsilise vormi saavutamiseks või parandamiseks. Nüüd uurisime lähemalt taipoksi harrastavate naiste käest, miks nendele taipoks meeldib.
Taipoksi üliõpilaste maailmameister Andra Aho
Naised ja taipoks: käivad need ikka kokku?
Loomulikult! Naised on võimsad ja võimelised tegelema iga alaga, millega mehedki. Mina jääksin siinkohal sooneutraalseks. Tähtis on ikkagi see, mis on inimese sees: huvi, järjepidevus ja põletav soov anda endast alati parim.
Paljudele naistele meeldib taipoks väga. Kuna trennis on kasutusel kogu keha, on taipoks väga hea rasvapõletus. Trennid on väga mitmekülgsed ja huvitavad ja see inimestele meeldib. Lisaks oled trennis koguaeg „kohal“, mis aitab pea muremõtetest vabaks saada ja nautida hetkes olemist. Trennis omandab head enesekaitseoskused ja saab kindlustunde, et suudad vajaduse korral enda eest seista.
Mida taipoks on sulle andnud ja sinu elus muutnud?
Taipoks on minus kindlasti iseloomu kasvatanud, kuna kõrgel tasemel on treeningud väga intensiivsed ja kasutama peab tahtejõudu, et väsimuse korral ikkagi treening maksimumiga lõpuni läbida. Kui oled harjunud trennis endast maksimumi andma ja seega kasvatanud iseloomu raskest olukorrast läbi minema, siis on ka võistlusringis väsimuse ja võimaliku valuga tänu vaimu tugevusele lihtsam toime tulla. Suurim vaenlane on inimese enda mõistus, mis kipub seadma piire sinna, kus neid tegelikult pole. Piiride nihutamine ennast ületades on üks suurim väärtus, mida olen trennis õppinud ja kindlasti õpin jätkuvalt. Muidugi ei saa mainimata jätta head füüsilist vormi ning ägedaid treeninglaagreid ja võistlusreise.
Taipoks on muutnud kogu minu elu. Olen elanud täiskohaga sportlase elu ja nüüd ülikooli kõrvalt loomulikult igatsen seda kõike veel enam ja naudin iga hetke saalis.
Kartma siiski uustulnuk ei pea? Miks inimesed ikkagi kardavad?
Hirmud tekivad eelarvamustest, kui puuduvad isiklikud kogemused, et kujundada oma arvamust ja seega võetakse üle kellegi teise või kusagil nähtud valed arusaamad tegelikkusest. Kardetakse, et ei saada trennis hakkama; et füüsiline vorm pole piisavalt hea; et teised juba oskavad ja mina ei oska; kardetakse haiget saada; arvatakse, et ollakse juba liiga kõrges eas sellise trenni jaoks jne. Tegelikult on kõik need hirmud eelarvamused ja ümberlükatavad.
Meie ootame enda juurde trenni kõiki, kes vähegi ala vastu huvi tunnevad. Oled sa poiss või tüdruk, mees või naine – kõik on oodatud! Ka vanuse ülempiiri pole seatud. Kui sinu sees on soov trenni tulla, siis tule ja proovi. Korraldame aastaringselt algajatele mõeldud baaskursuseid, kus õpitakse turvalises keskkonnas taipoksi põhitõed selgeks, et saaks soovi korral edasi liikuda järgmistesse treeninggruppidesse. Trenni tulemiseks ei ole vaja olla eelnevalt heas füüsilises vormis. Trennis saavutame parema vormi ja uued oskused. Minu soovitus on: ära lase hirmudel endast võitu saada. Tule trenni ja kujunda oma arvamus.
Millised on sinu suurimad saavutused taipoksis?
Olen tulnud Euroopa meistriks tai- ja kikkpoksis, Eesti meistriks kikkpoksis, maailmakarikavõistlustel hõbemedalile. Parimaks tulemuseks pean taipoksi üliõpilaste maailmameistritiitlit. Lisaks osalemist USA-s taipoksi profiüritusel Lion Fight, kus tegin ürituse kõige verisema matši ja sain ka TKO võidu ühe väga kogenud profipoksija üle.
Anu Tähemaa esimene taipoksi trenn
Mulle, kes ma olen tegelenud pigem viiulimängu, dirigeerimise või tantsuga, oli taipoksi trenni sattumine uskumatu ka veel hetkel, kui juba kohal olin. Kuna ma oma õpilastele – pubekatest täiskasvanuteni – kogu aeg korrutan, kui oluline on kogeda elus erinevaid tegevusi, siis oli seekord tõeliselt põnev väljakutse mulle enesele. Mul ei olnud õrna aimugi, kuidas treening välja peaks nägema ja tegelikult arvasin, et olen esimese trenni enamiku ajast pingil ja vaatan, mis toimub.
Aga nii ei läinud. Pärast soojendust, mille kestel adusin üsna kiiresti, et mul ilmselgelt teatud lihaseid lihtsalt ei ole, leidsin end juba treeneriga vastamisi, poksikindad käes. Noh, see esimene ring oli tõeline elamus. Esialgu mõttetasandil. Juba see, et suunad löögid kellegi suunas, vajas harjumist. Ja treeneri käsklus „jalaga!“ sai automaatselt vastuseks „kuidas palun?!?“. Millele järgnes loomulikult naerupahvakas. Teiseks füüsiline vastupidavus ja koordinatsioon.
Õnneks ei olnud ma trennis üksi ja sain vaadata, kuidas mu imekaunis ja pealtnäha habras treeningule kutsuja nagu pisike herilane, kiiresti ja keskendunult oma ringiga hakkama sai. Ma arvan, et mul oli terve see vaatamisering lihtsalt suu lahti. Kuni jälle minu kord oli.
Teised ringid hakkasid juba tõusvas suunas minema ja tekkis hasart. Treener oli lihtsalt nii sümpaatne ja täis toetust, et isegi siis, kui refleksid ei töötanud, andis uue impulsi edasi proovida.
Kõige suurem üllatus pärast trenni oli fakt, et ma üldse olen suuteline kellegi suunas lööma ja seni, kuni keegi haiget ei saa, on täitsa tore oma reageeringuid timmida. Ja teine tunne oli tõeline vabanemine vaimsest stressist. Pidev tähelepanu ja kohalolu andis võimaluse lasta minna kõikidel mõtetel ja tekkis tunne, et olen täiesti muretu kuju, kes võib alustada oma ilusat päeva, lahendades kõik olukorrad. Loomulikult hakkas keha mõne aja pärast kõnelema nende lihaste keeles, mida ma arvasin, et mul ei olegi.
Igal juhul see oli väga äge kogemus. Ja kui keegi mõtleb, siis kindlasti leidke võimalus ja leidke ka keegi, kes filmib. Ma sain mõnusalt naerda enda esimest ringi vaadates. Aga kaasa ka pisut rohkem enesekindlust, et uuesti minna.
Tekst: Monika Kuzmina
Fotod: Erakogu / Charlie Clark / Kuma Foto
