Jõelähtme rattakogukonna hing Meelis Välk

15. juunil toimub kolmeteistkümnes Jõelähtme rattamaraton. Maagiline 13 toob kokku tuhatkond õnnelikku rattasõpra. Vestlesime maratoni peakorraldaja ja rajameistri Meelis Välguga nii eelseisvast sündmusest kui ka tema armastusest rattaspordi vastu.

Vaid 25 kilomeetri kaugusel siginat-saginat täis Tallinnast asub loodusega ühes rütmis hingav Jõelähtme. Nagu suured rattahuvilised juba teavad, on seal käimas ettevalmistused 13. rattamaratoniks. Koos kõigi osalejate, korraldajate ning vabatahtlikega on rattamaratonile oodata ligi tuhat inimest. Neist 700-800 on osalejad ning umbes neljandiku moodustavad korraldustiim ja vabatahtlikud.

Rattamaratoni näol on tegu Jõelähtme kõige olulisema sündmusega aastas, kuhu on sõitma oodatud nii lapsed, harrastajad kui ka professionaalsed ratturid. Üritusel osalevad terved perekonnad ja sõitjaid leidub igas vanuseastmes – vanim rattur on Meelise mäletamist mööda olnud vähemalt seitsmekümne aastane.

Jõelähtme rattamaratoni alguslugu

Esimene Jõelähtme rattamaraton toimus aastal 2007 ning nagu nii mõnedki muud suured sündmused, sai see alguse kolme sõbra ühisest huvist ja hullust ideest – kaevata lahti üks unustatud rada. Rajameister Meelis mainib, et praegused rattarajad on ehitatud peamiselt loomaradadele, kus liiguvad kitsed ja metssead. „Osa rajalõike on loodud kogu Eesti rannikut läbiva rannapõhise kalda matkaraja peale, mis oli kunagi mõeldud teha Iklast Narva-Jõesuuni välja,“ lisab ta.

Milleeniumi algusaastatel hakkas Meelis eelnimetatud rada lahti puhastama, sest looduse hooleks jäetud rada ei andnud südamele rahu. Koos sõpradega otsustati korraldada seal rattamaraton, mis oleks täiesti omanäoline. Algne, vaid maastikuratta fännidele suunatud väiksemat sorti üritus, on iga aastaga kasvanud ning huvilisi juurde toonud. „Esimese rattamaratoni eesmärgiks oli sõit tõelistele maastikuratta austajatele, kes tahavad metsas üle kändude ja juurikate sõita,“ avaldab Meelis.

Rattaraja sünd ehk kõva luuretöö metsas

Rattamaratoni korraldus on suur ettevõtmine, kus osalejate tõmbenumbriks on läbitavad teed. Raja meisterdamine on korraldaja sõnul kõva luuretöö metsas. Väga palju oleneb maastikust ning vaja läheb korralikku orienteerumistaipu. Jõelähtmel on asukohana mitmeid eeliseid.  Näiteks vanad läbikaevatud karjäärialad, kuhu on külvatud metsa ja sellest on tekkinud uus looduskeskkond. Rajaeeliseid on loonud ka Jägala-Jõe metsad, männimetsad Ruul ja Kaberneemes, mis on kokku andnud põneva loodusliku koosluse. Rajad on tõeliseks väljakutseks, kuid turvaliselt läbitavad igale vanusegrupile.

Rattamaratoni päeval Meelis ise sõita ei saa, küll aga kõvasti organiseerida ning korraldada. „Suurim väljakutse ürituskorralduse juures on vabatahtlike leidmine. Rajal on palju teeületusi ja palju reguleerimiskohti,“ nendib Meelis. Oluline on tagada sõitjate turvalisus.

Siiani on kõik sujunud. Korraldustiimi kulmu paneb kortsutama vaid fakt, et Jõelähtme on tundlik kaitsealade piirkond, kus aktiivsed motohuvilised rattaradade algset seisukorda muudavad. Ratas ja mootorratas vajavad aga sõiduks väga erinevat rada.

Rattamaratoni rajad läbivad umbes sadat eramaad ning Jõelähtme rattamaratoni korraldus on seega suur ühistöö kohalike inimestega, kes rattureid oma kodukohta lubavad. Tänu pidevale koostööle lahkete kohalikega, on rattamaraton elus püsinud ning iga aastaga kasvanud. Võib olla ühtlasi põnev, kuid ka vastutusrikas enda koduõuest kord aastas trobikond rattureid läbi kihutama lasta. Kummardus nendele inimestele!

Jõelähtme rattamaraton pole aga sugugi ainus üritus, kus Meelis käed külge paneb. Ta korraldab ka Ruu metsa kaitseks heategevuslikku sõitu, Jägala-Joa kolme tammi jooksu ning jookseb maratonidel. Matkade korraldamisest rääkimata.

Meelise esimene „Školnik“

Meelis ise on rattaga sõitnud nii kaua, kui ta mäletab. „Kooli alguse puhul kingiti mulle „Školnik“, mille seljas sai kõik suved maal veedetud,“ meenutab ta muiates. Alguses tundus ratas suur ja kõrge, kuid peale väikest harjumisaega oli poiss oma rattast lahutamatu. Nii nagu kasvas sõitja, nii kasvasid ka jalgrattad tema elus. „Školnik“ vahetus välja meestekas „Ukraina“ ning naistekas „Minski“ vastu.

Pidades iga ratast enda elus oluliseks, saab Meelis esile tõsta ühe tõeliselt erilise jalgratta. „Olles teistest ratastest välja kasvanud, kinkis isa mulle enda isikliku sõiduriista – „Start Šosse“. See oli uhke nõukogudeaegne mudel ning seda ratast ei unusta ma kunagi.“

Rattatrennis ei ole ta käinud, kuid võisteldud on nii Eestis kui ka välismaal. Ratas ja sõbrad üheskoos on olnud ka parimateks reisikaaslasteks. On matkatud nii Eestis, Balkani maades, Alpides kui Püreneedes. Ikka piirkondades, kus on tõuse ja langusi, millel end proovile panna. Proovile panekutest on Meelise elus aga mõned korrad saanud ekstreemselt ohtlikud olukorrad, mida ta enam korrata ei sooviks.

Saatuslik veepudel ja sokkides maandumine

Kõige ohtlikum õnnetus meenub talle maastikuratta võistlustelt Soomes, kus viimasel laskumisel viskus eessõitja ratta alt Meelise rattakodara vahele joogipudel. Jõudmata reageerida, maandus mees laskumisnõlva kruusa sedasi, et hing oli kinni mitmeks minutiks. „Ma ei saanud aru, kus ma olen,“ meenutab ta õudusega. Jalgades oli tugeva valu tunne ja neid vaadates märkas ta, et jalanõusid polegi jalas. Ratta seljast kukkudes olid rattakingad jäänud klippidesse kinni. Meelis oli rattast lahkunud vaid sokkide väel!

Õnneks on kõik ratturi kukkumised lõppenud siiski vaid suuremate marrastustega. Kord juhtus nii, et Tartu rattaralli kilomeeter enne lõppu avastas sõitja end suurest külakuhjast – seekord aga rattakingad jalas.

Täna Meelis enam maanteesõite ei harrasta, vaid naudib aega ratta seljas looduses. Ta teab ka, et ohtlikud olukorrad elus panevad märkama olulisi inimesi ja asju, mille eest tänulik olla. Aastate ja kogemustega on tulnud teadmine, et sõitmine peaks olema nauditav ning mõnus.

Eesti liikluses on arenguruumi

Meelise sõnul on rattasport liikumisviisina Eestis populaarne. Kergliiklusteede rajamine paneb liikuma ning olgu selleks siis rulluiskudel liuglemine või rattasport – inimeste jaoks on oluline sõita ja sporti teha, kuid turvaliselt. Olles pooled Euroopa riigid ratta seljas läbinud, ei ole tal endal liikluses kusagil mujal nii ohtlikke olukordi tekkinud kui Eestis. Arvatakse, et Hispaanias või Itaalias, kus lõunamaa inimesed on kuumaverelised, on temperamentsust tunda ka liikluses, aga Meelise kogemuse põhjal see nii ei ole, sest kui on olemas korralikud teed, järgivad liiklejad eeskirju. Seda enam siis Austrias või Saksamaal, kus täpsusest ja korrast juba loomu poolest kindlalt kinni peetakse.

„Püreneedes matkates olid ilusti väljas liiklusmärgid, et auto mööduks ratturist pooleteise meetri kauguselt,“ ütleb Meelis. Seda suurema masina omanik ka jälgib ning jalgrattur tunneb ennast kaitstuna. „Eestis seevastu möödutakse autoteel sõitjast tihti nii, et peegel puudutab ratturit – peaasi, et saaks kiiresti mööda,“ ei anna mentaliteet asjatundjale rahu. Sellisel juhul pole ka ime, et ratturid sõidavad kõnniteel või eelistavad muid liiklusvahendeid.

Ta loodab, et rattateede olukord Eestis paraneb ning inimesed hakkavad üha enam sportimisest ning rattasõidust mõnu tundma perega aega veetes või võisteldes. Viimaseks pakub hea võimaluse ka Jõelähtme, mis on kohe-kohe rattamaratoniks valmis. Rattasõpradel tuleb vaid kohale sõita, et veeta üks sportlik päev ainulaadselt rajal.

Samal ajal kui rattamaratoni meeskond päikeselist ilma võlub ning radu valmis seab, otsin mina välja oma punase „Crescent’i“ ning teen soojendussõidu Stroomi kergliiklusrajal. Mõelge kui tore oleks, kui saaks sellisel kujul Tallinnast Jõelähtmesse…

Kolm põhjust, miks Jõelähtme rattamaraton on ainulaadne

Praegusel hetkel pole ühelgi teisel rattamaratonil Eestis nii pikki üksikradasid kui Jõelähtme rattamaratonil: XXL-sõit 92 km; põhisõit 49 km; noorte- ja matkasõit 18 km; lastesõit – sündinud 2013 ja hiljem 0.5 km; lastesõit – M8/N8 0.8 km; lastesõit – M10/N10 1.5 km.

Jõelähtme rattamaratonil osalejatel on eriline privileeg sõita üle jõe ja tammide. See on harv võimalus.

Tänasel päeval on veel olemas Jõelähtme metsad (Ruu ja Kaberneeme männimetsad), mida 5 või 10 aasta pärast võib-olla ei ole. Nende läbimine on omaette elamus.

Tekst: Kristina-Maria Heinsalu