Elame istuval ajastul. Käimas on võitlus selle nimel, et vähene liikumine ja sellest tingitud terviseprobleemid ei tapaks meie lapsi, tulevasi täiskasvanuid. Tartu Ülikooli spordipsühholoogia professor Lennart Raudsepp rõhutab, et lapsed ja noored, aga ka igas eas täiskasvanud saab aktiivsemalt liikuma vaid positiivsete sõnumite abil, sidudes need võimaluse korral tehnoloogiaga.
Professor Raudsepp tõdes Kuku raadio saates „Kuue samba taga“, et istumise epideemiaga võitlemiseks peab kasutama häid sõnumeid, olema loominguline ja näitama ise eeskuju.
„Käitumise psühholoogiast teame, et negatiivse sõnumiga inimese käitumist ei muuda. Kõige lihtsam näide on ehk suitsetamine. Kõik teavad, et see on tervisele kahjulik – see sõnum on kirjas iga paki peal. Uuringud aga näitavad, et selle hoiatuse mõju on olematu. Käitumise muutmisel toimivad positiivsed sõnumid,“ rõhutas Raudsepp ning loetles näiteid: liikumine parandab meeleolu, loob võimaluse leida uusi sõpru ja tagab hea vormi.
Lapse suhtumine liikumisse kujuneb välja juba esimese nelja-viie eluaastaga. Harjumuste tekkimist mõjutavad ennekõike vanemad, sest nemad on lapsele kõige suuremaks eeskujuks. Nii on vanemate otsused lapse liikumisaktiivsuse ja ka tehnoloogia kasutamise kohta harjumuste kujunemisel sageli määravad.
Raudsepp tõdes, et tänapäeva laste ja noorte elukeskkond on tehnoloogiline. „Tehnoloogia teeb elu mugavaks ja me ei mõtle palju selle peale, et liikumine on kasulik. Ka lapsevanemad viivad oma lapsed autoga kooli või spordihoone ukse ette, selle asemel et lasta neil sinna jalutada või rattaga sõita,“ arutles Raudsepp. Ta rõhutas, et tuleb vaadata eelkõige vanemate, aga ka kooli kehalise kasvatuse õpetajate, treenerite ja teiste liikumisnõustajate poole, sest laps teatud eani liikumist teadlikult veel ei tähtsusta.
Raudsepa sõnul on soovitud käitumise saavutamiseks vaja leida sõnumid, mis tekitavad inimestes huvi. „Peame arvestama ka tänapäeva uute trendidega. Meil on uued liikumisvormid ja võimalus kasutada tehnoloogiat: nutikellasid ja -telefone. Tehnoloogia ja aktiivne liikumine tuleb kokku viia, nii et see oleks noore jaoks meeldiv ja ta saaks ise oma liikumist reguleerida. Hea näide on „Pokémon Go“ mäng, mis pani inimesed aktiivselt liikuma. See oli laste seas nii populaarne, et 5000–10 000 sammu läbimine ei olnud neile tüütu kohustus, vaid lõbus tegevus.“
Liikumine üle elukaare
Raudsepp märkis, et umbes 20% lapse- ja noorukieas omandatud üldise kehalise aktiivsuse (sportimise, kõndimise, rattasõidu ja muude aktiivsete liikumisviiside) harjumustest ja hoiakutest kandub hilisemasse ellu edasi.
„Elukaarel on kõige kriitilisemad esimesed ja viimased 15 eluaastat. Esimest 15 eluaastat võib võtta kui aega, mil laste ja noorte eneseregulatsiooni mehhanismid ei ole veel sellisel tasemel, et nad teadvustaksid, mis on neile kasulik. Nad teevad seda, mis neile meeldib. Kui neile meeldib seitse tundi järjest nutitelefoniga mängida, siis nad isegi ei mõtle sellele, et läheks mängiks õues jalgpalli,“ rääkis Raudsepp.
Viimase 15 eluaasta jooksul võib aga juhtuda, et eakas ei suuda enam adekvaatseid otsuseid vastu võtta. Liikuma tuleb sundida ka vanemaid inimesi, sest nende hulk suureneb Eestis pidevalt. Kõrges vanuses on vaja leida liikumisviis, mis meeldib ning on ea- ja jõukohane. „Parim liikumisviis kesk- ja vanemaealiste jaoks on kõndimine, sh kepikõnd, mis paneb tööle ka käed,“ rääkis Raudsepp.
Vanemaealistele teised sõnumid
Raudsepp rõhutas, et vanemaealistele on vaja teistsuguseid liikumissõnumeid kui lastele ja noortele. Näiteks kui inimene on jäänud üksikuks, kaasneb liikumisega kohe ka sotsiaalne pool.
„Uuringud, milles on võrreldud eakate individuaalset ja rühmakaupa liikumist, on näidanud, et selles eas on teistega koos liikumine kolm-neli korda tõhusam kui üksipäini liikumine. Hea võimalus selleks on näiteks discgolf, mida eakamad inimesed saavad harrastada omas tempos. Discgolfipargi ühe ringiga teevad nad umbes 50 heidet ja kõnnivad 5000 sammu, sealjuures saavad suhelda ja neil on lõbus,“ kirjeldas Raudsepp, lisades, et sotsiaalne aspekt on tähtsam eriti naiste jaoks.
Kokkuvõtteks ütles professor Raudsepp, et panus tuleb teha ennekõike meie tulevikule – noortele –, sest vaid sedasi saame loota, et ka järgmised põlvkonnad peavad liikumist au sees.
Artikkel põhineb Madis Ligi intervjuul Tartu Ülikooli spordipsühholoogia professori Lennart Raudsepaga Kuku raadio saates „Kuue samba taga“. Saade on järelkuulatav.
