Olavi Soosaar hakkas lohesurfiga tegelema 14 aastat tagasi oma venna Erkki Soosaare eeskujul. Tänavu, juulikuu kõige tuulisemal laupäeval (11.07), püstitas Olavi Pärnu lohesurfi kõrgusrekordi – 19 meetrit. Rääkisime temaga lähemalt nii rekordist kui lohesurfist üldisemalt.
Ilmselt on neid, kes täpselt ei tea, mis ala on lohesurf. Kirjelda palun selle olemust pisut lähemalt.
Lohesurf on ekstreemne veespordiala, kus lohesurfar kasutab lohet ja tuule poolt genereeritud jõudu, et liikuda lauaga vee peal. Lohe külge kinnitub surfar trapetsi ja poomiga, mille abil juhib lohet ja mille küljes on üldjuhul 4 või 5 liini, sõltuvalt lohetüübist.
Lohesurfiga võivad tegeleda nii noored kui vanad. Tihti kujuneb lohesurfist peresport – ehk siis üks hakkab sõitma ning hiljem sõidab kogu pere. Talvel saad lohesurfilaua lumelaua vastu vahetada ja sõita lumes. Näiteks kinnijäätunud Pärnu lahel, põldudel või ka mägedes.
Kas tegeled lohesurfiga ainult hobikorras või osaled ka võistlustel?
Täna tegelen ainult hobikorras. Viimati osalesin hüppevõistlustel 2013. aastal Saaremaal Sõrves, kus jäin 4. kohale.
Püstitasid 11. juulil Pärnu lohesurfi kõrgusrekordi 19 meetrit. Mis tunne on lennata 19 meetri kõrgusel vee kohal?
Äge. Adrenaliin oli laes. Vaade kõrgelt oli vinge. Sellest võib sõltuvusse jääda. Paljud juba tegelikult on jäänudki ning otsivad mööda ilma tuult, et kõrgemale ja kaugemale hüpata.
Milline oli Sinu varasem kõrgusrekord? Kas läksidki laupäeval, 11. juulil merele eesmärgiga see ületada või oli see saavutus pigem juhuslik?
Varasem rekord pärines 2019. aastast Marokost, Dakhlast – 16,5 meetrit. Laupäevane eesmärk oli kõrgele hüpata, nautida erakordset ilma ja tunda rõõmu surfamisest. Seega ei saa öelda, et tulemus oli päris juhuslik.
Rekordid on võimalikud erakordsetes ja ekstreemsetes oludes. Peab olema õige varustus ning pead olema õigel hetkel õiges kohas. Loomulikult ise pead ka valmis olema.
Kuidas lohesurfaritel kõrgushüpete puhul tulemusi mõõdetakse?
Mõõdetakse erinevate seadmetega, mis paigaldatakse lohesurfilaua peale. Üldlevinud on Woo seade, mis mõõdab hüppekõrgust.
Milline ilm on lohesurfari jaoks kõige parem?
See oleneb surfarist. Ilmselt on kõik surfarid nõus, et ilm võiks olla soe ja päikesepaisteline, aga muudes asjades me üheselt kokkuleppele ei jõua.
Mulle, kellele meeldib kõrgele hüpata, on peamine komponent tuuletugevus. Tuul tugevusega 15+ m/s. Lisaks võiks olla sile lainevaba vesi, et oleks parem hüpet ajastada. Pärnu rannas on pigem „chop” ehk pudrulaine – mis teeb kõrgele hüppamise tihti keeruliseks.
Lainesurfar otsib hoopis midagi muud – suuri mõnusaid „rulle” ehk siis laineid. Head lainevahet, parajalt tuult. Foiliga sõitja tahaks, et tuul jääks alla 10 m/s ja poleks lainetust.
Kas ka Eestis lohesurfi harrastades võivad mingist tuule kiirusest alates olukorrad minna pigem ohtlikuks ning on targem kaldale jääda?
Alati saab merele minna väiksema lohe, laua ning lühendatud liinidega. Kogenud sõitjad on võimelised merel surfama ka tuultega 20+ m/s, kus puhangud võivad ulatuda 30 m/s. Ka Eestis võivad tormide korral tuuletugevus ning puhangud olla niivõrd tugevad, et lohega surfamine on äärmiselt raske kui mitte võimatu.
Ma arvan, et 2. novembril 1969. aastal oleks Ruhnus olnud targem kaldale jääda, kui suurim mõõdetud tuule kiirus oli 48 m/s. Aga mine tea – äkki kannatab 3-ruuduse lohega ja lühendatud liinidega siiski lainet sõita. Keegi peab selle ära proovima.
Milline on kõige ekstreemsem olukord, millesse lohesurfi harrastades oled sattunud?
Mälukaotus peale ebaõnnestunud trikki maandudes. Kukkusin peaga vastu põhja ja peapõrutuse tagajärjel kestis mu mälu umbes 30 sekundit. Küsisin samu küsimusi uuesti ja uuesti. Paljusid asju ei mäletanud. Näiteks, oma vanemate nimesid – näod olid tuttavad, aga nimed ei tulnud meelde.
Mind viidi kiiresti haiglasse ning pandi magama. Silmi lahti tehes avastasin end üllatusena haiglast – ma ei teadnud, kuidas sinna olin sattunud. Järgmisel päeval oli mul eksam loogika ja algoritmiteooria aines – õnneks oli selleks ajaks mälu juba taastunud. Siit õppetund – tasub kanda kiivrit.
Kuidas on merel olles tagatud lohesurfarite turvalisus? Meri, tuul ja lained võivad olla ju väga võimas kombinatsioon, kus üks hooletus või õnnetus võib saada saatuslikuks.
Tegemist on ekstreemspordialaga. Liin puruneb, maandumine ebaõnnestub, ilmastikuolud muutuvad – kõike võib juhtuda. Tihti on mängus ka inimlik hooletus või liigne enesekindlus.
Aastatega on lohesurfivarustus muutunud märgatavalt turvalisemaks, kuigi palju on veel ära teha inimeste koolituste kvaliteedi parandamisel.
Aeg-ajalt ikka sattub randa mõni surfar, kes päris täpselt veel ei tea, kust suunast tuul puhub. Laseb lohe üles jõutsooni keskelt või ei kontrolli liine. Paljud õnnetused juhtuvadki just kaldas.
Turvalisuse huvides on soovitav alati kanda kiivrit ja ka päästevesti, kui surfad üle pea sügavuses vees.
Õnneks on Pärnu Surfikeskuses sellest aastast olemas ka jett. Võimaldamaks kiiremat surfarite päästmist hädaolukorras või juhuks, kui vetelpääste tööaeg on läbi.
Kui kellelgi on soovi Eestis lohesurfi proovida, siis kus ja millest alustama peaks?
Lohesurfiga alustamiseks on vaieldamatult parim koht Pärnu. Vesi on siin soojem kui põhjarannikul. Palju ruumi harjutamiseks ja madal vesi – saad jalad põhja panna, kui lohe vette kukub või laua kaotad. Turvaline − liivane põhi ja pole ohtlikke kive. Parkimine ja hotellid on mõnekümne meetri kaugusel. Söök, jook, WC, varustuse rent, hoiustamine ning müük on kõik rannas kohapeal olemas.
Alustama peaks kindlasti lohesurfikoolitusest. Õppima selgeks põhitõed ja varuma aega ka lohelennutamise oskuse omandamiseks. Kui tunned end lohega juba kindlalt, siis veestart tuleb kiiresti ning saadki lohesurfamist nautida.
Koolitus tasub võtta suurematest surfikeskustest, kus koolitajad on kogenenud surfarid ja kasutusel on kõige uuem varustus. Olles koolituse konkreetse keskuse juures läbinud, kehtivad üldjuhul ka soodustused varustuse soetamisel.
Lohesurfi tasub kindlasti proovida – Eestis on selle harrastamiseks ideaalsed tingimused.
Tekst: Merilin Piirsalu
