Suvi meelitab merele – purjetajaid, surfareid, kalamehi ja niisama suvitajaid. Paraku unustatakse sageli, et kõik veega seotud hobid nõuavad erilist ettevaatust ning kui ohutusabinõusid ei kasutata, siis ei jää ka õnnetused tulemata.
Kui mõelda kasvõi tänavuse suve peale, siis näiteks juunikuus vajas päästmist SUPi laudadega merele läinud laste sünnipäeva seltskond, kes maatuule tõttu enam kaldale ei jaksanud aerutada. Kõik lõppes tookord õnnelikult ning suppajad toodi kuivale maale. Nii hästi ei läinud aga purjelaeva kaptenil, kes 9. juulil Vormsi kandis üle parda kukkus. Tol päeval puhus üsna tugev läänekaare tuul, laine kõrgus oli umbes 1,5 meetrit ning veetemperatuur kõigest 15-16 kraadi. Kaptenil ei olnud seljas päästevesti. Tema surnukeha leiti nädala jagu hiljem Vormsi lähedalt.
Viimane õnnetus kummitas mindki mõtetes mitu päeva. Kuigi ma toda purjetajat isiklikult ei tundud, olime õnnetuse eelsel õhtul mõlemad Dirhami sadamas, kust mina asusin hommikul teele Lennusadama poole ja tema Haapsalu poole. Sama sadam, sama päev, samad ilmaolud… see pani mõtlema.
Loll, kes teiste vigadest ei õpi
Olen sellel suvel Eesti vetes palju purjetanud, aga 9. juuli oli senistest kõige tuulisem ja kõrgema lainega. Ka mina ei pannud siis päästevesti selga. Olen küll endale aru andnud, et isegi kui viibin purjekal lihtsalt reisijana, võib kõike juhtuda. Aga vest on tundunud ebamugav, olen vabandanud end sellega, et ma ei lähe ju purjesid masti tõmbama ega vööri laineid vaatama ning ma pole teadlikult lõpuni mõelnud: aga mis siis kui…
Selline mõtteviis on omane ilmselt paljudele, kes merele lähevad. Sellepärast suundusin Juminda vabatahtliku merepäästja Aive Mõttuse jutule, et meelde tuletada lihtsad tõed, mida iga meremees ja veespordi harrastaja peaks teadma, aga mida eirama kiputakse. Kuidas öeldaksegi: loll, kes teiste vigadest ei õpi?
Juhused elust enesest
Liiga sageli puutuvad merepäästjad kokku õnnetuste või hädaolukordadega, mida oleks saanud tegelikult vältida. Mida siis inimesed valesti teevad? „Hinnatakse oma võimeid ja oskusi üle, ei arvestata, et loodus on tugevam, ei kanta päästevesti,“ loetleb Aive.
Ta toob näited: „Eelmisel suvel läks üks mees Hara lahel kajakiga ümber. Õnneks oli kaldal kaaslane, kes seda märkas ja abi kutsus. Kajakisõitja oli tolleks hetkeks juba alajahtunud ja kontaktivõimetu. Mõni suvi tagasi hakkas inimene Loksalt SUPi lauaga tulema. Puhus tugev tuul, millega sõitja ei arvestanud. Kaldalt nähti, et ta on hädas ning merevalvekeskus saatis kopteri appi. Mõlemal juhul oli kaldalt vaadates kena ilm, aga see võib olla väga petlik. Kui tumedad pilved on üleval, siis nendest võib tulla ootamatult niisugune pagi, et sõiduvahend käib kummuli ja oledki vees.“
Päästevest on A ja O
See, et merel päästevesti ei kanta, on pigem tavapärane kui erandlik, kuigi sellest pole abi, kui päästevest lebab paadi põhjas. „Kui lähed veesporti tegema, siis olgu seljas sportvest, kui lähed paadiga sõitma või kalastama, siis päästevest,“ lausub Aive. „Sportvesti puhul peab arvestama, et see on õhuke ning sel ei ole toetavat ega vee peal hoidvat kaelaosa. Kui sportvestiga vette kukud, aitab see küll vee peal püsida, aga sa pead olema heas vormis ja suutma end oma jõuga pinnal hoida. Päästevestiga keerad end aga selili ja nina jääb vee peale,“ võrdleb ta kahte mudelit. „Vest tuleb panna selga korrektselt. Päästevest tuleb teha vööst parajaks, panna lukk ilusti kinni ja kinnitada jalge vahel rihm. Kui sa hooga kukud, siis vest, mis ei ole jalge vahelt kinni, kipub üle pea ära tulema,“ lisab ta.
Tuule ja külma vastu inimene ei saa
Aive sõnul ei osata sageli arvestada ka ilmaoludega. „Need, kes merele lähevad, võiks suuta lugeda silmaga nähtavaid märke – pilvi ja tuult. Ilmaprognoosi peaks kindlasti vaatama,“ rõhutab vabatahtlik merepäästja.
Kui näiteks SUPi lauaga sõitma minna, tuleb alati arvestada tuulega. Maatuule saatel aerutades võib esimese hooga suurde vaimustusse sattuda, et küll tuleb vahva meresõit, aga peaks mõtlema sellele, et tuul, mis tohutu kiirusega kaldast eemale viib, on pärast vastu. Kas on jõudu sellega võidelda? Probleemide ennetamiseks võiks kalda lähedal end ja tuult testida. „Võiks proovida igas suunas sõita, kui lähed 10 m edasi, siis keera ringi ja proovi sama maa tagasi tulla. Võib-olla sõuad meeleheitlikult, aga tuul viib teisele poole,“ lausub Aive. „SUPi laua peal seistes oled ju nagu puri, mis tuule alla võtab. Kui oled kaldast kaugel ning saad aru, et tuule vastu ei saa, siis heida kõhuli, võta aer enda külje alla ja katsu käte abil tagasi aerutada või abi oodata. Kui püsti seisad, liigud kiiremini selles suunas, kuhu sa tegelikult ei taha,“ lisab ta.
Kindlasti tuleb SUPi laud jala külge kinni panna, sest kui oled lahtiselt laual, kaotad tasakaalu ja vette kukud, ei pruugi sa enam lauani küündida ning oledki hädas. Jahedas vees kaua vastu ei pea. Kuigi rannas võib 20 kraadine vesi tunduda ujumiseks sobilik, siis supled seal ju maksimaalselt 10 minutit kui sedagi. „18-20 kraadi ei ole tegelikult soe vesi. Võid rannas ka katse teha ning proovida pool tundi sellises vees hulpida. Kas hakkab külm?“ viskab Aive küsimuse õhku.
Ilma ei saa valida, sellega saab arvestada
Merel ei pruugi ilm olla alati sama nagu kaldal. Merel on üldjuhul külmem ja tuulisem. „Kui maal on mõnus soe rannailm, siis merel võib puhuda karm tuul. Nii võibki juhtuda, et lähed bikiinides purjetama, aga tagasi tuled näost sinisena. Alati võiks kaasas olla riided iga ilma jaoks, sest võib ka olla vastupidi – lauspäike pilvitul päeval võib olla nii kuum, et on oht päikesepisteks või -põletuseks. Seega, müts võiks peas olla ning kasutada tuleks ka päikesekaitsekreemi,“ annab Aive head nõu.
Tankida võiks alust, mitte kaptenit
Merepääste peab aeg-ajalt abi osutama ka kaatriga ja skuutriga sõitjatele, kes vajavad seda erinevatel põhjustel. „Skuutrid näiteks käivad ümber ega saa enam püsti tagasi. Kaatrite puhul saamegi vast kõige rohkem mereabi kutseid. Näiteks kütus saab otsa. Siinkohal tuletan meelde, et alati kontrolli, palju sul kütust on ning võimalusel võta kaasa lisa kanister. Hea on, kui kütus saab otsa kohas, kus saad paadi ankrusse jätta või triivima nii, et sa kividesse ei satu. Halva ilmaga halvas kohas võib aga jama käes olla,“ teab Aive.
Ta toob veel ühe näite reaalsest elust, kus tuli väljakutsele tõtata, sest purjelaeva kapten oli purjus ega osanud meremärke ja kaarti lugeda ning tema juhitud purjekas sõitis madalikule. „Kuigi merel on teatud arv promille lubatud, siis mina arvan, et meri ja alkohol ei sobi kokku. Karskus on parem, alkohol võib teha liigselt uljaks või reageerimiskiirust vähendada.“
Tunne end ja oma võimeid
Oma võimeid tuleb osata igal juhul reaalselt hinnata. Millal kiputakse üle piiri minema? „Näiteks purjelaudurid vaatavad, et täna on vägev tuul, lähen proovin laineid. Aga inimene väsib ning kui sa ei ole ka füüsiliselt eriti tugev, siis ühel hetkel enam ei jaksa,“ räägib Aive.
„Teine asi on see, kui minnakse purjekaga sõitma, aga ei osata ühte või teist manöövrit sooritada. Muidugi peab kusagilt alustama ning maa peal purjekat tüürima ei õpi, aga tuleb leida tasakaal – esimesel korral lähed oskajaga või suurema seltskonnaga. Võib-olla see on mu isiklik kiiks, aga purjetaja peab samuti heas füüsilises vormis olema, et jaksaks laeval toimetada. Kui lähed purjetama heas usus, et ma lihtsalt peesitan, siis ei pruugi alati kõik hästi lõppeda,“ selgitab ta ning lisab, et ka merele tormi nautima ei maksa kellelgi minna. „See võib olla jube äge, aga ka väga ohtlik. Meri on tegelikult tore, merd ei maksa karta, aga merd peab austama ja mõistma. Kui sa teda ei austa ega mõista, siis ongi õnnetused käes,“ arvab Aive.
Mida veel merele minnes silmas pidada?
- Alati võiks kellelegi öelda, kuhu ning kauaks sa plaanid minna. Kui lähed SUPi lauaga, purejalauaga, süstaga vms, siis vahetult enne seda jäta kas sadamasse või kaaslasele info, kuhu lähed ja millal plaanid tagasi tulla. Kui selleks ajaks tagasi ei ole, siis peab olema selle inimesega kokkulepe, et ta otsib abi.
- Võimalusel võta kaasa veekindlasse taskusse pakitud laetud mobiiltelefon ning punased signaalraketid. Isegi, kui sa lähed SUPi matkale, ei tule rakett kahjuks, küll aga võib see abiks olla.
- Õpi ära käemärgid. Kui sa tahad sõbrale lehvitada, siis ära kasuta hädaabiks mõeldud märke ning kui palud abi, siis kasuta selleks spetsiaalselt ette nähtud käemärke.
- Ole teadlik, kust abi saab. Kõige lihtsam on meelde jätta häirekeskuse number 112. Helistades tuleb öelda, et juhtum on merel ning häirekeskus suunab kõne edasi merevalvekeskusesse.
Kogu eelnev jutt võib lugejale mõjuda suure targutamisega, aga nagu ütleb Aive: „Sada korda ei juhtu midagi, aga üks kord juhtub ja sellest piisab.“
Merega on juba kord nii, et paljud, kes ennast sellega seovad, teevad seda terveks eluks. Võiks ju enda poolt teha sel juhul ka kõik, et see elu oleks pikem?
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu
