Tõlkija ja Eesti Spordiajaloo Seltsi liige Hannes Korjus tegeleb muuhulgas ka ametlike olümpiafilmide uurimisega. Hiljuti võttis ta luubi alla Montreali 1976. aasta suveolümpiamängude ametliku filmi „Jeux de la XXIe Olympiade“.
See oli vist 1988.a.veebruaris. Toona, Moskvas õppides, olin – kas juhuslikult või ehk isegi vastupidi – sattunud Moskva Kinomajja – tollesse nõuka-aja kinofriikide Mekasse. Too asutus võis uksed valla lüüa tollastele võitjatele – olgu nendeks siis ärikad, parteilased või kes iganes veel, ning jätta ukse taha selle, kelle elu ainsaks sisuks võis juba mitmeid aastaid olla pääs Fellini, Antonioni manu. Ma mäletan ühte neist. Too naisterahvas on mu silme ees oma tagasihoidliku, isegi kehvast kehvema riietusega. Oma argielus võinuks ta olla hall raamatukogutöötaja või ehk üks neist paljudest, kes päevast päeva ja kuust kuusse kuskil statistikaasutuses igakuiseid aruandeid treisid. Mõnikord tal vist vedas, aga vist mitte tihti. Kord, kui ma ise, viimasest viimasel hetkel, olles üks äravalituist – sest võisin end Kinoinstituudi tudengipiletiga sisse munserdada,- olin trepist üles tormates miskipärast veel pilgu selja taha heitnud – kell oli kukkunud, ta oli out, ning pidi lahkuma. Ta oli maha jäetud elus, ja siingi- KINOMAJAS- kordus kõik samamoodi.
Aga tolles veebruarikuus oli midagi ka in – Calgary taliolümpia, vist seepärast oligi Kanada saatkond Moskva Kinomaja repertuaari rikastanud Montreali 1976. aasta suveolümpiamängude ametliku filmiga – “Jeux de la XXIe Olympiade” (1977), – režissöörideks Jean-Claude Labresque &Co.
Enne Montreali olümpiafilmiga pihtahakkamist oli Jean-Claude Labresque tiim päevade kaupa kinosaalis istunud, laste silme eest mööda esimeste olümpiamängude kroonika ja hilisemate olümpiate täispikad filmid – Berliin, London, Rooma jne. Kroonitud ja kroonimata kangelased. Kuidas luua traditsioonilist ja ühtaegu kordumatut ekraanitaiest? Kas üritada üle lüüa Kon Ichikawa „Tokyo olympiad” (1965)? Või heita kinnas Müncheni 1972. aasta suveolümpiamängude filmi autoritele –maailma filmilavastajate tipp-kaheksale (Claude Lelouch, John Schlesinger, Arthur Penn, Miloš Forman, Mai Zetterling, Juri Ozerov, Kon Ichikawa, Michael Pfleghar)?
Jean-Claude Labresque &Co ideeks oli teha kõige ratsionaalsem senistest nn ametlikest olümpiafilmidest – ebaõnnestujatest. Loomulikult ei saanud ka ükski eelnev olümpiafilm ilma kaotajateta läbi. Pealegi oli Müncheni suveolümpiamängude filmis „The Visions of eight” (1973) Claude Lelouchi novell pealkirjaga „Kaotajad”.
“The Games on the XXIst Olympiad” (1977) algab vaatega tellingute all ägavale olümpiastaadionile – tuul ulub, on kõle, midagi pole valmis ja kõik on ütlemata kurb. Kõik on ligadi-logadi, asi tundub olevat täiesti põhja lastud. Montreali olümpiafilm on esimene, mis taolise “enesealandusega” algust teeb. Selle filmi lahterdamiseks võiks kasutada märksõna kenosis.
Järgneb režissööri käeviibe TV-stuudios – ja läheb lahti- „Täna mängime Montreali olümpiamänge.“
On kaotajad – Roland Matthes (Saksa DV seliliujuja) [1], Gregory Joy (Kanada kõrgushüppaja), Nikolai Avilov (NSVL kümnevõistleja) [2].
Staadionil on Wszola [3] ja Joy, Võitja ja Rõõm. Staadionil on inimene – kaotaja – Rõõmu kehastus. Kanada jäi Montreali suveolümpiamängudel ainsamagi kullata, esimest korda ei võitnud olümpiamängude korraldajamaa mitte ühtegi kuldmedalit. Montreal pidi kaotusrõõmude eest kallist hinda maksma – lõppude lõpuks olid need olümpiaajaloo ühed kõige kallimad mängud. Montreal pidi veel XXI sajandil oma olümpiavõlgu plekkima.
100 m rinnuliujumises sai pronksi leedukas Arvydas Juozaitis. Tema kannul jäi neljandaks kanadalane Graham Smith. Kuld ja hõbe läksid John Henckenile (USA) ning David Wilkie’le (Suurbritannia). Juozaitise ajaks jäi 1:04.23, Graham Smithil 1:04.26. Kolm sajandiksekundit. Pärast olümpiamänge sureb Graham Smithi isa Donald Smith. Need kolm sajandiksekundit on jäänud Arvydase südant siiani kipitama. 2014. aasta maikuus kohtun Arvydas Juozaitisega Riias Shakespeare-konverentsil: „Olen mõelnud, et need kolm sajandiksekundit võisid samuti olla üheks Graham Smithi isa surma taganttõukajaks.” Aga Arvydase treeneriks oli ju ta enda isa Jonas Juozaitis – ühed isad-pojad leidsid oma õnne-edu, teised. Kaotus, surm. Kas nüüd teamegi surma hinda – nood kolm sajandiksekundit?
Kümnevõistluses lõi Bruce Jenner läänesakslast Guido Kratschmerit ja NSVL esindajat Nikolai Avilovit – eelmist olümpiavõitjat. Näeme Avilovit staadionitunnelis vastu seina toetumas – üksi, kaotajana. Tema pidu on läbi. Ikka on nii, et kellegi õnn sünnib teise ebaõnnest.
Jenneri õnn on kõigile näha, kui ta oma armsamat Chrystie’t kallistab. Ent Montreali pidu ei jää Matthesele/Enderile ega Jennerile/Chrystie’le kauaks kestma — mis Montrealist saadud, kaob ikka lõpuks tuulde.
Keskendumine kaotajatele võis olla ka kanadalaste enesekuvandi peegeldus, sest nagu väidab kanada kirjanik Margareth Atwood oma teoses „Survival: A Thematic Guide to Canadian Literature“ („Ellujäämine: Kanada kirjanduse teemajuht“, 1972), on underdog’id (ohvrid/kaotajad) kanada kirjanduse sagedased kujutusobjektid. Liiatigi ei võitnud Kanada Montreali suveolümpiamängudel mitte ühtegi kuldmedalit — esimene kord, kui korraldajariik ei võitnud ühtegi kulda.
Montreal pidi kõige eest kallist hinda maksma, sest olid need ju lõpuks olümpiaajaloo ühed kõige kallimad mängud. Ja veel 21. sajandilgi pidi Montreal tasuma oma olümpiavõlgu.
[1] Roland Matthes-neljakordne seliliujumise olümpiavõitja (Mexico 1968- 100m ja 200m; München 1972 – 100m un 200m; Montreal 1976 – 100 m seliliujumise pronks).
[2] Nikolai Avilov, Müncheni olümpiavõitja kümnevõistluses, Montreali OM pronks kümnevõistluses
[3] Jacek Wszola (Poola), Montreali olümpiavõitja kõrgushüppes, Gregory Joy – meeste kõrgushüppe hõbemedaliomanik.
