Kuigi enamasti arvatakse, et veenilaiendid on pigem naisi kimbutav esteetiline mure, siis tegelikult on tegu tõsise haigusega, mida põevad nii mehed kui ka naised. Confido Meditsiinikeskuse veresoontekirurg ja Vilniuse Ülikooli dotsent Gintaris Vilkevicius selgitab, miks ei tasu veenilaienditega arsti poole pöördumist edasi lükata ning millised on tänapäevased raviviisid.
Veenilaiendid on tõeliselt laialt levinud probleem – nende all kannatab ligi 40% täiskasvanud elanikkonnast. Kuna veenilaiendite esmasteks sümptomiteks on vaid nahalt nähtavad sinakad kapillaarid või veenid ning jalgade väsimus, näib olukord üsna ohutuna.
Gintaris Vilkeviciuse sõnul on selliste sümptomite korral tegu veenilaiendite esimese staadiumiga. Kokku jagatakse veenilaiendid vastavalt raskusastmele kuude staadiumisse. „Esimene staadium ei põhjusta veel otseseid tervisehäireid, kuid selle ohtlikkus seisneb asjaolus, et tegu on progresseeruva haigusega – esimesest staadiumist võib aja jooksul areneda teine, kolmas ja neljas,“ hoiatas veresoontekirurg.
Viimase ehk kuuenda staadiumi puhul on tegu juba kroonilise venoosse puudulikkusega, mida iseloomustab haavandite teke. Sellised haavandid tekivad naha ja nahaaluskoe verevarustuse häirest ning paranevad väga halvasti. „Haiguse hilises staadiumis võivad tüsistustena avalduda ka ekseem, dermatiit ja isegi tromboos, mis võib põhjustada kopsuinfarkti. Tegu on väga raskete haigustega, mis on aga õigeaegse raviga ennetatavad. Seetõttu soovitangi juba esimeste sümptomite tekkimisel arsti juurde kontrolli minna,“ rääkis Vilkevicius.
Veenilaiendite ravis on oluline varajane sekkumine
Esimesel vastuvõtul hindab arst spetsiaalse ultraheliaparaadiga veresoonte seisukorda ja läbilaskvust. Vastavalt tulemustele otsustatakse raviviis, mis võib ulatuda kompressioonravist kuni operatsioonini välja. „Ravi on individuaalne ning sõltub konkreetsest patsiendist ja tema arstist. Näiteks skleroteraapia on üks veenilaiendite kõrvaldamise tehnika, mille käigus süstitakse veeni spetsiaalset ainet, mille tagajärjel kleepuvad veeni seinad kokku, veen lakkab toimimast ja sulgub. Minu praktikas on kõige sagedasem ravimeetod olnud laserravi ja minifleboktoomia. Väga häid tulemusi annab ka nende meetodite kombineerimine,“ kommenteeris arst.
Vilkevicius kiidab väga tänapäevaseid kõrgtehnoloogilisi lasereid, millega tehtavad operatsioonid on patsiendi jaoks mugavad ja ohutud. „Laserraviga alustati juba 1998. aastal ning täna on kasutusel kolmanda generatsiooni lasertehnoloogia. See tehnoloogia võimaldab opereerida väga kiiresti, mugavalt ja ohutult – operatsioon toimub kohaliku tuimestusega ja patsient saab kohe peale operatsiooni jalgadele tõusta. Taastumine on kiire ja tüsistuste oht madal,“ rääkis veresoontekirurg.
Veenilaiendid on enamasti päriliku iseloomuga ning ennetada on neid keeruline. „Kompressioonsukad, aktiivne eluviis ning pikka aega järjest istumise või seismise vältimine on kasulikud. Paraku ei enneta need veenilaiendite teket täielikult ning kõiki riskitegureid ei saagi vältida. Naised ei saa otsustada mitte lapsi saada lihtsalt selle pärast, et nende perekonnas on esinenud veenilaiendeid. On ka palju töökohti, mis eeldavad, et inimesed oleksid pikalt jalgadel – seda ei saa vältida. Seetõttu on oluline, et inimesed märkaksid sümptomeid varakult ja ei lükkaks ravi edasi, kuna varajases etapis on ravi lihtne ja riskid tervisele madalad,“ ütles Vilkevicius.
