Tallinnas toimunud võrkpalli Euroopa meistrivõistlustest on möödas pea kuu, aga muljed on siiani väga värsked. Kuigi atašeede töökohustused algasid siis, kui kogu ettevalmistav pool oli Eesti võrkpalliliidul juba tehtud oli ääretu rõõm olla osaline suurest masinavärgist.
Varasem atašee kogemus oli mul 2017. aastal Tallinnas toimunud MM-valikmängudelt, kui pideva spordivabatahtlikuna tundsin huvi ka võrkpallivõistluste vastu. Suureks üllatuseks anti tookord minu šefluse alla Rumeenia koondis.
Aga kes see atašee üldse on?
Lühidalt öeldes, peab atašee ennetama ja lahendama kõikvõimalikke muresid ja probleeme, mis võistkonnal võivad tekkida hotellis, treeningul ja võistlustel. Samuti andma endast natukene veel rohkem, et võistkond tunneks ennast võõrsil hästi. Samaaegselt peab pidevalt olema kursis ja järgima Eesti võrkpalliliidu poolt antavaid korraldusi, kes omakorda peab täitma Euroopa võrkpalliliidu ettekirjutisi ja reegleid, mida sellise kaliibriga turniiril on rohkem kui keegi jõuab hoomata.
Ära ei saanud unustada paha poiss Covid-19 viirust, tänu kellele, pidid kõik tiimid ja asjapulgad sh atašeed, sõltumata vaktsineeritusest tegema iga 48 tunni järel kiirtesti.
Läksin „puhkusele“
Juriidiliselt oli võrkpalli EM-i näol tegu minu jaoks puhkusega, sest atašeede kohustus, ja ka privileeg, oli elada hotellis. Parimagi tahtmise korral ei oleks see periood kvalifitseerinud kodukontoriks. Ja isegi kui oleksin elanud kodus, poleks normaalsest töötamisest midagi välja tulnud, sest võistlusega seotud kohustuste ring oli väga lai.
Kuigi minu kuurort ehk hotell Meriton asus kodunt vaid umbes viie kilomeetri kaugusel, tundsingi ennast nagu puhkusel, sest 12 hotellis veedetud päeva vältel, ei käinud ma kordagi kodus, hotell oli välismaalasi täis, ilmad päikeselised.
Kui sina armastad Lätit, armastab Läti sind
Eestiga ühes alagrupis mänginud koondistest (Läti, Prantsusmaa, Saksamaa, Horvaatia, Slovakkia) ei osanud esimese hooga eelistada kedagi. Loomulikult, tahtsid paljud olla olümpiavõitja Prantsusmaa saatjaks. Salamisi siiski lootsin, et minu hoolitseda antakse Läti meeskond. Olen varasemalt töötanud suures Läti reisibüroos, tänu millele olen viimased 15 aastat meie lõunanaabreid väga tihti külastanud ja inimetega tuttavaks saanud. Tunnen ennast lätlaste seltsis hästi. Nädalapäevad enne turniiri algust antigi teada, et minu meeskonnaks saab Läti.
Teine põhjus, miks soovisin endale seda tiimi, oli Avo Keel, kelle eluteed nii sportlase kui treenerina, olen pikalt jälginud. Ette ruttavalt võin öelda, et tema kuldsed mõtted ja väljaütlemised on saanud tõeliseks klassikaks ja tal on iga olukorra kohta tuua mõni näide elust enesest. Pisut üllatas, kui vaoshoitud ja rahulik ta oli kogu turniiri vältel. Tõsi, Läti meeskonda peeti pigem autsaideriks ja neil ei olnud mitte midagi kaotada. Alagrupiturniiri viimasel päeval, kui Läti mängud olid juba lõppenud ja nende edasipääs sõltus vaid Saksamaast ja Prantsusmaast, jäi Avo siiski hotelli ega tulnud võistkonnaga halli kaasa. Nägin teda hotelli ees vaid suitsetamas. Ärasõidupäeval lennujaama oli treeneri näos aga näha võidurõõmu ja mõnusat muhelust, kui ta bussis teatas poistele, et nende esimene play-off vastane Itaalia pole Lätit mitte kunagi võitnud. Ega Läti polnud ka Itaaliat võitnud. Täna teame, et lätlased kaotasid selle mängu tulevasele Euroopa meistrile. Lennujaamas olin ära teeninud teeneka treeneri karukallistuse ning mõistsin, et sain vist päris hästi oma tööga hakkama.
Hotellist sai kodu
Kogu Eesti võrkpalliliidu ja Euroopa võrkpalliliiduga seotud inimesed ning ka kohtunikud olid paigutatud elama hotelli kuuendale korrusele. Imeilus vaade toast, mida ei pidanud kellegagi jagama. Võistkonnad olid paigutatud samasse tiiba eraldi korrustele, näiteks Läti meeskond elas kolmandal korrusel. Tunne oli tõesti nagu välismaal, sest hotelli teises tiivas elas palju välismaalasi, kes olid tulnud omadele kaasa elama.
Meie kohustus ja jällegi privileeg oli võistkonnaga koos söömine. Eesti kui koduvõistkond ja võõrustaja sõi omaette eraldi esimese korruse „Balalaika“ restoranis nagu varasemalt Eestis toimunud turniiride ajal. Kõikide teiste tiimide jaoks oli eraldatud teise korruse konverentsikeskuse lahti lükatud saalid, mis mahutasid ära viie tiimi jagu mängijaid, treenereid, arste, massööre, statistikuid ja atašeesid.
Mina sattusin ühte lauda Läti nelja mängija, arsti, massööri ja pressisekretäriga, kellest viimased kolm olid naised. Läti võistkonna treenerid, mänedžer ja üldkehalise ettevalmistuse treener istusid eraldi lauas ning ülejäänud mängijad veel kahes lauas. Läti koondises oli ametis teinegi eestlane, Karl Eerik Eisenschmidt, kes täitis statistiku rolli, tema istus koos mängijatega. Üheks abitreeneriks oli Austris Štals, kelle jaoks Avo Keel on olnud nii võistkonnakaaslane platsil, aga ka treener platsi kõrval. Seega Avo tundis end Läti meeskonnas vägagi koduselt.
Söögiaegu oli päevas ette nähtud neli, lisaks täispansionile pakuti snäkki, mis koosnes reeglina kohvist, mineraalveest, mõnest võileivast, puuviljast ja vahel ka magusast koogist. Söömisest kujunes kõige sotsiaalsem tegevus kogu turniiri jooksul, seal visati nalja, aga peeti meeles ka sünnipäevalapsi. Üsna turniiri alguses tähistas Läti kõige kogenum, sidemängija Deniss Petrovsoma, 35. sünnipäeva ning täpselt nii mitu korda tõstsid meeskonnakaaslased ta tooliga lae alla. Minu lauanaabriks oli võistkonna noorim, vaid 17-aastane libero Artems Petrovs, kes pidi koolist EM-i ajaks vabastuse küsima. Mängus Prantsusmaa vastu, kus kõik oli selge, lasi Avo noormehe esimest korda platsile, kuid poiss püüdis igas trennis ja võistluseelses soojenduses endast kõik anda.
Kuna mind ootas ees septembri keskel Tallinna Maraton, siis sobis ideaalselt süüa hotelli poolt spetsiaalselt sportlaste jaoks valmistatud buffeed. Kui valida oli näiteks kartuli ja pasta vahel, siis mängijad eelistasid pastat, samas treenerid said endale lubada ka kartulit. Võrkpallurid sõid tõesti väga palju. Pole ka imestada, toit kadus kiiresti nende pikkadesse kehadesse ning 4-5 koogitükki ei mõjutanud kindlasti halvas mõttes nende kehakaalu.
Kõige galantsem meeskond
Kui Läti meeskond Riiast bussiga Tallinnasse jõudis, ootasin neid juba hotellis. Bussist astusid välja kenad ülikondades pikad mehed ning etteruttavalt võib öelda, et Läti meeskond oli ainus, kes sõitis igale mängule ülikonnas ning samamoodi olid riides ka treenerid. Ei mingeid dressipükse ega teksaseid platsi ääres.
Ülikonda läks neil juba järgmisel mänguvabal päeval vaja, sest Läti saatkond Tõnismäel ootas meeskonda külla kiireks visiidiks, et mänguõnne soovida ja viisakusi vahetada. Suursaadikule kingiti koondise fännisärk, mille ta kohe triiksärgi peale tõmbas ning koos tehti pilti ja söödi kooki.
„Ekskursioonid“ Saku Suurhalli ja Kalevi spordihalli
Järgneva pea kahe nädala plaan oli kõikide meeskondade jaoks valmis „joonistatud“. Selles olid kellaajaliselt kirjas kõik söögikorrad, treeningud, mängud, Covid-19 testimised, aga ka busside liikumised. Treeningud toimusid vanas heas Kalevi hallis ning mängueelselt ka Saku Suurhallis. Atašeede ülesandeks oli hoida kõigel silma peal ning vajadusel reageerida, kui mängud läksid pikemaks ja pidi näiteks söögiaegu nihutama. Muudatusi arutati läbi ka meeskonna mänedžeri, treeneri ja/või pressisekretäriga. Tähtsamaid muudatusi pidi konsulteerima veel võrkpalliliidu esindajatega. Piltlikult öeldes oli mul selline rühmajuhi-reisisaatja töö, mis hästi sobis, kuna olen töötanud pea 25 aastat turismisektoris. Võistluste ajal oli atašee kohustuseks istuda mõned meetrid võistkonna selja taga, et lahendada võimalikke tekkivaid küsimusi, kuid iga geimi lõpus tuli joosta statistiku juurde, kes istus meediatribüüni alumises osas ning tuua peatreeneri jaoks vajalik statistiline info paberkandjal.
EM finaalturniir tähendas suurenenud meediahuvi ning erireglementi ja kohustusi pressiga suhtlemisel. Näiteks ei tohtinud mängupäeval platsile jooksvad meeskonnad korraga hotelli juurest välja sõita, vaid pidid jätma intervalliks 10-15 minutit, et kummagi meeskonna esindaja jõuaks intervjuu anda. Hotellist välja sõites oli atašee kohustuseks saata sõnum halli rahvusvahelisele meediatiimile, et nad oleksid kursis meeskonna eeldatava saabumisajaga. Juba eelnevalt oli igas tiimis teada, kes annab mängueelse intervjuu, kes jagavad intervjuusid pärast mängu jne.
Hotelli saabumispäeval oli iga meeskonna kohustuseks osaleda fotosessioonil, kus iga mängija pidi poseerima viite erinevat moodi ning seda kõike rahvusvahelise telepildi ja vaheklippide jaoks. Mängijate jaoks pakkus see palju nalja. Kohati tekkis tunne nagu klassiekskursioonil.
Lisaks oli igal tiimil oma videoreporter, kes filmis peaaegu kõiki samme, sest igapäevaselt pidi fännidega suhtlema kõikvõimalikes sotsiaalmeedia kanalites.
Atašeed pidid olema valmis kogu aeg, kui meeskonnal peaks abi tarvis olema. Näiteks – lätlaste edasipääs sai selgeks alles viimasel alagrupi mängude õhtul, seega pidin öösel, enne äralendu kaheksandikfinaali käima Läti meeskonna esindajaga Tõnismäe 24h apteegis kirurgilisi maske ostmas, sest seda nõudis tšarter firma.
Veekandja ja pesunaine
Et atašee töö ei tunduks liialt tähtis ja glamuurne, oli meie ülesandeks treeningute ja võistluste ajal varustada võistkonda pudeliveega. Värska vesi asus mõlemas hallis piltlikult öelda nurga taga ja meie ülesandeks oli iga treeningu ja võistluse eel tuua mõned plokid vett meeskonna pingi kõrvale. Paaril korral takistati mind töös, sest Läti koondise mängijad ja treenerid ei pidanud normaalseks, et naisterahvas millegi sellisega tegeleb ning poolel teel sain kandamist lahti.
Treeningud olid parim osa päevast. Tore on vaadata sportivaid inimesi, kes naudivad seda, mida nad teevad. Lisaks sai ka ennast natuke liigutada, sest pallitreeningu ajal moodustasin koos arsti, massööri ja kehalise ettevalmistuse treeneriga pallikorjajate tiimi, et võistkonnal oleks ikka vahendid, millega harjutada.
Eelmisest korrast oli kõige eredama töökohustusena meeles musta pesuga tegelemine. Seda sõna otseses mõttes. Rahvusvaheliste võistluste reglement näeb ette, et võõrustaja on kohustatud mängujärgselt pesema võistlusriided, mille hulka kuulusid ka sokid ja põlvekaitsmed. Must pesu jäeti mängujärgselt ukse taha spetsiaalsesse korvi. Kuna turniir oli pikk, siis tekkis tiimidel vajadus pesta ka treeningpesu, aluspesu jne. Nüüd tekkis moment, kus atašeed pidid üles näitama leidlikkust. Kuna hotelli kaudu organiseeritav pesupesemine tundus isegi suurema eelarvega tiimidele liiga kallis, siis osa atašeesid leidsid pesumaja võimalikult hotellile lähedal, üks atašee pesi ise pesu ülikooli ühikas. Mina rääkisin peaaegu puhtas vene keeles Sakus Suurhalli koristusfirma bossiga, kes nagunii pesi võistlusriideid, et kas äkki oleks võimalik pesta ka treeningriideid. Loomulikult raha eest, aga asi töötas kui kellavärk. Pesu pesemise organiseerimisest kujunes samasuguse rutiin nagu söömisest ja hambapesust.
Eestlane, sakslane ja venelane
Mäletate veel neid anekdoote? Kui võistkondade käsutusse oli antud igapäevaselt suur buss koos bussijuhiga, kellega suhtlemine oli atašee kohustuseks, siis näiteks kohtunikke teenindasid väikebussid, mis vastavalt vajadusele liikusid hotelli ja halli vahet. Kuna tiimide statistikud tegelesid ka luuramisega, siis oli neil igapäevaselt vajalik liikuda mööda sama marsruuti. Võibolla see ei tundu kõrvaltvaatajale naljakas, aga tagantjärgi atašeede ja võrkpalliliidu ühises WhatsAppi grupis kõlasid kõige tihedamalt sellised teated nagu: „Täna kell 15.00 hotellist halli 3 prantslast, 1 slovakk ja Läti statistik. Õhtul pärast mängu tagasi 5 sakslast ja 1 horvaat.“
Peab veel mainima, et näiteks Saksamaa tiimi abipersonalile meeldis väga jalutada Toompea jalamil asuvast hotellist Saku Suurhalli. Kõik teised eelistasid transporti.
Mänguvabadel päevadel külastasid tiimid ka vanalinna ning Maakri tänava city’it. Meieni jõudnud info põhjal käisid prantslased päris turniiri alguses ka Déjà vu nimelises ööklubis.
Kokkuvõtteks võin öelda: atašee amet on töö, mille jaoks olen valmis iga kell puhkuse võtma.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
