Esimesed sammud purjetamises ei alga sugugi avamere ja romantiliste päikeseloojangutega, vaid hoopis sõnadega, millest algul midagi aru ei saa. Mis asi on vender, miks ei tohi öelda nöör ja kuidas üldse üks laev sadamas paigale saab? Katkend raamatust “Miks ma ei kanna punaseid pükse?” räägib, kuidas meremaailma keel ja kombed tasapisi tuttavamaks saavad.
Mis need vendrid veel on?
Ausalt öeldes ei teadnud ma varem, et „vender“ üldse midagi tähendab. Arvasin, et see on perekonnanimi, sest mul oli omal ajal sellenimeline töökaaslane ning ka üleaedsete pere kandis sama nime.
Nüüd selgus, et vendrid on ümarad või piklikud kummist või plastist „padjad“, mis riputatakse laeva külgedele, et ta kai vastas viga ei saaks või ise teisi laevu katki ei teeks. Isegi vaikse veega sadamas ei seisa ju laev liikumatult nagu kindla maa peale pargitud sõidukid. Juba väiksem tuulepuhang ning sadamasse sisenevad või väljuvad alused tekitavad laineid ja see omakorda paneb liikuma kõik, mis vee peal. Kui laevad on tihedalt üksteise kõrval, siis ilma vendriteta pikka pidu ei oleks. Võib öelda, et vendrid on nagu puhvrid. Pehmendajad. Laeva põlvekaitsmed, kui soovite.
Muide, vendrid ei ole mingid vaiksed tegelased. Kui tuul või laine neid vastu laeva või kaid surub, hakkavad nad kriuksuma, ägisema ja oigama, nagu oleks kusagil teki all peidus oigav meremees, hirnuv hobune või sada aastat vana kummitus. Vahel võib see krigin kesta terve öö. Kord Lohusalu sadamas arvasin tõsimeeli, et naaberlaevas keegi norskab, pealegi väga rütmiliselt. Hiljem selgus, et ikkagi vender.
No jah. Vendritega on lihtne senikaua, kui ei pea neid reelingu küljest teise kohta tõstma ja seasõraga kinnitama. Esialgu sellest pääsesin. Küll aga pidin sadamasse jõudes laevalt kai peale saama, et kinnitada otsad ehk need köied, mis laeva paigas hoiavad.
Nimelt ei ole laeva „parkimine“ sama lihtne, kui saada auto kuskil asfaldil valgete joonte vahele. Kui autot ei seo parklas keegi koormarihmadega posti külge, siis laev tuleb otstega kai külge kinnitada, et ta minema ei triiviks. Kai peal on enamasti pollarid ehk madalad metallist postid või tugevad metallist rõngad, mille külge saab otsad panna. Laev on ju natuke nagu suur metsloom, kes üritab iga hinna eest plehku panna, kui teda kinni ei seo.
Tegelikult laeva muidugi ei pargitagi, vaid temaga sildutakse. Sildumise viis sõltub sadamast. Eestis on kõige tavalisem, et laev tuleb küljega kai äärde ja siis seotakse otsad – vöörist, ahtrist ja vajadusel ka küljelt. Soomes on väga levinud ahtripoi süsteem. See tähendab, et umbes 15–20 meetri kaugusel kai äärest ujub vees poi, mille küljes on metallist aas. Vaikse hooga möödudes pannakse sellest läbi metallist konks, mille külge on kinnitatud üks ots. See ots pingutatakse ja kinnitatakse laeva tekil knaabile. (Knaap on tugev „sarvedega“ metallist, puidust või plastist jublakas.) Vöörist kinnitatakse otsad kai külge.
Rootsis on palju sadamaid, kus ahtri poolt hoiab laeva paigal ankur, mis tuleb sildumise ajal sisse lasta. Ja vöörist pannakse otsad ikka kai külge. Nii on laev alati mitme punkti vahel kinni – vöör kais ja ahter poi või ankru otsas. Loodussadamates on kai asemel suur kivi ja seal kasutatakse enamasti ankru varianti, aga otsad tuleb panna kaljusse löödud metallrõngaste külge, mõne läheduses kasvava puu ümber või kinnitada kaljunaeltega sobivasse lõhesse.
Kui autoga parklasse keerates saab sujuvalt pidurit vajutada, siis laeval sellist luksust ei ole. Sadamas võetakse juba aegsasti käik maha ja liigutakse vaikselt. Lisaks mängivad kaasa (või vastu) tuul ja veevool. Peab mainima, et parema manööverdamise ja ohutuse huvides liigutakse sadamates enamasti ikka masinaga. Ainult kõige kogenumad purjetajad võivad endale purje all sildumist lubada.
Sildumise ajal, kui laev on kaile juba piisavalt lähedal, tulebki siis kas küljelt üle reelingu maha astuda või vöörist kaile hüpata. Kõlab lihtsalt, eks? Nagu mõnes romantilises filmis, kus laev libiseb sadamasse, keegi hüppab elegantselt maale, viskab otsa üle pollari või kinnitab laitmatu sõlmega. Tegelikkus on midagi muud, eriti algajale. Kai tundub liiga kaugel ja vöör selle kohal liiga kõrge. Hakkad tahtmatult meenutama, et mitu meetrit omal ajal kaugushüppe isiklik rekord oligi.
Esimestel kordadel hüppasin küll vist sellise näoga, nagu oleksin sunnitud lennukist langevarjuta väljuma. Lisaks olin suures segaduses, et kuhu täpselt ots panna või kuidas otsa külge kinnitatud karabiin lahti käib, et seda metallist aasa külge panna.
Õnneks on purjetajad väga sõbralik rahvas ning sageli tuleb sadamakapten või mõni teine purjetaja appi ja võtab otsad vastu. Need tuleb siis abistajale vööris seistes kätte visata. See ei ole mul alati esimesel katsel õnnestunud, kuid sildumata pole ka jäänud. Ja nagu öeldakse, siis ka iga kapten on kunagi olnud algaja, iga madrus on kord esimest korda otsi viskama pidanud ning eks esimene vasikas võibki aia taha minna.
Ei mingeid nööre
Keeruline oli ka hakata meremeeste keelt rääkima. Laevas on ju igale asjale pandud oma nimi. Kui maa peal on nöörid ja köied, siis meremeeste maailmas on otsad. Ja purjeka peal on neid igal sammul. Mitmed otsad kannavad omakorda spetsiifilist nime: soot, grootsoot, vall, kaldaots.
Sõnad võivad tunduda võõrad ja kohmakad, aga nende mõte on väga lihtne: laevas peab käsk olema üheselt arusaadav. Kui kapten hüüab: „Tõmba grootsooti peale!“, ei saa olla mingit kahtlust, millisest otsast käib jutt. Merel, eriti manööverdades, pole aega pikalt seletada või näpuga näidata – vale liigutus võib tähendada, et puri jääb kehva asendisse, tüürimees kaotab kontrolli või laev liigub vales suunas.
Muidugi ei ole kogu meremeeste keel sündinud praktilisest vajadusest. Suur osa on hoopis pärand, lausa omaette kultuurinähtus. Sellepärast ei maga laevas keegi voodis, vaid kois. Laevas ei ole kööki, vaid on kambüüs. Ei ole vetsu, vaid on peldik. Mootor ei ole mootor, vaid masin. Ei ole esi- ega tagaotsa, vaid on vöör ja ahter. Ei ole paremat ega vasakut poolt, vaid on tüürpoord ja pakpoord. Kui laev sõidab taganttuules ja kõigub küljelt küljele, siis tegelikult ta ei kõigugi, vaid lengerdab. Need sõnad ei ole seotud käskluste andmisega, aga nad hoiavad alles sajandite jooksul kujunenud traditsiooni. Meremehed on alati olnud omaette vennaskond, kelle elul oli merel omad reeglid ja eripärad ning keel on selle kultuuri osa.
Aga on täiesti normaalne, kui algaja tunneb end selle kõige sees nagu Bridget Jones, kes läks Playboy jänese kostüümis peole, mille teema oli vahepeal ära muudetud. Siiski, mida kauem asja sees oled, seda loomulikumalt hakkad kõike võtma ega tunne end enam ebamugavalt, kui pead näiteks teatama: „Pakid paneme vööri“.
Et aga „võõrast keelest“ veel paremini aru saada, tasub korraks ette kujutada, kuidas purjejaht tuule ja purjede abil liikuma pannakse. Meie laeval on peamised purjed grootpuri ehk lühidalt groot ja eespuri ehk foka. Grootpuri on esiküljelt kinnitatud mastile ja alt pika horisontaalse tala ehk poomi külge. Kui puri üles tõmmata, siis on ta nagu kolmnurk: üks külg jookseb mööda masti, teine mööda poomi ja kolmas on lahtine. Grootsoodiga reguleeritakse poomi asendit, aga groot tõmmatakse masti grootvalli abil. Suure osa sellest saab tehtud oma väikeste kätega, aga lõpp tuleb vintsida, sest ainult Chuck Norris suudab tõmmata purje täiesti pingule enda toore jõuga.
Eespuri ehk foka asub laeva vööris ja kinnitub pika tugeva trossi ehk vöörstaagi külge. Olenevalt tuule suunast tõmmatakse foka lahti, kas pakpoordi või tüürpoordi. Kui tuul on täiesti tagant, siis pannakse vahel üles ka spinnaker. See on hiiglaslik, värviline ja õhupalli moodi puri, mis pakub kõige rohkem silmailu, aga mida on kõige keerulisem hallata. Meil läks mitu aastat, enne kui spinnakeri all sõitma hakkasime.
Enamasti ei piisa aga sujuvaks purjetamiseks sellest, et purjed lihtsalt üles tõmmata. Kuna tuul muutub ja kurss muutub, siis tuleb purjesid korduvalt sättida. See käib enamasti soote peale tõmmates või järele andes. Igaks tegevuseks on oma ots.
Esimese hooga läheb neid vaadates silme ees täiesti kirjuks. Taipamine, mida ühe või teise otsaga reguleerida saab, võttis minul tublisti aega. Kuid ega muud moodi targemaks saa kui proovides. Nii me siis praktiseerisime.
Kui tahad matkapurjetamise teekonnast rohkem teada, siis kirjuta julgelt: merilin@ajakirisport.ee ning saad raamatu “Miks ma ei kanna punaseid pükse” 20 euro eest sobivasse DPD pakiautomaati.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu
