Bassist ja helilooja Janno Trump tasakaalustab vaimset tööd sportides, eriti meeldib talle suusatada. 26. novembril astub ta koos oma uue ansambli ning Rootsi lauljatari Viktoria Tolstoyga üles Jõulujazzil. Kontserdi eel rääkisimegi Jannoga, kuidas on tema elus ühendatud sport ja muusika.
Kuidas võrdlete enda puhul lähenemist muusikale ja lähenemist spordile?
Kui midagi välja tuua, siis üks ühine joon on, et mulle meeldib üksi toimetada. Seltskonnaga on ka muidugi tore, aga muusika loomine toimub minu puhul üksi, vaikselt omaette ja sport niisamuti. Olen käinud elus mitmes meeskonnatrennis, näiteks mängisin aastaid jalgpalli, aga see on jäänud minevikku ja hetkel eelistan üksinda tegutsemist.
Olete suur suusataja, kuidas see kirg tekkis?
Juba kolme-nelja-aastasena panin esimest korda suusad alla. Olen pärit Tallinna lähedalt Arukülast ja meil oli koolis suusaveerand – kohe kui lumi maha tuli, pandi lapsed suusatama. Nii sain sellega väiksena tugeva kokkupuute. Ma polnud tegelikult kunagi sellel alal mingi kõvem tegija, aga siiski ootasin suusaveerandit alati. Kui rääkidagi üleüldse sporditegemisest, siis olen värske õhu fänn ja jõusaalidele eelistan alati vabaõhu tegevusi.
Kuuldavasti on Eesti jazzmuusikute seas suusatamine päris populaarne?
Jaa, tõesti meil on jazzisuusatajate grupp täitsa olemas! Oleme isegi mõelnud, et võiks sellega kuidagi avalikkuse ette tulla, sest jazzmuusikutest suusatajaid ilmub pidevalt aina juurde. Näiteks Joel Remmel on esimese lumega kohe rajal, siis Tanel Aljo, Jaak Sooäär, Peedu Kass ja neid on veel ja veel. Peaks tegema mingi jazzi-suusatamisürituse… Oleme plaani pidanud küll, et võiks grupiga minna väljasõidule, teeks sauna ja suusataks, aga kahjuks pole veel jõudnud.
Kas Te olete seadnud selleks aastaks spordis mingeid eesmärke?
Vist ei ole… Lihtsalt naudin protsessi. Muusikas on mul ikka mõned eesmärgid, aga sport pole nii tugev kirg olnud. Pigem lihtsalt toetav element muusika kõrval. Sport täiendab kõike muud, milles ma endale eesmärke sean. Ja kuigi see täiendus on äärmiselt positiivne ja aitab alati kaasa, siis eesmärke kui selliseid ma spordis seadnud ei ole. Vahel suusahooaja alguses mõtisklen, et äkki see talv võiks sõita näiteks kokku 1000 km. Aga ma ei tee sellest mingit reeglit.
Mainisite, et sport täiendab, aga kas see aitab ka muusikast välja lülituda?
Absoluutselt. Arvan, et suuresti selle jaoks ma seda teengi. Igasugune kunstivaldkond on olemuselt vaimne ja teinekord võib terve päev mööduda istudes, tehes intensiivset vaimset tööd, kas siis muusikat luues või kuskil prooviruumis. Niimoodi tekib füüsilise tegevuse vajadus üsna kiiresti. Olen pidevalt proovinud hoida oma elus füüsilist ja vaimset poolt tasakaalus, sest need täiendavad üksteist. Näiteks kui teen nädal aega järjest mingi projektiga intensiivselt tööd ega saa kasvõi paar korda trenni teha, siis töö intensiivsus juba kannatab. Mul on vaja, et pea vahepeal puhkaks, enne kui saan edasi töötada.
Sel juhul, kuidas on lood muusika kuulamisega trenni ajal?
Trenni teen alati ilma muusikata. See on mul justkui reegel omaette: võtta päevas see tund-kaks ja lülitada ennast muusikamaailmast totaalselt välja. Ma olen muidugi proovinud midagi kuulata, aga ühel hetkel see hakkab segama… mul ei ole enam seda vabanemise tunnet. Kui sõidan öösel mõnelt kontserdilt või esinemiselt koju, siis teen seda samuti vaikuses. Ei jaksa kogu aeg kuulat. Niigi elan muusika sees terve päev, terve nädal, terve elu.
Millist muusikat tavaliselt ise kõige rohkem kuulate?
Ma proovin endale selliseid konkreetseid piire mitte seada. Ma tahan muusikas, ja elus üleüldse, olla kõigele vastuvõtlik. Katsun palju kuulata midagi uut – uuem pop, uuem jazz, funk, soul jne. Samas proovin selle kõrvalt läbi kammida ka väga vana loomingut, alates klassikalisest muusikast. Maailmas on muusikat niivõrd palju ja seda toodetakse iga päev aina juurde ning paratamatu on kurb asjaolu, et kõike ei jõua kuulata.
Kas vahel tekib hetki, kus Teie loomingut kuulates mainitakse, et selline lugu on juba olemas?
Jaa, ikka! Mina leian, et inimene kirjutab valdavalt seda, mida ta kuulab. Ta saab sealt mõjutuse, mille najal ta hakkab tööle oma looga, mis siis tulebki paratamatult kuidagi sarnane. Mõnikord on seda mõju rohkem tunda, mõnikord vähem. Fakt on, et lõpeks me kõik kopeerime kedagi, sellest ei saa üle ega ümbert. Originaalsemana aga kõlab see, kui on näiteks kümmekond mõjutajat ühele loole. Kui võtta kuskilt mingi üks käik ja hakata sellest endale midagi looma, siis on seda ka kohe tunda.
Kas on olnud mingi kindel hetk, kus mõistsite, et muusika on Teie kutsumus?
Seda hetke pole olnud siiani. Mulle lihtsalt tõesti meeldib, mida ma teen, ja ma olen sellest lähtunud terve oma elu. Ma pole pidanud langetama konkreetset otsust, et nüüd tahan muusikat õppida. Mu vanemad on mõlemad muusikud ja ilmselt see on olnud oluline faktor. Nad pole mind sellele teele sundinud, küll aga võib-olla suunanud natukene. Olen tahtnud kogu elu just seda teha ja ma tunnen, et mingil määral tuleb see mul hästi välja ka ning mul on muusika kaudu midagi inimestele anda.
Kuidas sündis Janno Trump Clarity Ensemble?
Idee sündis 2019. aastal, kui tegin Amsterdamis magistrit. Astusin kooli sisse küll basskitarristina, aga kogu magistriprogramm oli rohkesti kompositsioonile suunatud. Kompositsiooni tundides tutvusime klassikalise muusikaga, uurisime Mozartit ja Beethovenit jne, ning kuidagi jäin klassikalisse muusikasse totaalselt kinni. Heas mõttes. Sealt tuligi keelpillikvartett südamesse. Olles ise läbi ja lõhki jazzi-inimene, ei saanud ma siiski lihtsalt keelpillikvartetiga piirduda – pidin sinna natuke rütmimuusika tausta juurde tooma ja sain jazztrio ka lisatud. Alguses kirjutasingi kolm-neli puhast keelpillikvarteti teost just selle kompositsiooni tunni raames, aga mulle endale jäi sellest ühel hetkel väheks. Tahtsin muudkui midagi lisada ja nii ta veerema hakkaski. See koosseis pakub piisavalt palju improvisatsioonivõimalust ja samas ka eeltöö võimalust mulle endale kui arranžeerijale. See on minu jaoks hea balanss.
Mida võib publik oodata 26. novembril Jõulujazzi kontserdil?
Neile, kes teavad Viktoria Tolstoyd ja on tema plaate kuulanud, tuleb kindlasti üht-teist näratundmiseks. Oleme üsna palju keskendunud tema plaatidele aastatest 2005-2007, mis on mulle tohutult hingelähedased ja mida olen läbi ja lõhki kuulanud. Viktoriale nende lugude esitamist välja pakkudes oli ta isegi natuke ehmunud, et nii vana materjali mängima hakkame. Lõpuks oli tal aga hea meel, sest polnud nii ammu neid lugusid esitanud ning oma koosseisuga tegime neist uuemad seaded. Lisaks kuuleb ka minu lugusid, näiteks Clarity Ensemble’i esimeselt albumilt. Ma ei saa öelda, et tuleb midagi täiesti uut, agakindlasti midagi sellist, mida publik ei ole veel kuulnud.
Tekst: Rebekka Remmelkoor
