Kui mõtled, kuhu matkama minna, siis ei tule arvatavasti esimesena pähe Rapla. Isegi teisena ega kolmandana ilmselt mitte. Aga kui sa elad Tallinnas või Sakus või Kasemetsas ja tahad argipäevaõhtul väikese väljasõidu teha, siis võiks Rapla mõttesse tulla küll. Meil igatahes selline mõte tuli ja Raplas linnamatkal neljakesi ära käisime.
Muidugi võib Raplasse sõidu ette võtta ka Padiselt või Pärnust või mis iganes Eesti otsast, aga just sellisest sihtkohast, mis jääb Elroni edelasuunale, on Rapla avastamine eriti hea mõte, sest kohale saab sõita rongiga. Meie asutasime end minema teisipäeval pärast tööd. Kohale jõudsime 18.30 paiku, mis jättis kolm tundi linnas ringi vaatamiseks, et viimase rongiga kodu poole suunduda.
Raudteejaam, tellised ja savi
Rapla jaamas ootas meid Sooserva Retkede matkajuht Anu Kaar, kes haaras kohe härjal sarvist ja pajatas sissejuhatuseks kohaliku rongijaama ajaloost. Saime teada, et rongijaam asub linna keskusest kolme kilomeetri kaugusel, sest kui raudteed rajama hakati, ei tahtnud kohalik Alu mõisahärra, kelle maadel Rapla asus, jaama oma maa peale tema und segama. Nii ehitatigi see mõni kilomeeter asulast eemale ettevõtliku ja uuendusliku Valtu mõisniku maadele, kel ei olnud raudtee vastu midagi. Praegune Rapla rongijaam rajati juba aastal 1900. Jaamahoone ehitati suure tõenäosusega tol ajal läheduses tegutsenud tellisevabriku punastest tellistest. Kvaliteetselt ehitati, sest maja on suhteliselt algupärasel kujul säilinud, renoveerimistöid on vajadusel tehtud vaid õige pisut.
Raudteejutud kuulatud, asutasime kesklinna poole. Möödusime ka kunagisest telliskivitehase territooriumist. Tehast küll enam alles ei ole, aga omal ajal rajati ta sellele kohale ikka põhjusega. Nimelt on Raplas sealkandis madal, jõeäärne niiske ja väga savine pinnas ja sellest samast savist telliseid valmistatigi. Üks asi viib ikka teiseni. Savi kaevamise tagajärjel sai Rapla endale hulga pisikesi tiigikesi, mis asuvad peamiselt Vesiroosi terviseraja ümbruses. Vesiroosi terviserada sai aga oma nime tiikidel kasvavate ohtrate vesirooside järgi.
Roheline ja romantiline
Terviserajal jalutades mõtlesin, et kui meid oleks silmad kinni kohale viidud ja tervisrajale maha pandud, siis mina poleks küll osanud pakkuda, et oleme linnas. Nägemisulatuses oli väga palju rohelust ning juba mainitud veesilmad ja Vigala jõgi, kõrvu kostis kevadiselt elav linnulaul. Nõnda see rada lookles üle armsate väikeste sillakeste vaheldumisi kitsamatel ja laiematel teeradadel, kuni jõudsime eramajade piirkonda.
Majade vahel voolas rahulikult edasi Vigala jõgi, mille äärde mõni majaomanik oli ehitanud väikese sillakese või redeli või pannud kaldale kena pingikese, kus istuda ja loodust nautida. Jõe kohale kummardusid majesteetlikud hõberemmelgad, aedasid ehtisid kevadised õied eesotsas tulpide ja nartsissidega, rohus luuras mõni kass ning kuskil kilkasid lapsed. Kuna ilmaga meil ka vedas – kevadpäike siras terve aeg taevas ja tuult peaaegu polnudki, siis see kõik kokku moodustas väga mõnusa idüllilise ja romantilise koosluse. Meie seltskonnas käis pidev ahhetamine ja ohhetamine, kui ilus siin Raplas ikka on. Olgu öeldud, et Vigala jõgi, mis palistas teed päris pikalt, andis linnale veel kuidagi väga erilise puudutuse.
Kohalikud vaatamisväärsused
Mõistagi ei jätnud me käimata kuulsa kahe torniga kiriku juures, mis on seisnud Rapla Tallinna poolses servas aastast 1901 ning on üks stiilipuhtamaid uusromaani ehitisi Eestis. Rapla kiriku omapära ongi kahe torniga fassaad, mis on tõesti võimas. Kirik on ka väga suur – sinna mahub korraga 3000 inimest. Kiriku ümber on park, kus kasvab 1816. aastal istutatud priiuse tamm ja mille servas asub Rapla vanim säilinud ehitis, kunagine pastoraadi hoone.
Kiriku juurest suundusime linnatänavatele, vaatasime üle koolimajad, kohtusime kesklinna püsti pandud Alu mõisahärraga ja Rapla linna peaga. Matkajuht oli asjad nii kavalalt sättinud, et jõudsime mõisahärra ette paar minutit enne täistundi. Miks see täistund oluline on, parem ei ütle, aga kes Raplasse satub, võib ise vaatama minna.
Vaikselt jalutasime edasi raudteejaama poole ja imetlesime kaunilt renoveeritud puumaju. Rapla puitmajakesed ei jää sugugi alla Viljandi või Haapsalu omadele. Lõpetuseks viis Anu meid kunagise Rapla KEK-i hoone juurde. Minule oli küll üllatus, et säärane imposantne nõukogude aegne ehtis Raplas asub. Hoones on kõik kaheksanurkne – nii põhiplaan kui isegi prügikastid ning maja tagaküljel asub kaheksanurkne amfiteatrit meenutav ala. Kui hoone kummuli keerata, siis peaks see täpselt amfiteatri ala sisse klappima ehk droonipildis moodustub põnev kontrastne muster. Kahjuks seisab kompleks praegu tühjalt, aga on heas seisukorras ning potentsiaali on sel Eesti Arhitektide Liidu poolt sajandi kümne tunnustamisväärse arhitektuuriobjekti hulka kuuluval pärlil küll. Loodetavasti sünnib varsti hea idee ja leitakse ka finantsid, et hoone ja selle ümbrus vääriliselt kasutusse võtta.
Rapla on ikka nii ilus
Kui enne Rapla reisi käis ehk peast läbi mõte, mida seal kolm tundi teha, siis selgus, et vaadata on küll. Eriti koos matkajuhiga, kes teab kõiki kohti ja tagamaid. Minule meeldis eriti, et kolm tundi saime värskes õhus kõndida, aga võhmale see ei võtnud. Olime ühtlasi nagu ekskursioonil, aga mitte igaval väljasõidul, vaid tutvumisretkel, kus nägime, kuidas tavalised inimesed elavad, kui kenad on nende kodud, kus nad sporti teevad, koolis käivad jne ning sekka uudistasime siis ka kohalikke vaatamisväärsusi. Kogu ringkäigu ajal rääkis Anu nii Rapla ajaloost kui ka tänapäevast, aga saime ka omavahel niisama juttu ajada ja Anult küsimusi küsida. Kõik see kokku oli selline vaba linnamatka vorm, boonuseks parim võimalik seltskond.
Mida teised matkajad arvasid?
Ruth: Mind üllatas, et Rapla ei ole ainult keskväljak ja Tallinn-Viljandi maantee. Meeldis Vigala jõgi ning väga ilusad ja korras kodud/aiad jõe ääres. Tekkis mõte, et mõnikord võiks rattaga Raplas ja Rapla ümbruses tiirutada.
Kristi: Tööpäeva õhtuseks meelelahutuseks oli see linnamatk suurepärane! Jaamas ootas tore reisijuht, kel oli ette valmistatud mõnus matk läbi Rapla paikade. Jalutamist oli piisavalt ning pea kolm tundi kulus hetkega. Toredalt palju oli üllatusi: Vesiroosi terviserada, KEK-i hoone ja loomulikult Alu mõisahärra – Linna pea kell. Kirsiks tordil toimus õdus piknik kirikupargis ning lõbus salajase tualeti külastamine. Hoolimata matkajuhi kogemusest, suutsime isegi temas piinlikkust tekitada, kui asusime ühe Raplast pärit diiva maja pildistama. Jalutuskäigul peetud jutuajamisel tõdesime, et igaüks vastutab oma elu eest ise. See mõte oli väärt meelde tuletamist!
Kai: Kui enne matka tegin põlise raplakaga juttu, et lähen tema kodulinnaga tutvuma, oli üllatus suur. Loetleti paar kohta mida vaadata (n-ö UFO, kirik ja trükikoda) ning arvati, et kõik saab vaadatud tunni jooksul.
Ise olin varem Raplast vaid läbi sõitnud ja muidugi kirikus ning laululaval kontsertidel käinud. Aga retke lõpuks imestasin, miks ma ei ole veel Raplasse kolinud.
Raplas on kõik olemas ja igale poole saab jalutada. Mõisa maadele kerkinud tellisevabrik ja raudtee ning kaasaegne telgitehas annavad tööstuslikku mõõdet. Kesklinn pangahoone, kiriku ja armsate poekestega ning oma magalarajoon – kõik nagu ühes linnas olema peab. Muidugi tekitas elevust rääkiv pea ja üks maja, mida isekeskis kutsusime tondilossiks ning mis nägi välja selline nagu Bullerbys võiks olla Olle kodu. Suurimad avastused olid aga üliromantiline piirkond vesiroositiikide ja sillakestega ning jõeäärne eramute rajoon. Seal tekkis mingi magus igatsus, nostalgia ja rahu. Mulle avaldas muljet ka giidi metoodiline linna tutvustamine ning tema armastus oma linna vastu – see ei jäta kuidagi ükskõikseks.
Kes tahab mõnel kaunil kevad- või suveõhtul midagi tavapärasest pisut teistmoodi teha, siis Rapla linnamatka võib kaaluda küll. Lisa saab küsida sooserva.retked@gmail.com või 56 488 486.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Ruth Gutmann ja Merilin Piirsalu
