„Põlv annab täna tunda.” või „Ei-ei, ma ei saa kükkida/joosta/hüpata, mu põlved ei kannata seda.” − kui tihti olete kuulnud sarnaseid lauseid sõpradelt, tuttavatelt ja pereliikmetelt või neid suisa ise lausunud? Mis imeloom see põlv siis lõpuks on ja miks me seda nii tihti vigastame?
Õppeaastatel 2005/2006 ja 2006/2007 moodustasid põlvevigastused USA keskkoolides sportides saadud vigastustest 15,2%, mille alla lähevad ka igasugused luumurrud, põrutused, marrastused jne. Põlvevigastused on kõige sagedamini esinevad spordivigastused. Miks? Esmalt peame vaatama, millest meie põlv koosneb.
Põlv on inimkeha suurim liiges, kus liituvad omavahel neli luud, kuid ainult kaks neist – reieluu ja sääreluu – moodustavad liigese põhiosa. Pindluu pea (tugiposti taoline luu, mis asub sääreluust väljaspool) pakub natuke stabiilsust ning põlvekeder on abiks lihase ja liigese vahelisele koostööle.
Kuna liigeses saavad omavahel kokku reieluu, sääreluu ja põlvekeder, siis nende otsmised (põlvekedra puhul tagumine) pinnad on kaetud liigeskõhrega. See libe kude aitab luudel teineteise suhtes sujuvalt libiseda, kui painutad või sirutad põlve.
Põlv on sisuliselt nagu hing, mida liigutavad kaks põhilist lihasgruppi: reie nelipealihas (asub reie esiküljel) sirutab põlve ja nn hamstring-lihased (asuvad reie tagaküljel) painutavad seda.
Lisaks luudele on põlves ka hulk tugistruktuure, mis aitavad tagada põlve stabiilsuse ja normaalse funktsiooni.
Meniskid: kaks poolringitaolist sidekoelist moodustist, mis toimivad kui amordid reie- ja sääreluu vahel ning aitavad põlvel paremini liikuda. On üsna tugevad, vastupidavad ja veidi kummitaolised ning aitavad liigest pehmendada ja stabiliseerida.
Külgsidemed: kaks sidet (MCL ja LCL), üks põlve sise-, teine välisküljel. Nende ülesanne on takistada põlveliigese külgsuunalist liikumist (põlv on hing AINULT painutus-sirutus liigutustel, kui see toimib hingena küljelt-küljele, oleks aeg rääkida spetsialistiga).
Ristatisidemed: jällegi kaks (ACL ja PCL). Eesmine ja tagumine ristatiside asuvad põlve sees, moodustades risti. Koostöös tagavad nad põlve stabiilsuse eest-taha suunal.
Kõõlused: lihased on luudega ühenduses kõõlustega. Põlve puhul on vast kõige olulisem ära mainida nelipealihase kõõlus, mis on ühenduses põlvekederaga, mis omakorda on patellaarkõõluse kaudu ühenduses sääreluuga.
Limapaunad ehk bursad: ümbritsevad põlveliigest, pakkudes sellele pehmendust liigutamise ajal. Mainimisväärseimad neist on prepatellaarne bursa (asub põlvekedra ja naha vahel) ja suprapatellaarne bursa (asub põlvekedra kohal).
Vigastused
Vigastuste liigitamiseks võib kasutada eri aluseid, tüüpilisem jaotus on akuutne ehk äge ja krooniline ehk pikema aja jooksul tekkinud vigastus. Kui rääkida sportlastest või üldiselt aktiivsema eluviisiga inimestest, täpsustaksin hea meelega seda liigitust ning kasutaksin pigem sõnu trauma ja ülekoormus. Viimane tekib liigse koormuse, ebapiisava taastuse või vale tehnika tagajärjel.
Traumaatiliste vigastuste tekkeks on vaja sundida põlve mingi välise jõu abiga liikuma suunda, kuhu see liikuma ei peaks (tuletame meelde, et põlv on sisuliselt hing).
Põlve puhul on üsna laialt levinud sidemevigastused. Külgsidemete (MCL ja LCL) vigastused tekivad, kui sundida põlv mingi välise jõu abil liikuma külgsuunas (nt sõidab keegi pallimängus külje pealt sisse). Eesmise ristatisideme (ACL) vigastuse tüüpmehhanismiks on järsk pidurdus, tagumise ristatisideme (PCL) puhul aga löök suunaga eest taha vastu sääreluu ülemist osa. Samuti võivad ristatisidemete rebendeid põhjustada järsud suunamuutmised, pöördliigutused või ülesirutus põlvest.
Sidemevigastused
Sidemevigastusi liigitatakse kolmeks, võttes arvesse kui suur on sideme venituse/rebendi ulatus ja kui palju ebastabiilsust see põhjustab.
I tase: side on venitatud ja valulik, kuid kiud ei ole rebenenud ja liiges on stabiilne.
II tase: kiudude osaline rebend, kerge ebastabiilsus liigeses.
III tase: sideme kiud on täielikult rebenenud, põlv on ebastabiilne.
Meniskivigastuse tekkemehhanismiks on pöördsuunalised jõud, mis on suunatud põlvele, kui põlv on painutatud. Seda tuleb tihti ette vabavõitlusaladel, kus esineb heiteid.
Dislokatsioon ehk liigese nihestus võib toimuda suure jõu ja kiirusega lööktrauma tagajärjel (nt hüppab rägbis keegi külje pealt suurel kiirusel põlvedesse). Seda esineb harva, ent kuna vigastus võib kahjustada närve ja veresooni, on kirurgiline sekkumine probleemi parandamiseks enam kui tõenäoline.
Ülekoormusvigastused
Ülekoormusvigastuste põhjuseks on enamasti kas liigne koormus (nt liiga suur treeningmaht), ebapiisav taastumine või vale tehnika. Igasugune kude võib kahjustuda pikaajalise ülekoormuse tagajärjel, kuid põlve puhul on nende tekkemehhanismid üsna kindlad.
Nn hüppaja põlv ehk põlvekedra kõõluse põletik esineb reeglina valuna põlve esiküljel, põlvekedra all. Nagu nimest võib tuletada, on põhjuseks liigne hüppe-/jooksutreening. Selle vigastuse juures tuleks eraldi välja tuua enamasti puberteediealistel poistel esinev Osgood-Schlatter’i tõbi, mille puhul ei ole probleemiks mitte põlvekedra kõõluse põletik, vaid asjaolu, et kõõluse kinnituskoht sääreluule kahjustub, muutudes põletikuliseks ja valulikuks.
Nn jooksja põlv ehk patellafemoraalne valusündroom avaldub valuna põlvekedra kohal reie nelipealihase kõõlusel või isegi põlvekedra ümber. Põhjuseks on liigne jooksutrenn, aga ka nõrgad reielihased, puudulik lihashooldus, probleemid liigesvõide ehk sünoviaalvedelikuga. Lisaks võib jooksja põlve puhul esineda ka patella kondromalaatsiat ehk põlvekedra kõhre pehmenemist.
ITB ehk iliotibiaaltrakti sündroom. Puusast saab alguse sitke ja paks kude, mis suundub sääre välisküljele välja. Seda kudet nimetatakse iliotibiaaltraktiks. Iga kord, kui jalg maapinnalt ära tõukab, liigub ITB põlve välisküljelt jalga stabiliseerides üle reieluu põnda. Taoline hõõrumine võib esile kutsuda põletikulise protsessi, mille tagajärjeks on nüri valu, mis põlve liigutades tugevneb, põhjuseks jällegi liigne treeningkoormus, treeningkoormuse liiga järsk tõus, valed spordijalanõud, liiga kõva pind jne.
Kuidas vigastusi ennetada?
Põlve ülekoormusvigastusi on suhteliselt lihtne ennetada, vähemalt esmapilgul. Korralikud spordijalanõud, korrektne jooksu-/hüppe-/harjutuse tehnika, paras treeningute intensiivsus ja treeningmaht, piisavalt tugevad ja elastsed reielihased, mis stabiliseerivad põlve erinevatel liigutustel. Tundub ju lihtne? Tegelikult ei ole, mistõttu tulekski alati oma treeningud mõtestada, panna paika eesmärk, treeningplaan ja kindlasti korrigeerida tehnikat. Kui ise sellega hakkama ei saa, pöördu spetsialisti poole, ennetus võtab tunduvalt vähem aega kui ravi. Samas kui ülekoormus juba olemas, pole muud valikut, kui hakata seda ravima. Kindlasti pole absoluutne puhkus absoluutne lahendus. Kõige targem on konsulteerida spetsialistiga.
Samas õnnetusi juhtub, keegi sõidab külje pealt sisse, libastud higisel platsil või niiskel murul, jalg jääb kuskile kinni, kellegi heide ebaõnnestub ja ta vajub su põlvele peale … neid ei saa vältida.
Kui juba juhtus …
Esimene asi on põlvele peale vaadata! Kui põlv on väga ebanormaalses asendis, siis kiirabi/EMO. Kui on näha, et põlv on lihtsalt turses ja valulik, kuid siiski liigub ja valu pole väga tugev, siis RICE (rest, ice, compression, elevation) ehk puhkust, külma, kompressiooni (tugiside), kõrgemale. Samas ei tohiks kindlasti käsitada põlve kui puupulka ja seda tikksirgena hoida. Valu piires põlve liigutamine aitab paranemisprotsessidele tunduvalt rohkem kaasa. Põlve mittekasutamine nõrgestab aga lihaseid ja pärsib kergelt vereringet, mille tõttu vigastuse paranemine võib venida.
Millegipärast on äärmiselt levinud arusaam, et iga meniski-/sidemevigastus nõuab kohest visiiti ortopeedile ja suurima tõenäosusega operatsiooni. Kergemate venituste ja väiksemate rebendite puhul ei ole see tõenäoliselt vajalik, eriti kui suurt valu ei ole ja põlv liigub. Pigem oleks vaja konsulteerida füsioterapeudiga, lasta põlv hinnata ning teha põhjalik ja juhendatud taastumine. Taastumise eesmärk peaks olema alati jõuda samale tasemele, mis oli enne vigastust, või võimalikult selle lähedale.
Samas, kui on tegemist tõsisema traumaga, on visiit ortopeedile enam kui vajalik. Ja mis kõige tähtsam – igasugune vigastus tuleb välja ravida! Kui trauma- või ülekoormuse järgne taastumine jääb puudulikuks, on suur oht, et tekib kordusvigastus. Sama kehtib ka siis, kui ülekoormust põhjustavat faktorit treeningutelt ei kõrvaldata.
Tekst: Artjom Timtšuk, füsioterapeut
Fotod: Ververidis Vasilis/Shutterstock.com
