Pärast seitset suve merel tunnistasin endale, et üks asi on ikka natuke valesti. Ma võin kirjutada sadamatest, saartest, purjetamisest, ankrusse jäämisest ja sellest, miks ma ei kanna punaseid pükse, aga ma ei tohi purjeka peal minna tüüri, sest mul puudub õigus väikelaeva juhtida.
Tüüris olemiseks ei piisa nimelt sellest, et oled juba mitu hooaega merel käinud või et kipper otsustab, et usaldab sind ja lubab laeva juhtida. Seaduse järgi on selleks vaja väikelaevajuhi tunnistust.
Ma olin koolituse läbimise peale varemgi mõelnud. Aga mõtlemine on ju passiivne tegevus. Mõtled natuke, vaatad kalendrisse ja leiad mitu head põhjust, miks praegu ei saa. Minu peas oli kõige suuremaks takistuseks navigeerimine ja kaarditöö. Teadsin, et väikelaevajuht peab oskama paberkaardil marsruuti koostada, peab kasutama sirklit, malli, joonlauda, kompassi. Võib-olla tuleb isegi arvutada ning valemeid teada. Ja selle kõigega ma tegeleda ei tahtnud, sest arvasin, et niikuinii ei saa aru.
Aga siis tuli elu ning tegi oma korrektuurid.
Sügisel ostis üks Väikelaev.ee koolitajatest mu raamatu endale ja sõbrale. Meil tekkis kirjavahetus ning tuli välja, et nad teevad väikelaevajuhi koolitusi. Mainisin, et peaks ju ka ükskord minema ja siis selgus, et koolitus toimub Männikul ehk peaaegu kodu kõrval. See tundus juba nagu märk universumilt ning panin ennast kirja.
Alguses oli väga tore. Ma teadsin, kuidas nimetatakse purjesid, mis on vender, miks on vaja päästeveste, kuhu pannakse väikelaeval riigilipp ja nii edasi. Tundsin end päris pädevana.
Siiski ei saanud liiga kauaks mugavustsooni jääda. Ühel hetkel tulid ikkagi teemad, mille puhul pelgalt kaasreisija kogemusest ei piisa: meremärgid, tuled, COLREGi reeglid, kaardid, kursid, variatsioonid, sõlmed ja muud asjad, mille peale tahaks esimese hooga öelda: no kas seda kõike on tegelikult ka vaja?
Mina küsisin seda mitu korda. Mõnikord valjusti, mõnikord oma peas. Olin kohati see tüütu õpilane. Miks peab mootori kohta ütlema „jõuajam“ ja mis sõna see üldse selline on? Miks peab teadma, mida tähendab laeval välja pandud must silinder? Kuidas kurat meelde jätta, et põhjapoi on ülevalt must ja alt kollane ning lõunapoil on täpselt vastupidi? Ja kuidas ma saan üldse kindel olla, kummal pool on põhi või lõuna? Miks ma pean õppima valemeid, kui mul on telefonis kalkulaator ja ChatGPT? Miks ma pean järsku sõlmede kallal pusima ning õppima pähe nende nimetused?
Tegelikult sain ruttu aru, et küsimus: miks seda vaja on, tekkis mul siis, kui asi oli võõras või keerulisem. Ma lihtsalt ei viitsinud mugavustsoonist väljuda.
See oli päris hea äratundmine. Sest kui õppida midagi ainult eksami pärast, siis ongi raske. Kui mõelda, et õpin selleks, et asjadest paremini aru saada, muutub pilt kohe.
Minu hirm, et ma ei saa navigeerimisest aru, osutus alusetuks. Kõige suurem üllatus oligi vist see, kui süsteemselt on võimalik õpetada asju, mis tunduvad täiesti segased. Kui õpetaja TEAB, millest ta räägib, ja räägib seda eeldusel, et õpilane EI TEA, siis saab ka keerulised asjad selgeks. Ja kui kohe ei saa, siis tuleb üle küsida.
Kaarditöö ei osutunud samuti kõige hullemaks. Jah, seal olid sirkel ja paralleeljoonlaud. Ma pidin mõtlema, mispidi mall joonlaua vastu panna, et ei mõõdaks kurssi kuhugi pärapõrgusse. Alguses panin ikka korduvalt valepidi ja lasin käed lootusetult rippu, sest ei saanud aru, kuidas kursile pihta saab. Tegelikult on kaarditöös väga selge loogika. Vaata, kus sa oled. Tea, mida märgid tähendavad. Vaata, kuhu tahad minna. Vaata, mis jääb tee peale. Ära sõida madalikule. Jäta meelde, mispidi joonlaud ja mall kokku panna. Kasuta kaarti ja alati tervet mõistust ka. Mõnikord ongi õppimise juures raske leppida, et lahendus on nii lihtne. Justkui eeldad, et kõik peaks olema nagu kõrgem matemaatika, aga üldse ei pea. Ennast tuleb ka usaldada.
Variatsioon oli kaarditöös omaette teema. Olin poole kõrvaga kuulnud küll, et kui võtad näiteks kompassil suuna 180 kraadi peale, siis tegelikult lõpuks õigesse kohta ei jõua, sest Maa magnetväli liigub. Füüsikud on välja arvutanud, kui palju see aastas liigub, ja kui sa tahad sõita täpselt lõunasse, siis pead variatsiooni juurde panema. Kõlab keeruliselt? Esialgu küll. Aga on see täiesti ületamatu? Ei.
Tegelikult ongi koolitusel üks väga hea mõju: aju hakkab tööle. Mitte selles mõttes, et ta muidu ei töötaks, aga mugavas igapäevaelus saab paljusid asju teha harjumusest. Koolitusel pead päriselt mõtlema. Pead teemas sees olema ja aru saama, mitte ainult kuulama. Kui ei süvene, pole eriti mõtet kohale minna. Süveneda on aga võimalik ainult siis, kui teema päriselt huvitab.
Mind motiveeris natukene ka see, et kui ma juba alustasin, siis PEAN ära tegema. See on mingi loll sündroom, et ometi ei tohi läbi kukkuda. Kus oleks selle häbi ots!
Mõtlesin, et ma PEAN sellest ka aru saama, kuidas sõlmi tehakse, kuigi see tundus ikka korralik hiina keel. Vaatasin videoid, pusisin otste kallal ja sain lõpuks selgeks ka. Olin isegi natuke pettunud, et eksamil ei pidanud sõlmesid praktiliselt ette näitama. Kas ma neid nüüd merele minnes une pealt teha oskan, selles osas ma siiski suuri lubadusi ei anna.
Koolituse juurde kuulus ka praktikasõit. Ilm oli Eestimaa kevadele kohane, ehk et suurt Vahemere-romantikat ei olnud. Sõitsime Salmistu sadamast välja ja seal kandis merel harjutasime. RIB-iga oli muidugi väga lahe gaasi anda. Ühel hetkel viskas koolitaja vendri üle parda ja mina pidin selleni sõitma nii, nagu oleks tegemist olukorraga „inimene üle parda“. Vender oli õnneks koostööaldis ega üritanud eest ära ujuda. Koolitaja valvsa silma all õnnestus mul ka kadudeta silduda.
Purjekal sain meelde tuletada, et maailmas on asju, mille mõttest ma hästi aru ei saa. Näiteks pinn. Umbes nagu manuaalkastiga auto. Kui on juba välja mõeldud rool ja automaatkast, siis miks peaks keegi tahtma juhtida purjekat pinniga või ostma manuaalkastiga auto? Siinkohal selgitati mulle muidugi rahulikult, et pinn on lihtsam ja lollikindlam lahendus. Olgu siis nii, aga mina pinniga väikelaeva endale ei taha.
Eksamipäevaks olin õppinud korralikult. Tundides kordasime asju üle, kuulasin järele veebiloenguid ja vastasin kordamisküsimustele. Püüdsin hoiduda pähe tuupimisest. Kui mõni teema jäi segaseks, kasutasin ChatGPT-d nagu kannatlikku eraõpetajat. Mitte nii, et: ütle mulle õige vastus, vaid pigem: selgita, miks see nii on ja selgita nii, et ka tädi Maali saaks aru. Sai üle käidud nii tulede tähised, meremärgid kui ka mõisted nagu halss, pealttuul ja ISO. Kui vastasin valesti, küsisin kohe üle: aga miks see vale on?
Soovitan kõigil õppides mitte ainult vastuseid lihtsalt pähe õppida. Kui oskad oma sõnadega öelda, miks üks vastus on õige ja teine vale, on juba kasu sees.
Eksamile minnes oli närv sees. Mitte hullult, aga ega täiesti ilma närvita ei tasugi minna, sest vana tõde mütsiga löömise kohta kehtib endiselt. Koolitaja soovitas rangelt mitte kiirustada ning otsustasin võtta põhimõtteks vana hea üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti kaarditöös. Olin varem juba teinud nii lolle vigu, et nende kordamine oleks olnud puhas hooletus.
Eksamil läkski kõik hästi. Kaarditöö oli õigesti tehtud – jõudsin turvaliselt malli, sirkli ja paralleeljoonlaua abil Naissaarelt Pranglile. Teoorias sain 30 küsimusest 30 õiget vastust.
Endalegi pisut ootamatult olin täitsa uhke. Sain alles pärast tulemuse teadasaamist aru, kui väga see mulle korda läks. Mitte ainult tunnistuse saamine, vaid et tegin ära midagi, mida olin varem pidanud enda jaoks liiga keeruliseks.
Kas ma nüüd hakkan kohe ise sadamast välja sõitma, silduma ja marsruute koostama? Vaevalt küll. Igal juhul mitte homme, aga ära iial ütle iial.
Kellele ma väikelaevajuhi koolitust soovitaksin? Neile, kes tahavad ise paati juhtida. Neile, kes käivad merel kaaslasena ja tahavad paremini aru saada, mis ümberringi toimub. Neile, kes tahavad oma silmaringi laiendada.
Meie kursus kestis pisut rohkem kui poolteist kuud, igal nädalal õppisime kahel tööpäeva õhtul kaks–kolm tundi kohapeal ja ühel laupäeval toimus praktika. Minule see sobis, sest oli aega asjadega tegeleda. Aga saab ka kiiremini õppida, kui valida intensiivkursus.
Olen väga tänulik koolitajatele Raido Rusele ja Karl Kuusele, kes uskusid minusse alguses rohkem kui ma ise. Julgen Väikelaev.ee koolitusi küll kõigile soovitada. Muide, naised, kui tahate õppida kuskil midagi, kus meeste ja naiste osakaal on umbes 80:20, siis minge väikelaevajuhi koolitusele.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu
