Juulikuust, kui Eestist sai Euroopa Liidu eesistujamaa, alustasime kuni Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta lõpuni tublide ja sportlike riigiametnike ja riigiteenistujate tutvustamist. Esimesena toome teie ette Eesti Kaitseväe Peastaabi ülema brigaadikindral Martin Heremi.
Ajal, mil artikli autor valis 1996. aastal kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist vabatahtliku ajateenistuse piirivalves, teenis toonane nooremleitnant Herem Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis rühmaülemana. Aastal 2009, kui ta jooksis Helsingis oma esimese maratoni, oli ta kaitseväelase karjääriredelil jõudnud kolonelleitnandi auastmeni. Tänavu ülendas president Kersti Kaljulaid Heremi brigaadikindraliks.
Eduka kaitseväelase karjääri kõrvalt hoiab Martin end heas vormis jooksmisega ja saab hakkama ka niinimetatud NATO testiga. Millised nõuded on ohvitseridele – kas NATO test on kohustus ja on Martin valmis vääriliseks soorituseks? „NATO test on tegelikult USA armee test ja see on peaaegu üks-ühele kasutuses ka Eestis. Kohustuslik reamehest kindralini. Ma kuulun vanuserühma 42–46, kus lamades kätekõverdustes 100 punkti saamiseks tuleb teha 64 kordust kahe minuti jooksul, istessetõusu 100 punktiks 67 kordust samuti kahe minuti jooksul ja 3,2 km jooksu 100 punktiks läbida see kiiremini kui 15.06.” Sügisese testiga sai Martin loomulikult edukalt hakkama. Kes eri vanuserühmades hakkama ei saa, sellele antakse teatud ajaperiood uueks soorituseks. Kui ka siis testi ei soorita, tuleb Martini sõnul mujal leiba teenida, kuid enamik kaitseväelasi saab testiga mõistagi hakkama.
Kevadtormilt Võidupüha maratoni ja jalgpallini
Maikuus osales Martin Kevadtormi õppuse ajal (8.–26. maini) peamiselt juhtstaabis, mistõttu sportlik treeningprogramm arusaadavatel põhjustel kannatas. Suure osa ajast korraldas ta õppust ja peastaabiga üksuste juhtimist harjutades. Jooksutrenni sel ajal teha ei õnnestunud. Igapäevaselt tegutseb mees aga kaitseväe peastaabi ülemana, mis tähendab pigem kabinetitööd ja koosolekuid ning füüsilist koormust tuleb leida teenistusvälisel ajal. Seda leiab Martin sõpradega koos maratone joostes ja korraldades. Väga oluliseks peab ta võidupüha maratoni Pärnumaal 22. juunil. Võidutuli süüdatakse Toril sõjameeste mälestuskiriku juures ja kantakse maratonirajal Pärnusse. Tuli tuleb juurte juurest ja Martin peab seda väga tähtsaks. „Võidupüha on minu jaoks väga oluline sündmus ja mitte ainult elukutse pärast – mõlemad minu vanaisad sõdisid Vabadussõjas. Minu meelest on maraton Võidupüha üheks tähistamise viisiks väga sobilik, selles on väljakutset alustamiseks, läbimiseks valu, kaotusi ja kannatust ning lõpetajatele saavutust.”
Sõpradega on nad järgmisel päeval korraldanud Järvakandis lõbusa jalgpalliturniiri Eesti versus Landeswehr. Kui arvestada sinna juurde veel võidupüha paraad ja jaanipäevapidustused, siis on see kõik üks kompleksne rõõmupidu, kus füüsiline pingutus on omal kohal.
Esimene maraton Helsingis
Jooksmisega on Martin alati tegelenud. Mingit erilist jooksutrenni ta noorena küll ei teinud, aga muude alade sees (korvpall, jalgpall) jooksmine talle meeldis. Maratonijooksu tutvustas Järvakandi Wellode sõpradeseltskonnale sõber Toomas, kes oli selleks ajaks kolm maratoni läbinud. Koos sõpradega tehti kollektiivne otsus osaleda 2009. aastal Helsingi maratonil. „Välismaratonidest oskan võrdluseks tuua vaid Helsingit, kuid see on hoopis teises mõõtkavas. Kolme osalemiskorraga olen seal näinud väga erinevaid külgi. Nii jooksjate, pealtvaatajate kui korralduse poolest, kuid peamiselt siiski positiivseid. Kord 22. kilomeetrist hakkas minu selja taga toksimine. Üsna suure sagedusega toks-toks-toks. Ma teadsin küll, mis see on, sest nägin seda „toksijat” ka stardis. 32. kilomeetril olin täiesti läbi. Kuigi olin 10 kilomeetrit proovinud kõigest väest selle toksija eest minema saada, pidin nüüd lihtsalt lõõtsutades vaatama, kuidas pime mees valge kepiga minust mööda jooksis,” meenutab Martin.
Maratonijooksuga saab hakkama pime ja saab hakkama ka Martin. Tookord jäi neljast tunnist natuke puudu, kuid tahtmist jagus ja edaspidi on tulemused tasapisi paranenud.
Oluline on koos veedetud aeg
Miks just jooksmine ja mida jooksmine Martinile tähendab? „Jooksmine on seltskondlik tegevus. Proovime Wellodega neid maratone ikka mitmekesi ette võtta. See tähendab ühist planeerimist, sõitu, jooksu ja taastumist,” põhjendab mees. Jooksmise juures motiveerib teda ennekõike eneseületus – motiveerida ennast trennitegemisele või võistlusele. Loodetavasti on ta just tänu sellele ka tervem, kuigi kümmekond maratoni aastas ei tundu just tervislik. Ja eks mingi mõõduvõtmine käib ka alati: endaga, sõpradega, teiste jooksjatega, jooksuhulludega. Kuigi jooks või füüsiline koormus peaks aitama vaimul puhata, siis pikkade otsade puhul päris nii ei ole. Üle tunnise jooksu puhul väsib aju puhkamisest ära ja siis mõtled igasugu asju selgeks. Trennitegemine võõras kohas on huvitav, alustad, liigud näiteks 30 minutit ja keerad siis otsa ringi, saad tunnise trenni ja tutvud kohaliku keskkonna või eluga. Samas on Martinil Tartus, Tallinnas ja Järvakandis siiski välja kujunenud väikeste variatsioonidega üsna kindlad trassid. „Looduses on kõige parem joosta sügisel – värve on rohkem, putukaid vähem,” toob mees eelistused välja. Trennitegemise põhjalikkusest ja spetsiifikast saab Martin väga hästi aru, kuid oma elukorralduse juures pole tal võimalik seda järgida, seetõttu on ta mugandanud trennid vastavalt oludele.
Ta teab ka, et puhkust on ka kindlasti vaja, ja läbi valu trenni ei tee. Samas tuleb endale ja teistelegi tunnistada, et trenniga on viimasel ajal Kevadtormi õppuse ja teiste kohustuste tõttu viletsalt. Töö ja pere vajab aega. Pigem on nii, et igasugune jooksmine 1–3 korda nädalas on parem trenn kui mitte midagi.
Lihtsalt mine ja jookse
Lõikudest või tõsiselt kavandatud koormustest suurt rääkida ei saa, nii et peamine distsipliin on tal lihtsalt mine ja jookse! „Üle enda varju ei hüppa, proovi palju tahad. Seepärast tuleb tempot valida, aga samas olen õppinud ka seda, et kui kõik tundub läbi olevat, siis on tegelikult veel ikka kõvasti varusid alles,” räägib mees.
Raske maratoniharrastuse juures on määrava tähtsusega taastumine ja lõõgastumine. Nooremad taastuvad kiiremini ja vanematel tuleb asjaoludega harjuda ning kohaneda. Just esimesed tunnid pärast jooksu on rasked. Tavaliselt järgneb maratonijooksule autosõit ja selle lõppedes on mingid konkreetsed kehapiirkonnad üsna valusad, seejärel läheb paremaks. Tihti toimub taastumine teiste Wellodega saunas. Mingeid teisi eriretsepte või trikke Martinil pole, lihastele antakse lihtsalt puhkust ja uut koormavat trenni järgnevatel päevadel ei tehta. Esimese jooksu pärast maratoni teeb ta tavaliselt 2–4 päeva järel, kuigi väike erand on võidupüha maratoni järgne traditsiooniline jalgpallipäev Järvakandis koos sõpradega. „Vaatamata igasugusele filosoofiale ja positiivsetele emotsioonidele, mis maratonijooksmisega kaasnevad, ilma Wellode ehk sõpradeta seda tõenäoliselt ei teeks. Olgu jooksmine nii individuaalne spordiala kui tahes, kollektiivsusel on vähemalt minu puhul suur roll. Ja eks selles on oma väike osa ka mõõduvõtmisel.”
Igamehe maraton
Martin on seotud ka jooksumaratoni korraldamisega Järvakandis. Igamehe maratoni korraldamine sai Martini sõnul hoo sisse maratonijooksmise ja -korraldamise buumi ajal 2012. aastal. Nii tekkis Martinil ja tema sõpradel plaan maraton korraldada. Tekkis nimetus JIMM (Järvakandi Igamehe Maratoni Mansa) Wellod. Peamine põhjus oli tutvustada Järvakandi inimestele maratonijooksu olemust ja osalevatele jooksjatele tutvustada Järvakandit. „Vaatasime, et augustis oli maratonikalendris auk, ja tegime esimese ürituse. Kogemuste saamiseks. Kuna Järvakandi on väike, siis sellest tulenes ka jooks 10 ringil. Samas oli ringitamise eesmärk pakkuda endas kahtlejatele võimalust proovida maratoni ehk 42 kilomeetrit 4,2 kilomeetri kaupa. Nii mõnigi jooksja on tulnud 4,2 km kaupa lühemat distantsi proovima ja lõpetanud enesele üllatuseks 10 ringi ehk täismaratoniga. Esimese aasta võitjaga läkski niimoodi, sealt ka nimetus Igamehe maraton – et iga mees saab hakkama,” selgitab Martin. JIMM-i eripära on aga hoopis pealtvaatajates. Kuna trass kulgeb mööda alevi tänavaid, siis on kohalikel üsna mugav oma aiast jooksjaid ergutada. Sellega on Järvakandi elanikud kenasti kaasa tulnud, sest lisaks ühele ametlikule toitlustuspunktile on viimastel aastatel olnud veel neli korraliku menüüga joogilauda ja lisaks veel väiksemaid kurgi-, kastmis-, õuna- või joogiveepunkte.
Küsimus on hoiakutes
Kas aga Martin on kodaniku ja kaitseväelasena eestlaste tervisega rahul? Kas meie vastupidavus ja meelsus on riigi seisukohalt kiiduväärt? Mida ta enda jooksueeskujuga öelda soovib? Martinil endalgi on seljaga terve elu probleeme olnud, kuid see ei takista jooksmast mitu korda aastas 42 kilomeetrit. See ei ole Martini puhul kiitlemine, vaid fakt. Maratoniks on võimeline enamik Eesti kodanikke, kuid küsimus on tahtes ja tempos ning selles, kui terveks me ise end peame. „Tegelikult me näeme seda ka ajateenistuses. Tulevad mehed, kelle kohta öeldakse, et nad on memmepojad, arvutipõlvkond jms. Aga lühikese ajaga paranevad üldfüüsilised tulemused. Viimastel aastatel on ajateenijate füüsilist olukorda palju uuritud. Üks vereuuring ütleb, et verepildi põhjal ei saa öelda, et ajateenistuses oleks füüsiline ülekoormus. Loomulikult on neid, kelle füüsiline või psüühiline probleem on tõsine ega võimalda kõiki raskusi, kuid jääb siiski tunne, et väga palju on hoopis hoiakutes,” arvab Marit ja lisab, et ei süüdista kedagi simuleerimises – kui põlv tundub haige ja mingi tegevus on vastumeelne, siis ongi tagajärjeks terviseprobleem. „Kuid mulle ja paljudele teistele tundub ka, et küsimus on pigem hoiakutes. Alateadlik segadus, mille tõttu levib ühiskonnas arusaam, et Eesti mehe tervis on kole vilets,” räägib Martin.
Kallid kaasmaalased, kõik on meis endis kinni – liigume ja teeme sporti ning hoiame selja sirge ja pea püsti! Me suudame!
Tekst: Meelis Koskaru
