Euroopa meister Endla Vaher unistab MM-tiitlist ja suurest perest

„Ma olen väga särav ja põikpäine ning tugev inimene nii vaimselt kui ka füüsiliselt, aga minulgi on õrn süda sees. Olen siiski naine … Võin jätta mulje, et olen väga enesekindel, tugev ja positiivne. Ma ei vaidle vastu, ent ka mina olen vaid inimene ja tunnen kõiki neid samu tundeid, mida teisedki,” iseloomustab end tsirkuseperes üles kasvanud Endla Vaher.

Maikuus Hispaanias peetud fi tnessi EM-ilt kulla võitnud Endla Vaher (23) on nüüdseks EM-ist taastunud ja mõnda aega kergemalt treeninud. Või nagu ta ise naerdes ütleb, pole ta viimasel ajal metsas lõike joostes nõnda pingutanud, et päris veri väljas oleks. End fi ntessi, odaviske ja tsirkuse vahel jagava Endla sõnul jooksevad odaviskajad palju lõike, aga fi tnessiinimesed mitte. Ometi kuulusid 100–150-meetrised sprindikiirendused tema ettevalmistusse ka võiduka EM-i eel. Miks?

LAVA JÄI VÄIKESEKS

Muutsin oma treeningplaani fitnessi mõttes ära. Kui varasematel hooaegadel olen enne võistlusi väga palju aega jõusaalis veetnud, siis nüüd näitas ettevalmistus, et ka lõigutrennist võib endale väga hea vormi saada (naerab), mis ei tähenda muidugi seda, et ma üldse jõusaalis ei käinud, käisin ikka. Lisaks tekkis mul veebruaris treeningpaus. Vigastasin ülekoormuse tõttu üht külgmist kerelihast – valu kiirgas suure ulatusega, selga välja. Õnneks operatsioonile polnud vaja minna. Käisin küll trennis, aga mitte midagi seal teha ei saanud. Esimesed kaks nädalat ei saanud korralikult sörkigi joosta. Ühel hetkel ütles keha: puhka nüüd! Pidin kuu aega puhkama. See oli vaimselt väga raske, kuid samas andis võimaluse mõtteid koguda. Teadsin, et pean olema väga kontsentreerunud, kui saan hakata jälle korralikult treenima. See mulle võidu tõigi. Olen alati olnud väga sihikindel, aga nüüd olin veel rohkem. Harjutasin kava enne EM-i vaid viis korda, alles viimases trennis sain seda teha maksimaalselt. Hoidsin enne end ikka väga tagasi, sest kasutan kavas palju selga. EM-il tuli aga kõik hästi välja ning sprinditrennidest oli energiat nii palju üle, et see lava jäi mulle väikeseks. Tegin kava lihtsalt jõuga ära, kuid hoidsin selga lõpuni. Fitnessis ei saa kunagi kindel olla, mis koha sa saad, seekord oli aga oluline seegi, et olin ise endaga väga rahul.

Kas on üldse võimalik öelda, kumb sulle rohkem meeldib − fitness või odavise?

Eri spordialad tekitavad erineva tunde. Fitnessi teen üht- ja odaviset teistpidi, mõlemad annavad mulle eri liiki emotsioone. Minu jaoks moodustavad nad aga ühe terviku ja see kõik sobib mulle, sest üks ei sega teist. Fitnessi alustasin koos Kiivikatega, järgmiseks hooajaks võtsin ühe slovakist treeneri. Nüüd on mul treeneriteks õde Lembi ja Tarmo (endine mitmevõistleja Tarmo Riitmuru – toim.). Ka kõigi eelmistega on mul endiselt väga head suhted. Oda viskan aga Heiko Väädi juures. Mina tunnen, et kui teeksin ainult fitnessi, siis ei oleks ma nii edukas, kui ma olen. Lembi ja Tarmo tunnevad mind väga hästi ja nad annavad mulle rohkem nõu. Lembi on pigem minu vaimne pool ja Tarmoga arutame treeninguid. Lisaks aitab Tarmo kaasa ka taastumisel, olles lisaks massöör. Eks igaühele sobib oma skeem, kuidas ta sporti teeb, ning meil kõigil on omad unistused ja sisetunne, mis on õige.

Mis need unistused siis on?

Ma olen terve elu tahtnud maailmameistriks tulla, juba siis, kui rühmvõimlemist tegin, aga siis ma veel ei teadud, mis minust saab. Kui tulin rühmvõimlejatega MM-il pronksile, teadsin, et võimlemisega on nüüd lõpp, sest tiimi enam ei olnud, ja see andis mulle ka hingerahu, et ma ikkagi jõudsin võimlemises kuskile. Seejärel hakkasin õe kõrvalt kergejõustikku tegema ja kogusin mõtteid. Siis viis elu mind fi tnessi juurde ja vaatasin, et oi, nii hästi läheb! Tegelikult rääkis isa juba siis, kui olin 16, et hakka tegema, aga siis ütlesin: lõpeta ära (muigab). Aga kui kohtusin hiljem ühel Sportlandi jõuüritusel Ott Kiivikaga ja temagi soovitas mul fi tnessiga tegeleda, siis hakkasin mõtlema. Kui ikka selle ala inimene nii ütles, ju ta siis nägi potentsiaali.

AINULT KEHANÄITAMISE PÄRAST FITNESSI EI TEEKS

Kui olin kolm kuud fitnessi teinud, läksin juunioride EM-ile ja sain kulla. Inimesed imestasid, ka nüüd, kui täiskasvanute EM-i võitsin, imestavad paljud, kuidas ma vaid kolme aastaga Euroopa meistriks tulin: aga ma olen ju terve elu selleks trenni teinud – kõik see on mind lihtsalt sinnani viinud. Olin 15-minutiline kui isa hakkas minuga juba sünnitusmajas trikke tegema, olen kogu lapsepõlve töötanud tsirkuses, üheksa-aastaselt läksin aga rühmvõimlemisse, mida tegin kümme aastat. Seejärel tuli kergejõustik, mis andis mulle teistsugust jõudu, ja siis fitness. Akrobaatilist fitnessi saavadki teha vaid need, kes on lapsepõlves kõvasti tööd teinud. Samamoodi on ka tsirkustes, kuhu lähevad sageli paljud endised riistvõimlejad. Ma ei saa öelda, et edu nii kiiresti tuli, see on lihtsalt õige ala (naerab). Olen väga õnnelik ja mulle väga meeldib fi tnessi teha, eriti just seepärast, et saan seal teha vabakava. Ainult kehanäitamise pärast ma seda küll ei teeks.

Mis sulle fitnessi juures enim meeldib?

Kõige rohkem meeldib mulle protsess – teekond on kõige tähtsam. Ja kui lõpp on magus, annab see järgmiseks protsessiks uut jõudu. Sama kehtib ka odaviske puhul ja mulle meeldib väga oda lendu vaadata. Päris täpiks ma oda veel visata ei oska, aga lendu vaadata on juba tore, kui see hästi välja tuleb (muigab).

Kuidas suhtuvad eri alade treenerid sinu mitme jumala kummardamisse?

Heiko (Heiko Väät – toim.) teab, et teen odaviset oma lõbuks ja hingele. Ma ei tule odaviskes maailmameistriks, olen ses suhtes kahe jalaga maa peal, aga mulle meeldib seda väga teha ja miks ma ei peaks tegema, kui meeldib. Teentrenni selle nimel, et vise paremaks saada, ja see on pikk protsess. Sport on nagu armastuski − miski, mida sa seesmiselt tunned, aga ei saa seda samas konkreetsete sõnadega defineerida. Kui see on juba sees olemas, siis sa ei saa selle vastu enam midagi teha. Ma ei ütle, et olen kerge inimene, kellega koostööd teha. Mõtlen ise väga palju kaasa – ma tean, mis mulle sobib ja mida tahan. Ma olen kangekaelne ja sellepärast valingi need inimesed, kes mind tunnevad, sest siis toimib koostöö palju paremini. Olen inimene, kellele ei saa öelda „Ära ikka seda tee, tee ainult seda!”, sest sellisel juhul teen mina ikka oma asja edasi. Kiivikatega ei toiminud mul asjad seetõttu, et nemad soovisid, et teeksin ainult 100% fitnessi. Kõiki õpilasi ei saa aga ühe mõõdupuu järgi võtta, mina ütlen, et olen fitnessis nii kaugel tänu sellele, et olen saanud teha oma asja. Lõppude lõpuks on ju sportlane see, kes trenni teeb – minul peab olema see kirg ja motivatsioon, ja kui see on olemas, siis on järelikult kõik õige ja ma ei saa midagi muuta.

Kui palju toitumisele rõhku paned? Kas koogiletist käid ringiga mööda?

Ei, praegu just lõpetasin ühe koogi söömise (naerab)! Fitnessi-hooaajal hoian dieeti, aga sel aastal oli kõik väga lihtne, ka dieet, sest toitusin normaalselt, mitte nii nagu kahel esimesel hooajal. Nüüd olin tervislik inimene, mitte äranäljutatud. Olen sedagi teinud – alles eelmisel hooajal pingutasin lõpus veidi üle ja panin tervisele väikese põntsu. Aga seekord ütles ema ka, et oi, sa näed nii hea välja. Jõin veel nädal enne võistlustki suure tassi latet, sest ütlesin endale, et kõik on okei, olen niikuinii heas vormis. Keha ei olnud stressis. Eks igaüks teeb omamoodi. Mõni vaatab, et kui võtan täna selle šokolaadi, siis ei suuda enam lõpetada, minul on pigem nii, et ah, täna võtan ja hiljem saan ka ilmaolemisega hakkama. Ma ei kaalu ennast väga tihti, pigem vaatan väliselt, et kõik on korras. Kui tunnen, et kusagilt peaks veidi alla saama, siis hüppan korra kaalule ka ja teen omad järeldused. Rasvaprotsenti pole ma veel mõõtnudki. Kõik küsivad, vist peab ära mõõtma (naerab).

Kui alustasin, aitas mind toitumisega ka Ott (Kiivikas – toim.), kes tegi mulle toitumisplaani, aga nüüd ütlen endale juba ise, mida söön. Kuulan oma keha ning tunnetan, mis mulle sobib ja mis mitte. Võin ju öelda, et dieet on kerge ja trenn ka, aga nad on kerged vaid seetõttu, et ma mõtlen nad kergeks. Kui ma ainult vinguks, siis ma ei jõuaks mitte kuskile. Trennis annan alati maksimumi, aga samas kui mul vigastus oli, siis tõmbasin tagasi, sest ei ole mõtet minna trenni endast 150% andma, kui sul on ainult 80–90% järel. Siis sa annadki selle 80–90 ja keha ei lähe stressi. Kui palju nädalas trenne kokku tuleb? See oleneb perioodist. Keskmiselt kuus trenni nädalas, intensiivsemal perioodil aga 8–9. Lisaks tuleb juurde kombineerida ka tsirkuseesinemisi. Mul on väga palju kombineerimist ja seni on see kõik toiminud. Olen selle enda jaoks toimima pannud.

Naisi võrreldakse sageli kaslastega, kes saavutavad võimalikult väikese energiakuluga võimalikult palju. Millise loomaga sina ennast võrdleksid?

Oi issand (naerab)! Ma ei võrdleks ennast mitte kellegagi.

Isegi mitte sodiaagimärgist lähtuvalt?

Et sihin noolega kedagi (naerab)? Eks mingid iseloomujooned on kindlasti ka sealt pärit, aga päris sügavale ma sellega ei lange. Tegelikult mõjutavad mind nii paljud tegurid – eriti just inimesed mu ümber.

Kuidas siis teised inimesed sind mõjutavad?

Olen ise selline, et võin suhelda väga paljude inimestega, aga lõppkokkuvõttes enda lähedale lasen väga väheseid. Võin jätta teistele endast väga ülbe ja nina-püsti-inimese mulje – kas siis oma hoiakult või ütlen midagi, mis paistab paljudele ülbena, kuid minu jaoks mitte. See ei ole ülbus, vaid see inimene ei ole lihtsalt minu jaoks nii tähtis. Ja ausalt öelda mind ei huvita, kui mind ülbeks peetakse, sest kui nad mind lähemalt tunneks, küll nad siis ka teaksid, kes ma olen. Tõde on aga see, et lasen enda ümber vaid inimesi, kes on mulle väga kallid, ja nendega olen nii hea, kui ma suudan ja kui palju mul neile pakkuda on. Aga mul ei ole vaja palju inimesi enda ümber. Mulle on vaja väheseid, aga neid väga häid, kellest ma ei taha mitte kunagi loobuda.

Mida arvad, kui palju aitas praeguseks inimeseks kujunemisel kaasa see, kes on su vanemad? Pole ju igaühel näitlejast ema ja tsirkuseartistist isa.

Oleme intensiivsed (naerab). Jah, ega meil inimestega suheldes väga mingit kartust ei ole, samas lavale kardan alati minna. Ja see ei tähenda seda, et ma ei saaks laval hakkama – mu vanemad on öelnud, et olen lavale sündinud. Mina seda ei mäleta, aga ikka räägitakse, kuidas ma juba lapsena särasin ja tahtsin staar olla, nüüd ma näen, et mulle tõesti meeldib laval olla, aga see ei tähenda, et ma kunagi ei närveeriks. Lavalolek on minu jaoks loomulik asi, aga sinna minek on alati nagu esimene kord. Närv on alati sees ja see on hea, sest järelikult on mul veel see pinge ja sära olemas. Suhtlen publikuga väga palju, tahan anda kõigile mõista, mida sel hetkel tunnen. Võib-olla sellepärast olengi nii särav seal laval, sest see tuleb lihtsalt seestpoolt. Samas mõnele ma kindlasti ei meeldi, aga ega kõigile saagi meeldida. Püüd kõigile meeldida on minu jaoks hästi igav, sest kui selle nimel pingutada, siis kaotad iseenda ära. Kui jääd iseendaks, siis sa ei meeldi kunagi kõigile.

Kuidas end iseloomustaksid?

Ma olen väga särav ja põikpäine ning võin vahel väga intensiivne tunduda. Olen väga tugev inimene nii vaimselt kui ka füüsiliselt, aga minulgi on õrn süda sees. Kui mind miski ikka puudutab, siis ta puudutab, ja sel hetkel võib kõik minus justkui puruneda. Olen siiski naine … Võin jätta mulje, et olen väga enesekindel, tugev ja positiivne. Ma ei vaidle vastu, ent ka mina olen vaid inimene ja tunnen kõiki neid samu tundeid, mida teisedki.

Kui palju veedad aega iseendaga?

Mulle meeldib väga omaette olla, ma ei karda üksindust, mul ei ole vajadust olla pidevalt kellegagi koos. Kui ma jalutan, siis lasen kõigel puhata, ka mõtetel. Vahel ma tõesti kuulan muusikat, aga trennis panen endale väga harva kõrvaklapid pähe. Kui ikka jalutan, siis jalutan. See on konkreetne tegevus, mis mulle väga meeldib. Vahel kui lõpetan hilja trenni, siis jalutan koju ja see ongi minu puhkus, mil end kogun.

Teadupärast võib üksinda tunda end ka seltskonnas ja kõik algab ikka sellest, mis su sees toimub. Mida arvad?

Täpselt! Öeldakse ka, et kui iseennast armastad ja sulle meeldib iseendaga olla, siis meeldib ka teistele sinuga olla.

Oled ju kõigele lisaks ka treener?

Meil on õde Lembiga kaks tsirkusekooli rühma, aga see on pigem Lembi asi, mina nagu aitan.

Aitad kuri olla?

Jaa-jaa (naerdes). Tegelikult ei ole minagi kuri, aga kui vaatan tänapäeva lapsi, siis sõltumata spordialast on paljud nii pehmeks läinud, ja lapsevanemad ka. Kui mõtlen oma lapsepõlvele, siis meie nutsimegi vahel trennis, ja lapsevanemad teadsid seda kõike, aga keegi ei tulnud pärast treenerile midagi ütlema. Nüüd on aga nii, et nii kui natukene karmim oled, pead kohe aru andma. Kuhu need lapsed siis üldse jõuavad, kui kõik peab olema nagu vati sees? Ma ei tea, kas lapsevanemad kiidavad oma last isegi siis, kui ta ei ole tubli? See ei vii ju kuskile! Ma ei ole kuri treener, aga ma tahan, et sellest lapsest ka midagi saaks. Kui lapsevanem seda ei lase, siis sellest lapsest ei tule mitte kui midagi.

Mis teeb sul südame soojaks?

Ilusad hetked. Millised need on, polegi võimalik seletada. Lihtsalt kui selles viibid, siis oled oma südames nii rahul, et ei taha kusagil mujal olla. Need hetked ongi kõige ilusamad. Ma ei ütle, et nostalgitsen nüüd iga ilusa momendi pärast, mis mul on olnud, aga need teevad mind rõõmsaks. Sellepärast peabki hetkes elama. Neid ei pruugi kohe-kohe tunnetada, aga tegelikult sa tead, et sul on nii hea olla. See teeb südame soojaks. Ükskõik kas oled siis perega, sõpradega või üksinda, vahet ei ole. Sa tead, et see on see tõeline hetk, mida tuleb väärtustada. Tänapäeval me ju kaotame oma hetki sinna nutitelefonidesse ega oska olla nendes hetkedes enam nii palju kui varem. Eks ma ise olen ka süüdi, et ei suuda alati õigel ajal telefonist eemal olla, aga selge on see, et neid hetki tuleb rohkem väärtustada ja neile võimalus anda, sest neid on tegelikult väga palju.

Ja mis paneb vere keema?

Armastus. Armastus paneb kõik keema (naeratab). Aga kui rääkida hingerahu vastandist, siis häirib mind see, et inimesed ei väärtusta enam õigeid asju. Mind häirib, et kõik muutub üha enam võltsiks. Virtuaalsus tungib niivõrd peale, et me ei helista isegi enam üksteisele, selle asemel saadame meili või suhtleme reaalajas virtuaalselt ja hääletult. Siis ma mõtlen, et see kõik on nii tühine. Loogiline, et sa ei jõua tänapäeval kõigiga kokku saada, aga me peaksime rohkem reaalsusesse jääma. Mind ajab närvi, kui inimesed on pinnapealsed ega suuda enam millelegi pühenduda – ei suudeta enam protsessi nautida, kõike tahetakse kergelt saada. Samas tuleks just kõige väärtusliku nimel rohkem pingutada ja sellele aega anda. Mingi Instagrami pildi laikimise asemel helista parem inimesele ja saa temaga kokku.

Kui tugevalt end Eestiga seotuna tunned?

Mulle meeldib väga Eestis elada, see on mu kodu, mulle meeldib mu rahvus. Eestlane on ilus olla. Mulle meeldib eesti keel, mida räägivad ju nii vähesed, ja kõik see, et oleme nii väike rahvas ja peaksime seda hoidma. Aga mida rohkem aega edasi, seda enam tunnen ka, et Eesti võib mulle mingil hetkel väikeseks jääda ja ma pean siit ära minema, et saaksin ennast edasi arendada ja suudaksin end veel rohkem väljendada. Ma ei tea, millal see juhtub, aga tean, et mingil hetkel ma seda teen. Eestis on väga hea ja mugav olla, aga vahel tuleb viia end mugavustsoonist välja, et suuremas keskkonnas hakkama saada. Eesti jääb mulle ikka ja alati südamesse.

Kellena näeksid end siis, kui tunned, et oled end juba teostanud?

Siis mul on neli ilusat last (naerab). Mulle meeldib klassikaline pere ja ma tahan endale suurt peret, olen ise suures peres kasvanud. Tahaksin endale nelja last. Ma ei tea, kas ma nad ka endale saan, sest kõik oleneb asjaoludest, aga lõppkokkuvõttes tahan olla koos oma perega ja kasvatada ilusaid lapsi. Mul on tulevikus väga tore mees ja samal ajal teen ka mingit sellist tööd, mis mulle istub.

Aga sinu pere kohta ei saa ju ometi öelda klassikaline? Teid vaadates olete kõik justkui üks seltskond sõpru.

Jah, see on tegelikult minu jaoks väga kihvt. See ei tähenda, et me ei austa oma vanemaid, aga meil on alati olnud ka oma sõnaõigus ja kõigi mõtteid arvestatakse. Kuna me oleme ju kõik koos tööd teinud – käisin ju lapsest peale tsirkuses tööl ja olen saanud alati palka, mitte taskuraha. Mäletan, et juba nelja-aastaselt olid need 1–2 krooni, mille sain, palk, ja selle eest sai endale asju osta. Võib-olla juba sellepärast oleme me kõik ühel tasemel, et kõigil on olnud sama raske – kui olime tsirkusega kaheksa kuud koos väikeses karavanis. Kui järele mõelda, siis mul on olnud juba praeguseks väga kirev elu (naerab). See on lausa uskumatu, kui palju ma olen juba näinud, just elukogemuslikus mõttes. Jah, need olid isa numbrid – isa viskas meid, aga meiegi olime seal laval ning pidime särama ja õnnelikud olema. Arvan, et sealt tekkiski meil see koostöö/side, et kõik on teinud omajagu tööd. Ja kui meie poleks olnud õnnelikud, poleks ka vanemad õnnelikud olnud, sest siis me poleks ju saanud koostööd teha. Ja see on minu meelest väga lahe! Ma arvan, et ükski pere ei ole nii tihedalt seotud. Ühelt poolt on meie pere väga kokkuhoidev, aga vahel on just seetõttu ka raskem olla koos, sest me oleme juba nii palju koos olnud (naerab). See ei ole muidugi tavaline pere. Ma nii imetlen oma vanemaid, selles mõttes, et nad tõesti armastavad teineteist. Tänapäeval sa näed seda nii harva, et inimesed jäävadki kokku ja neil on viis ilusat last, üks andekam kui teine. Sinna on nii raske püüelda, et sul endal oleks sama lahe pere. Ma olen vahel nii kade oma vanemate peale, sest meie peres on ka see väga hea olnud, et mees ja naine on teineteisele alati tähtsamad olnud kui meie, lapsed. Arvan, et kui vanemad teineteist hoiavad ja armastavad, siis see pere jääbki kokku, ja ma tahan ka sinna jõuda. See ongi see, kus ma näen ennast tulevikus. Loodan, et see on võimalik. Kõik spordisaavutused on ju tegelikult väga toredad ja praegu annab see mulle palju jõudu, aga lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam, et sul on hingerahu ja armastus. Loodan, et sordis saavutan kõik, mida tahan, aga siis tahan ma seda õiget elu ka.

Kui ikka selline eeskuju ees on, nagu su vanemad, ega siis vist sinulgi päris tavaline pere ei tule?

Muidugi! Mul tuleb väga äge pere. Jälle mu enesekindlus … (naerab). Kindlasti kuulun ma nende vanemate hulka, kes ka puu otsa ronivad. Minu enda vanemad kasvatasid meid vabakasvatusega ja see oli väga kihvt, aga ma ei tea, milline lapsevanem ma ise olen, küll siis paistab. Kindlasti tahan olla sama hea, nagu minuga oldi. Meie pere ei ole rikas, ent ma ei ole mitte millestki puudust tundnud. Elasime Lasnamäel neljatoalises korteris – mina kahe õega ühes toas, kuni 19-aastaseks saamiseni, mil välja kolisin. Nüüd on aga enamikul omad toad ja telefonid. Minu puhul oli kõige tähtsam see, et sain trennis käia ja korraliku hariduse ning et kõht oli alati täis. Tänapäeval söödetakse lastele igasuguseid maiustusi, meie aga sõime magusat kogel-mogelit (loe: mikseriga vahustatud toorest muna suhkruga) ja olime õnnelikud. Olen vahel ka imestanud, miks just mina kogu perest kõige tugevama keha sain, võib-olla just seepärast et mina sõin seda kogel-mogelit kõige rohkem (naerab). Eks meilgi oli raskeid aegu, mil me ei saa nud alati kõiki maiustusi, aga ema mõtles siis alati midagi välja ja me oskasime seda hinnata.

Tekst: Lauri Birkan
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 juulis