Anastassia Kovalenko – kaunitar mootorrattal

Vähem kui neli aastat on Anastassia Kovalenkol (23) kulunud aega, et jõuda ringrajasõidu katsetamisest selle ala tippude hulka. Habras neiu teeb tsikli seljas tuule alla paljudele meestele ja alustab aprillis esimese Eesti naisena sõitmist rahvusvahelises sarjas.

Anastassia on Tallinna tüdruk, kes hakkas spordiga tegelema juba enne kooli. Tüdrukut tõmbas ekstreemsemate ja veidi ohtlike alade poole, aga vanemad leidsid, et sellised alad nagu lumelaud või mäesuusatamine tütarlapsele ei sobi. Seega viis ema 6-aastase Anastassia tantsutrenni. „Vanemad on alati arvanud, et tüdruk peab tegelema naiselike aladega, ning ema meelest on võistlustants hea figuurile ja lihtsalt ilus vaadata. Tegelesingi tantsimisega kümme aastat,” räägib Anastassia. Lapsepõlves mängis ta veidi ka tennist ning tal lubati käia isegi karatetrennis, kus ta jõudis kollase vööni, aga põhialaks jäi siiski tantsimine. „Kõige suurem probleem oli õige tantsupartneri leidmine ja kõige raskem oli siis, kui poistel algas puberteediiga. Seni kuulasid poisid vanemate sõna ja tantsisid, aga siis otsustasid, et tantsimine pole neile ikkagi sobiv. Mitu korda oli nii, et harjusin partneriga ära, pandi kokku uued tantsukavad, läksime võistlustele ja varsti poiss loobus. Leidsin uue tantsupartneri ja jälle kordus sama. 16-aastaselt lõpetasin tantsimise ära, sest ma ei näinud enam arengut, pidin kogu aeg otsast peale alustama,” selgitab Anastassia.

ALGUS ARAVETEL

Anastassia huvi ekstreemsemate alade vastu aga ei vaibunud ja 20-aastaselt otsustas ta mootorrattaga sõitma õppida. „Seda ma ei teadnudki, et naised tohivad motoringrada sõita. Alguses mõtlesin, et võiks lihtsalt proovida ja mootorrattaloa teha, aga umbes samal ajal saingi teada, et naised tohivad selle alaga tegeleda – nägin internetis juhuslikult selle kohta pilte −, lisaks sain teada, et kardirajal on võimalik harjutamas käia. Ostsin endale väikese 250-kuubikulise ratta ja läksin Aravete kardirajale,” meenutab Anastassia, kes harjutas alguses iseenese tarkusest. Treenerit tal ei olnud, aga soov tsiklisõit selgeks saada oli nii suur, et Anastassia sõitis päevade viisi edasi-tagasi marsruudil Tallinn−Aravete. „Tuttaval oli koolitusluba, minu rattal oli õpilasemärk ja nii sõitsime iga päev 80 kilomeetrit sinna ja tagasi. Harjutasin ringrajal päevade kaupa. Alguses kukkusin hästi palju, aga kardirada on väike, suuri kiiruseid ei olnud ja midagi hullu ei juhtunud.”

UUS ALGUS

Anastassial ei olnud konkreetset plaani, mis temast mootorratturina edasi saab, teda tõmbas rajale ja talle lihtsalt meeldis sõita. Talle meeldis adrenaliin, mida mootorrattal kihutamine pakkus.Ühel päeval, 2012. aasta suvel, saabusid Aravetele Motodepoo Team Greeni ringrajasõitjad, et seal koolitust läbi viia, ja panid kohe Anastassiat tähele. Uurisid tüdrukult, kes teda treenib, et ta nii hästi sõidab, ja kaua ta tsiklisõiduga juba tegelenud on. Kuuldes, et tütarlaps ei ole selle alaga kuigi kaua tegelenud ja treenib omaenese tar-kusest, taibati kohe, et tegemist on andeka neiuga, ja kutsuti teda ka uuele rajale. Anastassia ei saanud sellele ettepanekule loomulikult ei öelda ning leidis end õige pea Riias Bikernieki ringrajal. Sealt edasi kulges kõik metsiku kiirusega ning juba septembris oli Anastassia võistlemas.

EDASI SOOME

Järgmisel hooajal vahetas Anastassia oma ratta suurema, 600-kuubikulise Kawasaki vastu ja alustas võistlemist C-klassis. „C-klass ei ole päris võistlusklass, vaid rohkem nagu tänavasõitjate sari,” selgitab tüdruk. „Olin osalejate seas ainuke naine. Kui hooaega alustasin, olid mu tulemused keskmised, pigem isegi tagumises pooles, sest pidin kiiruse ja uue rattaga harjuma, aga hooaja viimasel võistlusel olin selles klassis stardireas esimene,” räägib Anastassia.

Samas sarjas osalesid eestlaste kõrval ka lätlased ja soomlased. Uljast näitsikut pani tähele Soome sõitja Sami Penna, kes kutsus ta oma tiimi. Tüdruk tunnistab, et siis tegi ta arengus suure hüppe, sest Soomes on kogu motospordi tase hoopis teine. „Tänu sellele, et käisin Samiga Soomes treenimas, tõusis mu tase väga kiiresti.”

Anastassia tundis, et ainult C-klassis sõitmine on liiga lihtne, ja otsustas osaleda ka Rookie 600 klassis. 2013. aasta hooaja kokkuvõttes oli ta poodiumil mõlemas sarjas, vastavalt III ja II kohal.

EUROPEAN JUNIOR CUP

Möödunud aastast sõidab meie parim motoneiu juba Soome ühes mainekamas võistkonnas – Kallio Racingus. See tiim on tuntud eelkõige tänu Mika Kalliole, kes on Grand Prix sarja Moto2 klassi sõitja ning ühtlasi ka tiimi üks mäned-žeridest. Anastassia Kawasaki vahetus Yamaha vastu. Tänavusest hooajast astub neiu aga veel sammu edasi ja alustab aprillis sõitmist rahvusvahe-lisel tasemel, World Superbike’i raames toimuvas sarjas European Junior Cup. Sellest aastast avati eraldi naisteklass, kuhu võeti kümme naist, kes saavad korraga punkte koguda nii naiste- kui ka üldarvestuses. Kokku sõidetakse sarjas kaheksa etappi. Anatsassial tuleb taas ratast vahetada ja ümber harjuda, sest selles sarjas sõidavad kõik Hondadega. „Naiste klass avati esma-kordselt, eesmärgiga populariseerida ringrajasõitu ka õrnema soo seas. Tegemist on rahvusvahelise sarjaga, kus võivad osaleda kõik üle maailma, aga seda nimetatakse European Cupiks, kuna sõidetakse Euroopas asuvatel radadel. Näiteks tulevad sõitma ka naised Uus-Meremaalt ja Austraaliast,” tutvustab Anastassia. „Euroopas on väga tihe graafik aprillis-mais ja septembris-oktoobris. Juuli ja august on vabad, sest siis on Euroopas sõit-miseks liiga palav. Vahepeal sõidan Eestis ka, sest kui võistelda ei saa, hakkab kiirus kaduma.”

JÕUDU PEAB OLEMA

Anastassia on pisike ja habras (168 cm pikk, kaalub 47 kg) ning teda vaadates imestatakse tihti, kuidas ta ometi tsikliga toime tuleb. Tüdruk ise muigab, et mida väiksem ja kergem sõitja, seda vähem ta tsiklit segab. Samas füüsiline vorm peab sõitjal väga hea olema. „Õlad ja käelihased peavad olema tugevad, sest sa pead jõudma ratta suure kiiruse peal n-ö kurvi lükata ja kurvist välja tulles selle järsult püsti tõsta. Kiirus küünib 260 kilomeetrini tunnis ja selle kiiruse pealt pead suutma ratta maha pidurdada. Väga tähtis on ennast kõvasti käte ja jalgadega kinni hoida, et mitte üle lennata. Kui kallutad ühelt küljelt teisele, pead kogu aeg ennast jalgadega tõstma. Selg peab samuti tugev olema, sest see on pidevalt pidurdamisesse kaasatud. Sirge peal pead ennast vastu paaki suruma ja pärast jälle püsti ajama,” räägib nääpsuke neiu. Ta lisab, et sõidu ajal saavad tööd ka selliseid lihaseid, mida ei saa treenida. „Näiteks nn heebli vajutamise lihas. Öeldakse, et seda ei tasu treenida ka, sest siis läheb lihas liiga „täis”. Paljudel sõitjatel on seda sellepärast lõigatud. Parem siis juba hooaja vältel sõita ja selle käigus treenida.”

Üldvastupidavust treenib Anastassia joostes ja rattaga sõites ning jõusaalis ja rühmatrennides käib vähemalt neli korda nädalas. „Mulle meeldivad intervallitrennid, aga lihaste jaoks on mu lemmik bodypump,” ütleb ta.

VÕITLUS MÕISTUSEGA

Sama tugev nagu füüsiliselt, peab ringrajasõitja olema ka psüühiliselt. Anastassia tunnistab, et hästi sõita saab ainult siis, kui oled vaimselt stabiilne. „Kõige paremini saab sõita, kui kõrval on lähedased inimesed, kes saavad väga täpselt aru, millega ma tegelen. Näiteks mõnikord olen kutsunud tuttavaid sõitu vaatama ja nad ei saa aru, et kui mul on võistlused, ei ole mul nende jaoks aega, nad solvuvad. Kui mul on probleem tsikliseadistuses, olen päev otsa boksis ja mõtlen, mida saaks muuta. Paljud arvavad, et motosportlased on väga egoistlikud, sest räägivad ainult tsiklitest. Aga kui on hooaeg, siis mõtted ongi ainult selle juures,” selgitab tüdruk.

Kõrvalseisjale kirjeldab Anastassia ringrajasõitu esmajoones kui eneseületust, mugavustsoonist väljumist ja pidevat võitlust oma mõistusega. Mõistus käsib ju tegutseda turvaliselt. „Aju ütleb sulle, et sa ei saa nii kiiresti sõita ja pead juba pidurdama. Seetõttu peadki kogu aeg võitlema oma mõis-tusega ja mõistust üle kavaldama. Alguses tunduvad teatud asjad väga rasked ja täiesti võimatud, näiteks, et pole võimalik nii suure hooga kurvi minna või nii hilja pidurdada, aga mingil hetkel harjud ära, olukord muutub normaalseks ja pead tekitama endale uue väljakutse. Kogu aeg pead mugavustsoonist väljuma. Kui sõidad nii, et sul on mugav, siis järelikult ei pinguta sa piisavalt ja sõidad aeglaselt. Ringrajasõit ongi pidev võitlus oma mõistusega.”

ADRENALIINI ON PALJU

Kõige raskem hetk sõidu jooksul on Anastassia sõnul start, kus peab olema täielikult kontsentreeritud. „Sa pead jälgima tulesid ega tohi teha valestarti. Sa tunnetad mootorisuminat ja ümbritsevat müra ning adrenaliini on sellel hetkel väga palju,” annab Anastassia edasi emotsiooni ja lisab, et kõige ohtlikum on rajal esimene kurv, kus kõik üritavad head positsiooni võtta. „Mina mõtlen alati, et kui selles kurvis suudan püsti jääda, siis on väga hea. Esimeses kurvis on tavaliselt ka kõige rohkem kukkumisi, sest seal tehakse alati ohtlikke manöövreid, eriti kogenematud sõitjad,” räägib tüdruk ja ütleb, et tema meelest ongi kõige ohtlikum võistlusklass n-ö tänavaklass, sest neil sõitjail ei ole nii palju võistluskogemust. „Palju on neid, kes lähevad kohati hulluks ära, sest ei oska adrenaliiniga toime tulla, aga tähtis ongi osata ennast ja adrenaliini kontrollida. Paljud ei suudagi just seetõttu võistlemisega jätkata, sest kogu aeg kas kukuvad või sõidavad rajalt välja, mille tagajärjel lõpuks loobuvad.”

IKKA JUHTUB

„Ma ei muretse kukkumiste pärast. Ma ei saakski sõita, kui ma sellest mõtleksin,” kinnitab julge tüdruk. „Sa pead tsikli seljas mõtlema ainult sõidu peale, sa sõidad ja mõtled: veel ei pidurda, veel ei pidurda jne. Sa pead endale ütlema: nüüd tsikkel püsti, nüüd kalluta vasakule jne, sa pead kogu aeg endale meelde tuletama, mida tegema pead, ja olema iseenda juhendaja.”Eelmisel hooajal oli ka Anastassial üks tõsine kukkumine, kus ta murdis rangluu. „Eessõitjal läks kurvis käiguvahetus sassi, mille tõttu ratas järsult aeglustus ja ma sõitsin talle hooga tagarattasse sisse. Mind viskas väga kõvasti paremale küljele. Eks neid olukordi tuleb ette väga tihti ja üldiselt olen alati suutnud kuidagi ära päästa, aga tookord ei suutnud. Samas peab aru saama, et see ongi ala, kus selliseid asju juhtub,” nendib tüdruk. Katkine rangluu ei takistanud kanget motoneidu aga juba kahe nädala pärast uuesti starti tulemast. Talle öeldi küll, et ei saa sõita, sest rangluu ei kasva nii kiiresti kokku. Ja kui ka starti minna, siis niikuinii on hoog maas, võid arvata küll, et oled kiire, aga vaimselt ei suuda kiirust kätte saada. „Aga ma tahtsin Pärnus võistelda, sest mul oli vaja punkte koguda, et oma klassis meistritiitel võita. Kui oleksin etapi vahele jätnud, poleks olnud võimalust tiitlit saada,” räägib Anastassia. Muidugi ei olnud sõit kerge, õlg ja rangluu fikseeriti spetsiaalse kinesioteibiga, aga valu andis ikka tunda. „Kõige valusam oli pidurdamine, sest pidurdades pead ennast väga kõvasti hoidma. Esimesel päeval oli lühike võistlus, selle ma pidasin hästi vastu, aga teise päeva pika võistluse viimastel ringidel ei suutnud enam nii kiiresti sõita, sest valu hakkas kõvasti õlga lööma.”

EMA-ISA TUNNEVAD MURET

Sellises olukorras sõitma minek on iseenesestki mõista küllaltki riskantne, aga Anastassial aitas see tiitli taskusse panna. Vanematele ei rääkinud tüdruk katkisest rangluust midagi, sest ema ja isa muretsevad niigi palju. „Nad hakkavad alles nüüd aru saama, et 2015 minust ikka midagi tuleb. Tunnevad uhkust, aga muretsevad ikkagi, kui sõitma lähen, ja siiamaani mõnikord küsivad, et äkki mõtlen ümber,” räägib Anastassia. Sellest, et tütar katkise rangluuga võistlemas käis, said vanemad teada alles Delfist. „Kui ma oleksin öelnud, et kukkusin rangluu katki ja lähen nüüd võistlema ka, siis see oleks võimatu olnud. Oli ju oht, et kui oleksin uuesti kukkunud, oleks võinud veel hullemini minna.”

Sel hooajal hakkab neidis sõitma uue turvalisema kombinesooniga, mis valmistatakse Itaalias spetsiaalselt tema mõõtude järgi. „Sellel kombel läheb turvapadi lahti, kui rattur kukub, siis ehk tuleb veel vähem vigastusi,” usub Anastassia.

RISKIMA PEAB MÕISTLIKULT

Ringrajasõit on väheseid alasid, kus mehed ja naised võistlevad enamasti samas kategoorias. Anastassia jaoks on üsna tavaline, et ta on meestest kiirem. „Minu pluss on see, et olen stabiilsem, mehed on hulljulgemad, kihutavad ja siis kukuvad. Võistluse ajal püüan alati sõita stabiilselt, et jõuda lõpuni. Ma võtan samuti riske, sest selles spordis ei saa ilma, aga püüan alati neid hinnata nii, et sõidaksin stabiilselt lõpuni. Siis kogud igal etapil punkte ja hooaja kokkuvõttes saadki olla väga heal positsioonil,” avaldab Anastassia.

Millised on kiirused, millega Anastassia kihutab? „Yamaha kiirus on umbes 260 km/h. Meil ei ole sõidu ajal kiirust näha, on ainult pöördeid. Sõitjal ei ole vaja seda teada, sul on kogu aeg kas täisgaas või pidur. Sa lihtsalt pead sõitma kiiresti, sul ei ole nende numbritega midagi peale hakata,” kinnitab tüdruk. „Selles spordis peadki olema natuke hulljulge, aga samas ka ratsionaalne. Sa võtad küll riske, aga pead võtma neid ikka niimoodi, et lõppkokkuvõttes endale liiga palju kahju ei tee,” arvab Anastassia.

LUBADETA

Kuigi Anastassia kihutab ringrajal teistega võidu, on huvitav fakt, et mootorrattaluba jäigi tal tegemata. „Ma käisin motokoolitusel ja lõpetasin selle ära, aga kokkuvõttes kukkusin eksamil kaks korda läbi ja mul ei ole siiani mootorrattaluba. Eksamil oli mul probleem käiguvahetusega, aga see oli tingitud sellest, et ma olin juba ringrada sõitma hakanud ja tavarattal toimub käiguvahetus teistpidi. Ringrajamasinatel on käiguvahetuskast pööratud nii, et esimene käik on üles ja ülejäänud alla, tavarattal on vastupidi. Mul läks see eksamil meelest ära ja mulle öeldi, et kuule, sa ei oska isegi käike vahetada.”

Nüüd on vastu võetud uus seadus, mis sätestab, et mootorrattaluba saab hakata taotlema alles 24-aastaselt, nii ei saagi Anastassia praegu uuesti eksamile minna. „Ma ei teagi, kas lähen veel proovima, sest ma ei sõida tegelikult linnas rattaga. Saan võistlustel adrenaliini kätte ja arvan, et tänaval sõitmine on ohtlikum kui ringrajal. Meil on teistsugune sõidukultuur ja autojuhid ei pane väga tihti mootorrattaid tähelegi.”

KES TEEB, SEE JÕUAB

Anastassial ei olekski praegu mahti loa hankimisega tegeleda, sest lisaks ringrajasõidule on ta lõpetamas magistrantuuri Tartu ülikoolis õiguse erialal ja plaanib edasi õppida mõnes välisülikoolis. Kas Anastassia lähem tulevik on seotud pigem spordi või juuraga, sõltub ilmselt praegusest hooajast. „Oleneb, milline mu tase on − kuidas mul hakkab välja tulema ja kas õnnestub suuremaid vigastusi vältida. Sõltuvalt tulemusest saan teha otsuse, kas tahan veel kõrgemale liikuda. Tegelikult tahaksin küll spordiga tegeleda ja loodan, et suudan naistesarjas häid tulemusi näidata. Samas on ringraja pluss see, et hooaeg kestab peamiselt suvekuudel, ehk on võimalik isegi sport ja ülikool kokku sobitada,” loodab tüdruk.Anastassia puhul kehtib kindlasti vanasõna, et kes teeb, see jõuab. „Mul on juba väikesest peale olnud selline režiim. Käisin Prantsuse Lütseumis, kus õppetöö iseenesest oli väga raske ja koormav. Pärast tunde olid mul eratrennid, muusikakool ja võistlustants, õhtul pidin tegelema koduste ülesannetega. Mul oli iga päev hommikust õhtuni täis planeeritud ja ma ei kujutagi oma elu teistmoodi ette. Ka praegu ei ole mul selliseid päevi, kus ei oleks ühtegi plaani.”

UNISTUSED TÄITUVAD

Kui Anastassia hakkas Aravete rajal harjutamas käima, ei osanud ta isegi unistada sellest, kuhu praeguseks on jõudnud. „Mind on alati aidanud juhused ja praegu on kujunenud nii, et mu tase 2015on järjest paremaks läinud, mis omakorda on avanud uusi võimalusi. Esmalt oli minu unistus lihtsalt see, et suudaksin kurvis põlve maha saada. Alguses ma ikkagi kartsin tsiklit ja imestasin, kuidas sellega saab üldse nii kiiresti sõita,” mõtiskleb tüdruk.

Nüüd katsetab ta piire ning tahab ennast ikka ja jälle ületada. „Kiiresti sõites on tunne, nagu oleksin saanud hakkama millegi erakordsega, selliseid emotsioone ei saa kusagilt mujalt. Viie minuti jooksul, mis ma rajal veedan, saan võib-olla rohkem emotsioone kui teine inimene terve elu jooksul. Mind köidab võimalus ennast ületada ja kui sellega veel midagi ka saavutad, siis on väga erakordne tunne.”

Milline on sinu lemmik ringrada ja miks?

Praegu on lemmik ringrada Aragon, kuna see on ka ainus suur ja päris MotoGP rada, kus siiamaani sõitnud olen. Kuna suvel saan veel paljud kuulsad Euroopa rajad läbi sõita, siis usun, et lemmik võib veel muutuda.

Miks soovitaksid publikul ringrajasõitu vaatama tulla?

Usun, et ka publik saab vaatamisest palju emotsioone – kiirused on väga suured ja möödasõidud näivad ohtlikud. Kõik see pakub pealtvaatajale pinget. Pealegi pole praegu motoringrada enam nii populaarne, seega vahelduseks on kindlasti põnev seda jälgida.

Mis on olnud sinu jaoks kõige emotsionaalsem hetk senisel sportlaseteel?

Kõige emotsionaalsem hetk oli eelmisel hooajal pärast rangluumurdu, kui osalesin võistlusel ja läksin poodiumile auhinnale järele. Endalgi oli raske uskuda, et sain valuga hakkama ja kindlustasin endale karikasarjas esikoha.

Kas sul endal on mõnikord aega mõnda võistlust vaatamas käia?

Olen siiamaani käinud oma õe iluvõimlemisvõistlusi jälgimas. Praegu käivad nii tema kui vend ka veel võistlustantsus ja kui aeg vähegi lubab, püüan neile alati toeks kaasas olla.

Kas ja kellele Eesti sportlastest üldse kaasa elad?

Elan kaasa kõigile sportlastele, kes esindavad Eestit rahvusvahelisel tasemel. Praegu on mu tähelepanu köitnud Kelly Sildaru – usun ja loodan, et ta jõuab ühel päeval olümpiale ja näitab seal head taset.

Mis on sinu lemmiktegevus vabal ajal?

Vabal ajal mängin klaverit, kuna see aitab hästi mõtted muudelt asjadelt eemale viia.

Superbike’i-sõitja ning motoringraja komisjoni liige Toomas Tomson kohtus Anastassiaga esmakordselt aastal 2012, kui sõideti koos Riiga Bikernieki ringrajale

Esimese mulje kohta võiks öelda, et Anastassia on muretu, rõõmus ja suurt tahtmist täis. Üllatuslikult puudus tal täielikult hirm võõra raja (temale oli Riiga minek esmakordne) ja samuti selle ees, et peab hakkama väikese kubatuuriga rattal (250 cm3) suurtega koos sõitma (eraldi sõite 250-stele ei korraldatud). Eriti arvestades seda, et eelnev kogemus mootorrattaga sõitmisel oli tal väga minimaalne. Algul tundus, et Anastassia ringrajasõitu liiga tõsiselt ei võta, vaid pigem oli see adrenaliinirohke, põnev ja lahe vorm vaba aega veeta ja uute inimestega tutvuda.

Anastassia on äärmiselt eesmärgipärase lähenemisega. Ta mõtleb välja, mida tulevikus saavutada soovib, ja tegutseb selle nimel põhimõtteliselt 24/7. Eduka ringrajasõidu üheks väga oluliseks osaks on tegevus väljaspool rada ehk toetajate, heade õpetajate ja arendava tiimi leidmine ning sotsiaalne suhtlemine raja ääres kasulike nõuannete ja nippide saamiseks (silmad tuleb kogu aeg lahti hoida, et kas keegi on teinud ratta juures midagi kavalat/kasulikku), füüsiline ettevalmistus jne. Sellega tegelemiseks on Anastassial keskmise ringrajasõitjaga võrreldes palju energiat ja tahtmist. Näiteks on ta üks väheseid, kes samal aastal sõidu alustamisega laskis koostada endale spordiklubis spetsiaalselt ringrajasõitjale määratud treeningkava, mitte ei käinud lihtsalt trenni tegemas. Ta on leidnud endale toetajad ja väga hea arendava tiimi ning investeerinud väga palju aega treenin-gutesse ja enda arendamisse ringrajal.Naine ringrajal on suhteliselt harul-dane nähtus. Proovijaid käib väga harva, need, kellel hästi välja tuleb, on tõesti haruldased. Tundub, et selle põhjuseks on paremini arenenud enesealalhoiuinstinkt − hea ringrajasõitja peab vigastuste võimalusse suurema ükskõiksusega suhtuma, samuti tuleb kukkumistest ja vigastustest, mis selle alaga paratamatult kaasas käivad, üle saada (pärast kukkumist kipuvad ringiajad langema). Anastassia mõtleb peamiselt headele ringiaegadele ja tulemustele, aga mitte eriti negatiivsetele tagajärgedele. Tal oli eelmisel aastal ka see n-ö proovikivi ära, kui kukkus ja rangluu murdis, kuid näitas paar nädalat hiljem rajal juba väga häid aegu.Võib öelda, et kaasvõistlejad naissoost konkurendile eeliseid ei anna, võib-olla päris trügimise ajal antakse natuke kergemini järele, aga pigem siiski mitte. Eks see sõltub sellest, kui hästi naissoost võistlejal sõit välja tuleb ja kui agressiivselt ta sõidab. Anastassia puhul võiks väita, et talle järeleandmisi ei tehta. Küll võib öelda, et naissõitja saab alati palju rohkem tähelepanu ja parima ringi aegu kiputakse väga tihti võrdlema just naissoost sõitja omaga, eriti kui viimasel sõit väga hästi välja tuleb.Ma ei ole ka märganud, et meestel naisele raskem kaotada oleks. Eks sõitjad viskavad ikka omavahel nalja, à la kaotasid tüdrukule, aga need ei ole sellised tõsised ütlemised, vaid sõbralikud tögamised.

Hea sõitja on hea sõitja ja seal ei ole vahet, kas on tegemist mees- või naissoost konkurendiga.

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 aprillis