Enne Teist maailmasõda domineerisid Eesti käsipallimängudes (NB! Varasemal perioodil kutsuti nii käega mängitavaid pallialasid: korv-, võrk-, aga ka pesa- ja väravpalli) tipptasemel kõrgemate õppeasutuste mängijad.
Näiteks 1936. aasta Berliini suveolümpiamängudele lähetatud korvpallivõistkonnast vaid Heino Veskilal ei õnnestunud oma elu jooksul asuda õppima mõnda Tartu või Tallinna kõrgkooli. Seetõttu polnud imestada, et 1930. aastate lõpus toimunud Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli vahelised kohtumised pallimängudes kujunesid väga kõrgetasemeliseks, kuna mõlemal pool osales rahvuskoondislasi. Lisaks võib pidada iseloomulikuks seda, et paljud sportlased olid sel perioodil ja veel hiljemgi väga universaalsed, olles Eesti tasemel tipus mitmel meeskondlikul ja lisaks veel mõnel individuaalsel alal.
Eesti spordimuuseumi kogudesse on jõudnud tükike 1936. aasta olümpia korvpallimeeskonna liikme ja üliõpilassportlase Vladimir Kärki (1915-1998) pärandit – Berliini mängude osavõtjamedal, mitu omaaegset pallimängusärki jne. Nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis õppinud mees tuli Tartu NMKÜ rivistuses kaks korda Eesti meistriks korvpallis ja kuus tiitlit võitis ta Tallinna Kaleviga võrkpallis. Mõlema võistkonnaga sai ta mõlemal spordialal ka kahvatuma tooniga medaleid. Tudengispordi kõrgeimaks saavutuseks oli 1939. aastal ülemaailmsetel üliõpilasmängudel võidetud hõbemedalid mõlemal eelmainitud pallialal. Pärast Teist maailmasõda töötas ta insenerina Kanadas ja USA-s.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
