Eesti spordiloos on hinnatud traditsiooniliste tiitlivõistluste medaleid, eelkõige olümpiamängudel, maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel saavutatuid. Samas mitmel spordialal ei pruugi tugevaim ja hinnatuim konkurents olla just nendel aladel, kõik alad ei pääsegi olümpiamängude kavasse.
Ajalooliselt teeb Eesti jaoks tiitlite hindamise keeruliseks poole sajandi pikkune okupatsiooniperiood, kui puht sportlikust vaateviisist olid NSV Liidu meistrivõistlused võrreldavad ühe regiooni rahvusvaheliste tiitlivõistlustega. Seda enam, et võimalust võistkondlikel aladel oma nais- või meeskonnaga suurematele tiitlivõistlustele sõita polnud.
Euroopa meistrivõistluste (1956) kuldmedal
Sellest lähtuvalt võiks pidada üheks Eesti pallimängude varasema perioodi suurimaks saavutuseks Tartu Riikliku Ülikooli korvpallinaiskonna tulemust, kes ajavahemikul 1957-1960 tuli neli korda järjest NSV Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile. Samuti õnnestus neil klubina võidelda välja õigus esindada NSV Liitu Euroopa karika sarjas, kus nad jõudsid välja poolfinaali (1961). Naiskonna üheks liider oli Maret-Mai Otsa (abielludes Višnjova), kes kuulus aastail 1952-1960 NSV Liidu naiste korvpallikoondisesse ja on seetõttu üks tituleerituim naispallimängija Eestis. 1959. aastal tuli ta maailmameistriks, Euroopa meistrivõistlustelt sai ta neli kuldmedalit ja ühe teise koha, lisaks kolm esikohta rahvusvahelistelt üliõpilasmängudelt.
NSV Liidu meistrivõistluste hõbemedalite kõrval on tal ka arvukalt muid impeeriumi võistluste medaleid ja muuhulgas omistati talle 1960. aastal esimese eestlannana NSV Liidu meistersportlase nimetus. Kõigi muude tiitlite kõrval tuli ta ka seitsmekordseks Eesti meistriks ja kuna osa sportlaskarjäärist veetis ta Valgevenes, siis ka viiekordseks Valgevene meistriks.
