Laura (26) ja Kristjan Kaljurand (25) on sulgpalli mänginud üle viieteistkümne aasta ja suure osa sellest ajast ka koos segapaarina.
Koos on võidetud medaleid nii noorte kui täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel ja saadud häid tulemusi rahvusvahelistel turniiridel. Kristjan on mitmekordne Eesti meister ja esindanud Eestit Euroopa meistrivõistlustel meeste paarismängus. Kui Kristjani puhul võib arvata, et sulgpall on geenides, sest vanemad Marina ja Kalle Kaljurand on läbi aastate võitnud neliteist Eesti meistrivõistluste kuldmedalit ning sulgpalli mängis ka Kristjani vanem õde Kaisa, siis Laura, toona veel perekonnanimega Tomband, läks esmalt tennisetrenni, kuid selles õiget kutsumust ei leidnud. Kui vanaema märkas lehes sulgpalli kuulutust, otsustati proovida, ja peatselt oli Laurale selge, et just see on tema ala.
Laura ja Kristjan, millal ja millise treeneri juures alustasite sulgpalli mängimist?
Kristjan: Sulgpallitrenni läksin 1999. aastal, olin siis 7-aastane. Minu esimene treener oli Alfred Kivisaar ja trennis käisin Tallinnas, Punasel tänaval.
Laura: Mina läksin sulgpallitrenni vist 2003. aastal. Minu esimene treener oli Silva Loik ja trennis käisin Tallinna 37. keskkoolis Mustamäel. Kaks aastat hiljem läksin üle Aigar Tõnuse ja Jüri Tarto juurde Punasele tänavale Lasnamäe sulgpallihalli.
Kus ja kui mitu korda nädalas treenite praegu?
Kristjan: Treenin Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis. Trenni teen 4–5 korda nädalas.
Laura: Mina treenin samuti Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis treener Heiki Sorge käe all. Trenni teen umbes kolm-neli korda nädalas, viimasel ajal teiste kohustuste tõttu isegi harvem.
Kristjan, milline on sinu esimene mälestus Laurast?
Konkreetset esimest mälestus ei olegi, see oli ju päris ammu. Aga eks me sulgpallisaalis kohtusime, ilmselt mõne suvise linnalaagri ajal, sest muidu olid meil trennid eri aegadel.
Laura, milline on sinu esimene mälestus Kristjanist?
See jääb ilmselt 2005. aastasse. Elasime Kristjaniga mõlemad Nõmmel ja käisime Lasnamäel trennis. Meil olid trennid küll eri aegedel ja Kristjanit sõidutas isa tavaliselt trenni ja tagasi, kuid vahel juhtus, et sattusime samade bussidega koju sõitma. Eks ma siis bussis iga kord piidlesin seda poissi, kes tuttavate Yonexi asjadega minuga koos sõitis ja iga kord samas peatuses maha tuli. Juttu siis ei julgenud teha ja sõpradeks saime alles hiljem.
Kuidas ja millal sattusite omavahel koos segapaari mängima?
Laura: Segapaari oleme koos mänginud juba üle üheteistkümne aasta. Minu meelest oli Kristjan see, kes tahtis koos mängima hakata.
Kristjan: Segapaari sattusime mängima teadlikult, kui mina uurisin, kas Laura soovib minuga mängida. Selles suhtes küll täiesti juhuslikult, et ei olnud mingit suuremat plaani. Tundus lihtsalt tore tüdruk ja fun mängida.
Kristjan, mis on mängijana väljakul Laura tugevaimad küljed ja mis on tema parimad omadused väljaspool sulgpalliväljakut?
Laura üheks tugevaimaks küljeks pean mängu lugemist, enamasti ta teab väga hästi, kuskohas peab paiknema, ning toimetab seal edukalt. Kaalutletud liikumisele ja paiknemisele lisaks on kindlasti üks tugev külg ka kindla peale mängimine – kui on vaja 100% pall mingis olukorras üle lüüa, siis võin kindel olla, et Laura ei hakka sellel hetkel uusi lööke proovima ega midagi liiga keerulist välja mõtlema.
Lisaks tooksin kindlasti välja ka võrgumängu ja servimise, üleüldse väljakul eespool mängu. Võib-olla algusaastatel ikka käsi värises natuke, kui mõni vihase näoga suur mees ootas servi, aga enam mitte. Võrgumängus ei kohku ta tugevamate mängijate ees, mängib julgelt palli võrku tagasi ja see on toonud ka edu.
Laura on alati positiivne ning temaga on alati lihtne kõigest rääkida.
Laura, mis teeb Kristjanist hea segapaari partneri ja mis on Kristjani parimad omadused väljaspool sulgpalliväljakut?
Kristjani tugevaim külg on muidugi kõva rabak, aga tegelikult on sulgpalliväljakul tema tähtsaimad omadused ilmselt enesekindlus ja suur mängukogemus. Ta on maast madalast sulgpalliga koos elanud ja hinganud, seega saan teda alati usaldada. Hea on kindlalt teada, et kui mina pallini ei jõua, siis on Kristjan alati selja taga valmis. Eks samad omadused on väärtuslikud ka väljaspool sulgpalliplatsi.
Eestis on pigem olnud väga heal tasemel nais- ja meespaare, kuid segapaare mõnevõrra vähem. Mis on teie arvates selle põhjus?
Kristjan: Eestis on jah segapaar pigem viimases valikus, mida heal tasemel teha. Kui aga vaadata osalejate arvu võistlustel, siis tegelikult väga paljudele meeldib seda mängida. Võib-olla on asi selles, et ei julgeta keskenduda ainult segapaarile või lihtsalt ei ole kokku sattunud kaht sellist inimest, kes julgeks kohe öelda, et teeme segapaari ja jätame paarismängu teisele kohale.
Laura: Ma arvan, et üks põhjus on see, et trennides ei pühendata segapaarismängule võrreldes teiste mänguliikidega sama palju aega. Segapaar nõuab ikkagi eraldi harjutamist, juba servimine on ju poistel teistmoodi. Samas võib-olla on ka asi vastupidi, kui oleks mõni eriti väljapaistev segapaar, siis treenitaks seda mänguliiki rohkem. See, et siiani ei ole veel väga tugevat segapaari, on pigem juhuste kokkusattumus ja loodetavasti on varsti Eestiski oma segapaari superstaarid.
Keda segapaarismängijatest oma eeskujuks peate?
Laura: Minu lemmikud on praegu inglased Chris ja Gabby Adcock (Euroopa meistrid 2017). Üks põhjus on ilmselt see, et ka nemad on partnerid nii platsil kui ka väljaspool sulgpalliväljakut. Hakkasin Gabby Adcocki hiljuti ka sotsiaalmeedias jälgima ning nende omavaheline dünaamika ja siiras rõõm koos treenimisest, reisimisest ja võistlemisest on väga sümpaatne. Nende mänge meeldib mulle ka võistluste otseülekannetes jälgida. Eriti hindan seda, kuidas nad väljakul teineteisele toeks on.
Kristjan: Sama mis Laural, aga vanasti jälgisime ka üht poola segapaari, Robert Mateusiak ja Nadiežda Sieba. Nemad on silma jäänud omavahelise meeldiva suhtlemisega ja nii palju, kui meie oleme näinud, siis alati toimivad nad omavahel kui õlitatud meeskond.
Milline on teie jaoks senine tähtsaim koos saavutatud võit või tulemus?
Tähtsaim tulemus on kindlasti 2012. aastal Riga Internationali võit.
Kas ja millised eesmärgid olete seadnud endale tulevikus segapaarismängus?
Eesti meistriks võiks ikka kunagi tulla.
Kas omavahel paarina kokku saite kõigepealt väljakul koos paari mängides või väljaspool väljakut?
Esmalt hakkasime koos segapaari mängima, ent ei läinud kaua aega, kuni suhe jõudis sulgpalliplatsilt kaugemale.
Kas mängu ajal omavahel mõnikord vaidlema ka lähete ja kelle sõna peale jääb?
Laura: Väga sageli me vaidlema ei lähe. Vahel ikka, aga siis pigem nii, et üks pool ei ole rahul ja teine saab aru, miks see nii on. Kui alles koos mängimist alustasime, oli omavahelist ütlemist rohkem. Ega ei ole ju eriti midagi, mille üle vaielda. Me teame, et meie mõlema eesmärk on mäng võita, ja anname oma parima, et seda teha. See, et koos oleme, annab julguse otsekohesemat kriitikat anda, näiteks stiilis „Davai, jalad kõhu alt välja!” või midagi muud, mida võib-olla teistele partneritele ei ütleks. Ilmselt on see siiski pigem positiivne kui negatiivne.
Kristjan: Vahel ikka läheme, viimasel ajal kindlasti vähem kui algusaastatel. Eks meil mõlemal on oma rollid selged, mida ja kuidas teha. Vaidlused tekivad rohkem sellest, kui emb-kumb hakkab poole mängu pealt n-ö jalgratast leiutama, ilma et oleks selles eelnevalt kokku leppinud. Tavaliselt saab mure kiire lahenduse ja järgmise punkti mängimise ajal on juba kõik ununenud. Ega me kumbki pikka vimma pea, vahel ikka emotsiooni pealt väljendame rahulolematust, aga eks saame sellest ka ise aru ja väljakul olevaid probleeme koju kaasa ei tassi. See, et koos oleme, on pigem eelis – võib julgemalt välja öelda, mida asjast arvad, ei ole ümber nurga seletamist.
Kui palju kodus sulgpallist räägite?
Kristjan: Kuna sulgpall on osa meie igapäevaelust, siis kindlasti räägime sulgpallist ka kodus. Kui üks saab midagi uut ja põnevat teada, siis kindlasti jagab infot ka teisega, samuti jälgime, kuidas teistel eestlastel välismaal läheb. Meil on omavahel rohkem selline informatsiooni vahetamine, et teineteist sulgpallimaailmas kõige olulisega kursis hoida, mingeid sügavaid analüüse oma mängude üle ei korralda.
Laura: Sulgpall tuleb ikka kodus jutuks, sest see on suur osa meie elust, kuid kindlasti ei ole see ainus ega peamine asi, millest omavahel räägime.
Kes tulevad 2018. aastal veebruaris Eesti meistriks segapaarismängus?
Laura: Mina arvan, et Kristin Kuuba ja Mihkel Laanes, kuigi ma ei olegi neid sel aastal veel koos mängimas näinud.
Kristjan: Eks see segapaari võitja ennustamine sulgpallis on paras Bingo loto. Esimene ennustusprobleem tuleb juba sellest, kes kellega mängib ja kes üldse sel aastal segapaari mängivad. Aga ka minu arvamus ühtib Laura omaga – kui Kuuba ja Laanes peaksid mängima, siis mina ennustaks samuti tiitlikaitsjatele võitu.
Tekst: Renna Unt
Fotod: Kristel Vask ja erakogu
