Läbi elu spordi sees kasvanud Viinistult pärit südamlik maapoiss Asko Külmsaar (28) pääses lavaka katsetel koos Piuside ja Kalmetitega viimasesse vooru, kuid kooli uks jäi tema ees siiski suletuks. Saatusel olid teised plaanid ja elu viis Audentese kümnevõistleja heade mõtete linna Tartusse kehakultuuri õppima.
Asko koos Vihasoo ja Viinistu vanaemaga
Mäng, liikumine, uudishimu ja asjadega süvitsi minek on Asko jaoks olnud koduse kasvatuse üks osa. Peasüüdlasteks peab ta kõige selle juures oma vanaemasid Õiet ja Rutti, keda tunnustab oma suurte eeskujudena. „Vihasoo vanaema Rutt (79) on väga haritud, loeb palju, on olnud koolis ja muusikakoolis õpetaja. Kui tema midagi ei tea, siis uurib selle välja nii-öelda vana meetodit ehk raamatuid kasutades. Imetlen ta töövõimet, positiivset ellusuhtumist ja uudishimu maailma asjade vastu. Lisaks kasvatas ta mu ema täiesti üksinda üles,” räägib Asko mõtlikult.
„Viinistu vanaema Õiet (89) vaadates tean, kust tuleb liikumine. Ta on terve elu midagi teinud, tõuseb alati kell neli hommikul ja hakkab toimetama. Vanaisa oli palju merel kalal ning kodused toimetused ja loomade talitamine oli kõik vanaema peal. Õie räägib ikka, et kui tema noor oli, siis mehed olid rauast ja laevad puust, kuid nüüd on laevad rauast ja mehed papist. Mina tahaksin seda ümber lükata,” muigab Asko ja tunnistab ausalt, et tegelikult on noorte meeste füüsiline olukord üsna keskpärane.
Kasvas maatööde ja spordiga
Kuna Asko kodu asus üsna mere ääres, oli tema lapsepõlve osa lisaks vikatiga heina niitmisele ja põllutöödele ka kalal käimine. „Suvel äratas onu mind kell seitse hommikul ja läksime merele. Meil oli suur puupaat, mina sõudsin ja aitasin tal võrku vedada ning hiljem seda puhastada. Kogu vaba aeg möödus suuresti poistega jalkat tagudes või korvpalli mängides.”
Esimese tõsisema spordipisiku andis Askole Loksa kooli kehalise kasvatuse õpetaja Aarne Idavain. „Alustasin kas kolmandas või neljandas klassis tema käe all kergejõustikuga. Kuna varustusega olid tol ajal lood nagu olid, siis tuli palju asju leiutada ja ise teha. Lisaks jäid pallimängud ja talvel käisime suusatamas. Seitsmendas klassis sain endale uue klassivenna Allar Pärna näol treeningpartneri, mis viis sportimise hoopis uuele tasemele – tekkis võistlusmoment ja konkurents.”
Aladest meeldis Askole enim kettaheide, mis oli mõjutatud ka Gerd Kanteri heast eeskujust. „Ema tõi mulle Venemaa reisilt kingiks ketta ja seda ma siis kodus tagahoovis vineeriruudu pealt põllule heitsin. Hästi tulid välja veel kõrgushüpe ja jooksmine, kuigi keskmaajooks oli minu jaoks paras hambad risti kannatamine,” hakkab spordipoiss naerma.
Tee viis Audentesesse
Tulevast treenerit paelus juba lapsest saati alade mitmekesisus, üht selget lemmikut tal polnud. Spordivõistlustel tuli eakaaslastega mõõtu võtta nii kohalikul, maakondlikul kui riiklikul tasemelgi. „Eesti sisekergejõustiku meistrivõistlustel tuli pärast 200 meetri jooksu minu juurde Audentese treener Tõnu Kauksi ja uuris, kas ma oleksin huvitatud tema grupiga liitumast. Lisas veel, et katsed kooli pääsemiseks on paari kuu pärast ja julgustas proovima. Otsustasime klassivend Allar Pärnaga proovida – minul läks esimesel korral õnneks, temal mitte. Muide, füüsilisi katseid meilt ei nõutud, teadmisi tuli lisaks võõrkeele näidata nii matemaatikas kui emakeeles,” meenutab Asko.
Audenteses alles tõsisem sporditegemine algas. „Ma pole vist elus nii palju jooksnud kui seal ettevalmistavatel perioodidel! Mõnikord võis nädalas vabalt kuni 100 kilomeetrit kokku tulla. Trenni tehti kaks korda päevas, viiel päeval nädalas, lisandusid kangitreeningud, vahel mängisin korvpalli ja ragbit ning umbes sellel ajal said alguse ka mu lume- ja purjelauahobid. Väsitasin end päris korralikult, toitumine oli ka nagu oli, keha ei kannatanud kogu seda koormust välja ja vigastused olid kerged tulema. See omakorda viis motivatsiooni alla.”
Tookord oli Asko unistus Eesti koondisesse pääseda, et saaks suurtel võistlustel oma riiki esindada. „Ülesanne polnud lihtsate killast, sest meie vanusegrupis oli sitkeid vendi arvukalt. Kõige paremaks saavutuseks kümnevõistluses jäi minu jaoks A-klassi edetabeli kuues koht. Koondise laagrisse õnnestus ka pääseda,” rikkus spordimehe elu järjekordne vigastus, mis takistas tal näidata oma tegelikke võimeid.
Flirt lavakaga päädis eluga Tartus
Pärast Tallinnas keskhariduse omandamist jäi kümnevõistlus katki. „Tegin katsed lavakasse, tahtsin näitlejaks saada. Meil oli aktiivse teatrihuviga klassijuhataja, tänu temale käisin kuus vähemalt kaks korda kuskil mõnd etendust vaatamas ja sealt ka see mõte. Astusin Piuside ja Kalmetitega samal ajal sisse, pääsesin lõpuvooru, sõelal olin koos ühega Kalmetitest, kuid õnn naeratas talle. Mina viisin paberid Tartu Ülikooli kehakultuuri erialale, kuhu õnnestus sisse pääseda. Muide, ka heade mõtete linnas läks kogu vaba raha Vanemuise etenduste peale, teatris käisin pea iga nädal,” tunnistab Asko.
Võimlemine oli äratundmine
Kehakultuuri erialal leidis Asko oma tõelise kutsumuse ja jõudis tõdemuseni, et soovib elus samme seada pigem sõltumatult. „Tutvus esimese võimlemisõpetaja Taavi Truijaga oli tõeline äratundmine. Teadsin kohe, et voh, seda ma tahangi teha! Taavi koos Loksa kooli õpetaja Aarnega on mind kõige rohkem mõjutanud,” tunnistab ta.
Lisaks arvukatele harjutustele ja oma filosoofiate tutvustamisele oli üks Taavi Truija tähtsamaid õppetunde seotud unistuste täitmisega. „Tartumaaga olid seotud ka mu esimesed päris töökohad, olin aasta Puurmani koolis kehalise kasvatuse õpetaja ning samal ajal Lõunakeskuse My Fitnessi treener. Elasin täielikus oravarattas neljapäevade nimel, siis sain Taavi juurde trenni uusi harjutusi õppima ja ideid loopima minna. Tekkis sügavam huvi jooga, hiina meditsiini ja pilatese vastu, lugesin ja uurisin palju, läksin teemadega süvitsi. Katsetasin erinevate toitumistega ja avastasin enda jaoks CrossFiti maailma. Sealt jõudsin soovini teha oma spordisaal ja olla kellegi teise unistustest sõltumatu. Vaatasin Taavit ja mõtlesin, et mina ei taha oma teadmistega kellegi teise kukruid täita,” jutustab Asko.
Unistused on täitmiseks
Kokku kinkis Asko oma elust Tartule kuus aastat. „2015. aastal tulin ära ja suundusin Austraaliasse eesmärgiga võimalikult palju reisida, tööd teha ja võimalusel raha kõrvale panna. Teadsin, et kui ma sellelt seikluselt naasen, tuleb oma saali loomise nimel kohe tegutsema hakata. Tegelikult pidin algul Indiasse Mumbaisse viie tärni hotelli personaaltreeneriks minema, kuid segaste asjaolude ja bürokraatia tõttu jäi see plaan algul venima ning langes lõpuks üldse ära,” sõnab ta.
Teisel pool maakera veetis Asko teiste noorte eeskujul aasta, igal vabal hetkel leidis ta võimaluse treenida, tehes nii parkuuri, poksi, CrossFiti kavasid, gümnastikat kui palju muud. Tagasi Eestisse saabus mees 2016. aastal ja suundus tööle MyFitnessi klubisse Tallinnas, ise samal ajal isikliku spordisaali jaoks sobiliku ruumi järele aktiivselt ringi vaadates. „2017. aasta septembri esimeses pooles avasime oma väikese klubi Movement Tallinn uksed aadressil Tartu maantee 82, mis on Ronimisministeeriumi kõrval majas ja Sossi klubi peal. Suure osa varustusest ostsin siia Austraalias ehitusel ja puuviljafamides teenitud rahaga. Saali ehitasin valmis koos hea sõbra, Loksa kandist pärit Martin Piispeaga, tema osavate käte all on valminud näiteks ka meie varbsein,” tunnustab Asko Külmsaar tisleritöö- ja spordihuviga matkasellist sõpra.
Millest lähtub Asko Külmsaar treenimisel?
„Mind ei huvita, milline inimene väliselt välja näeb, tahan teada, mida sa oma kehaga teha oskad, milleks tegelikult võimeline oled, millised on sinu liigutuse ulatuse piirid ja kuhu neid nihutada annab!” tunnistab Asko ja lisab, et harjutuste tegemisel on tema eesmärk rakendada tööle iga viimane kui lihas ja seda kogu trenni vältel. „Lisaks soovin õpetada inimestele konkreetseid oskusi, milleks on näiteks kätelseis, erinevad sillad, harjutused rõngastel, köieronimine ja palju muud. Movement trennist saad kaasa parema liikuvuse, painduvuse ja tasakaalu, arenevad ka jõud ja vastupidavus. Atleetlik välimus on lisaboonus, aga see pole minu töö fookus,” kinnitab treener.
Läbi elu Askot saatnud uudishimu eri spordialade vastu peegeldub ka tema trennikavades – jooga, pilates, CrossFit, gümnastika, tõstmine, parkuur ja näiteks Ido Portal meetod, milles jäljendatakse loomade liikumist. Niisiis tuleb trennis vahel ämbliku, sisaliku, gorilla või krabi kombel mööda ruumi liikuda. „Mäng ja mängulisus on kindlasti põhimõte, millest ma alati kinni pean. Lõbus peab olema, sest see hoiab motivatsiooni kõrgel, paneb märkamatult pingutama ja toob su trennisaali tagasi. Inspiratsiooni hangin ka filmidest, näiteks on meil olnud Rocky ja Jackie Chani eritrenn, millele järgnes filmiõhtu.”
Peamine on püsida liikumises. „Olge oma kehast teadlikud, õppige oma liigeseid ja lihaseid eraldi kontrollima ja liigutama, kombake oma piire. Hoidke oma liikuvusulatust, sest see on vanas eas üks põhilisi võtmeteemasid!”
Marii Sernjuk
Marii Sernjuk, MSc Sports Therapy, HPC Tartu – Spordivigastuste ennetamise ja uuringute keskus: Miks soovitan Movement treeningut?
Kas oled täheldanud, et jõumasinatel treenides rakendad jõudu istuvas asendis? Asendis, mida sinu lülisammas juba kaheksa tundi päevas vaevaliselt talunud on. Lihaste isoleeritud treeningu eesmärk on lihashüpertroofia (lihasmassi kasvatamine), mis on kõrgelt hinnas esteetilistel spordialadel nagu kulturism. Jõumasinad ei arenda vastupidavust, reaktsioonikiirust, kehataju, tasakaalu, koordinatsiooni ega motoorset kontrolli – omadusi, mida vajame nii spordisoorituse kui elukvaliteedi parandamiseks. Movement treening esitab väljakutse funktsionaalsele kehalisele võimekusele, arendades jõu- ja vastupidavusomadusi koguliikuvuse ulatuses.
Flirt lavakaga päädis eluga Tartus
