Mees metsast – Jalmar Vabarna

Jalmar Vabarna jõuab kontserttuuridel käia, laval üles astuda ja plaate salvestada nii mitme bändiga, et vahel tundub, justkui oleks teda mitu. Küllap mängib ka sportimine selles oma rolli, et mees nii tegus on. Paljud võib-olla ei teagi, et omal ajal kuulus Jalmar suusaorienteerumises Eesti juunioride koondisse ja osales kahel korral MM-il. Kui aga tuli aeg valida tippspordi ja muusikukarjääri vahel, otsustas andekas noormees kindlalt viimase kasuks ja tegeleb nüüd sportimisega ainult oma lõbuks.

Kõige suurem süü selles, et Jalmar tippsporti sattus, on ilmselt Värska orienteerumisklubil Peko. Mees ei mäletagi täpselt, millal või kuidas ta klubisse sattus, aga kinnitab, et kõik kohalikud noored käisid seal ja nii temagi. Eeskujuks oli muidugi ka Jalmari isa, kes tegeles palju spordiga „Ikkagi rajooni meister suusatamises,” muigab Jalmar ja loeb üles, et koos isaga käis temagi palju suusatamas, võttis osa Värskas toimunud päevakutest, sõitis järvel veesuuskadega jne. Pikemalt jäi poiss aga pidama orienteerumise juurde, kus alustas esmalt ikka A-st ja B-st. „Kui sa oled väike, siis teed orienteerumises kõigepealt nn nöörirada. Nöör läheb tavalist teed pidi ja paljud jooksevadki algul ainult nööri järgi. Aga kui oled tark ja oskad kaarti lugeda, siis on võimalik ka lõigata ja kiiremini punkte võtta. Mina tegin ka alguses ikka seda nöörirada,” räägib Jalmar. Ta muigab, et tema klassivend ja orienteerumissõber meenutab siiani üht toredat seika, kus ta püüdis väikese Jalmari ühel võistlusel kinni ja avastas, et poiss sööb metsas mustikaid. „Ma olevat veel öelnud, et tule ka siia sööma, siin on head marjad.” Jalmar ise seda seika ei mäletagi ja harjumuseks see talle kindlasti ei saanud, sest võistlustel hakkasid tulema üha paremad kohad.

Nägu kaardis

Tavaorienteerumisele tulid juurde ratta- ja suusaorienteerumine ning just viimasel alal saavutas Jalmar kõige paremaid tulemusi. „Kuna ma olin füüsiliselt tugev, siis olid ratta- ja suusaorienterumised minu jaoks millegipärast lihtsamad. Ma ei osanud mingil põhjusel üldse lugeda reljeefi ehk siis tõuse ja langusi, ma alati natuke eksisin seal, aga suusaorienteerumises leidsin selle lihtsuse, et metsa aetakse rajad, kaardi peale märgitakse rohelised jooned ja sa pead kiiresti õige tee leidma. Suusaorienteerumine ongi sport, kus peab pidevalt ninapidi kaardis olema ja mõtlema ning samal ajal sõitma ka. Ma eksisin seal ka, sest kõik eksivad ja kogu aeg tehakse vigu, aga suusaorienteerumisega ma tegelesin lõpuni kõige tugevamalt. Rõhusin suusatamise peale ka suvel, käisin näiteks keppidega jooksmas,” kirjeldab Jalmar.

Sujuvalt tippsporti

Suusaorienteerumise trenn ei tähendanud mõistagi ainult metsas suusatamist või jooksmist, vaid ka erinevaid mõtteharjutusi. „Orienteerumises peab mõttega palju tööd tegema – kui sa loed ühte punkti, siis samal ajal pead ka vaatama, kuhu suunda sa väljud järgmisesse punkti minnes. Alati pead lugema ühest punktist natuke kaugemale, selleks tehtigi erinevaid harjutusi,” selgitab Jalmar. Väga oluline on tunda ka kaardile märgitud tingmärke – milline on kivi, auk, orvand, teerist, siht jne. „Ikka juhtus, et oi mis tingmärk see on, ma ei tea kus ma nüüd olen. Kaardilugemine ongi põhiasi, mida alguses õpetatakse,” ütleb mees.

Jalmar ei teagi enam, kui palju ta orienteerumisega tegeledes trenniks aega kulutas. Ta meenutab, et peamiselt tehti trenni kaks korda nädalas, millele lisandusid nädalavahetuste võistlused. Mõnikord sai treenitud ka kaks korda päevas, kui oli näiteks parasjagu koolivaheaeg. Vanemana käidi juba treeninglaagrites, sügiseti alati Soomes suusatunnelis. „Pidasime ikka treeningpäevikuid ka, mul on mitu ruudulist vihikut täis kirjutatud ja kõik üles tähendatud. Statistiliselt ma ei mäleta, millal ma rohkem trenni tegin ja millal vähem. Väiksemana, kui keha veel arenes, tegime kindlasti vähem trenni,” lausub mees.

Konkurents arendas

Orienteerumisega alustades tundis Jalmar mõnevõrra puudust sellest, et tema vanemad selle alaga ei tegelenud. „Hästi tihti olid võistlustel tulemustelt paremad need, kelle vanemad tegelesid ka sama alaga. See on samamoodi nagu bluegrass muusikas, et kui sa sünnid perekonda, kus seda mängitakse, siis sa saad selle verega kaasa, ja kui sa ei sünni, siis võidki jääda õppima. Sa ei pruugi kunagi saada piisavalt heaks. Orienteerumises oli ka nii, et paljud käisidki terve perega võistlustel ja olid kogu aeg head, ema-isa õpetasid alati võistlustel ja analüüsisid kodus. Minul seda luksust ei olnud. Mingil hetke see muidugi natukene muutus, sest mul olid head treeningukaaslased ja lõppkokkuvõttes meie grupp hakkas nagu mängima – oli, kellega mõõtu võtta, ja siis hakkasin ise ka arenema. Mida paremaks tulemused läksid, seda rohkem tahtsin ise ka ja trennid muutusid tähtsamaks,” lausub Jalmar.

Maailmas viieteistkümnes

Suusaorienteerumises oli Jalmar nii kõrgel tasemel, et kuulus sellel alal juunioride Eesti koondisse ning osales kahel korral MM-il – Šveitsis ja Venemaal. Kõige paremaks tulemuseks jäi Venemaal Ivanovos sprindis välja sõidetud 15. koht. Jalmar selgitab, et nii nagu murdmaasuusatamises, võisteldakse ka suusaorienteerumises erinevatel distantsidel – sprindis, lühirajal, ühisstardis ja teatesõidus. „Sprindidistants on umbes kolm kilomeetrit ja seal on väga vähe aega mõelda. Võidab see, kes julgeb riskida. Ma mäletan, et Ivanovos ma riskisin ka täiega. Ühes punktis tuli vist üks kala sisse, mis maksis umbes 10 sekundit,” tuletab Jalmar meelde.

Nimetatud võistluse kohta võib 2006. aasta 22. veebruari Päevalehest lugeda järgmist: „Täna algasid Ivanovos lumesajus 22 riigi osavõtul suusaorienteerumise täiskasvanute EM ja juunioride MM sprindivõistlusega. Väga tubli sõidu tegi juunioride klassis Jalmar Vabarna, kes saavutas 60 osavõtja seas 15. koha ajaga 12.38. Väga tihedas konkurentsis, kus iga eksimus võis maksta mitu kohta, õnnestus Jalmaril suuremaid vigu vältida ja tuua Eestile viimaste aastate üks parimaid kohti juunioride arvestuses.” Venemaa võistlusel olidki noore suusaorienteeruja individuaalsed kohad ühtlaselt stabiilsed (lühirajal 20. koht, ühisstardis 17. koht). Teatevõistlust, kus saavutati 22 võistkonna seas 10. koht, tuli sõita juba 38-kraadise palavikuga. „Ma jäin lihtsalt haigeks, paljud jäid sageli tõbiseks. Kui väljas on − 20 kraadi ja õhukese suusakombega sõidad, siis see polegi ime. Teinekord, kui sa rajal ära eksid, võid täitsa maha jahtuda, sest siis jääd seisma ja hakkad mõtlema, kus sa eksisid ja kuidas rajale tagasi saab. Sel alal ei ole niisugust pidevat sõitu ja pingutust,” kirjeldab Jalmar.

Muusika kasuks

Kui mees tippspordi lõpetas, tegi ta seda päevapealt ja arvab nüüd, et see oli kõige suurem viga, mida üldse teha saab. „Kehakaalule see ei mõjunud, aga enesetundele küll. Pilli mängitakse ju tegelikult sundasendis ja mul tekkis päris palju probleeme, õlg kippus kogu aeg kangeks jääma ja pinges olema. Siis sain aru, et ainuke asi, mis selle vastu aitab, ongi trenn, ja sellest ajast olen enamjaolt tegelenud jooksmisega, lihtsalt lõdvestamiseks. Kõige olulisem ongi see, et sa ennast üldse liigutad. Muusikuna on liikumine vältimatu juba sellepärast, et energiat saada ja jaksata sõita ning käia ühest kohast teise. Selleks peab keha vormis olema igal juhul. Kui teed trenni ära, siis on nii hea olla, võid jälle pilli mängida ja kõik on õige,” leiab Jalmar. Mees proovib nädalas kaks-kolm korda jooksmas käia, aga tiheda töögraafiku tõttu see alati ei õnnestu. „Suvel võib-olla ei jõua seda üldse teha, aga siis on õnneks liikumist niigi palju. Kevad ja sügis ongi selline aeg, kus mulle meeldib kõige rohkem trenni teha.”

Eksklusiivsed treeninglaagrid

Jalmar ütleb naljatamisi, et tema viimase aasta treeninglaagrid on viinud teda näiteks jaanuaris Kariibi merele, veebruaris Kansas Citysse ja aprillis Malaisiasse. Need on kohad, kuhu ta on sattunud tänu erinevatele kontsertreisidele. Kariibi merel andsid nad Curly Stringsiga kontserte laeval, millega kruiisisid ringi USA Ida-rannikul elavad eestlased. Jalmar vormis seal ennast kaks korda päevas jõusaalis puhtalt sel põhjusel, et laeval oli tema jaoks kohutavalt igav ja aega oli küllaga. Mees kinnitab ka, et trenni tegemine esinemiste vahepeal aitab väsimuse vastu. Jooksutossud on tal igaks juhuks samuti tavaliselt reisikotis kaasas. „Näiteks Trad.Attack!’iga reisides käime kõik alati trennis, sest pikad sõidud väsitavad ära ja siis on hea liigutada. Kui oleme bändiga koos, siis enamiku trenne teeme ühiselt, sest kõigil on ju samal ajal vaba aeg. USA-s Kansas City hotellis käisime iga päev jõusaalis, kuigi ma ei ole tegelikult jõusaali-inimene, teen seda trenni pigem olude sunnil. Ma võin hotellitoas ka trenni teha, kui on möödapääsmatu olukord, sest igal pool ei saa joosta. Venemaal Moskva kesklinnas näiteks ei kutsu välja jooksma,” nendib Jalmar ja lisab, et tegelikult talle ei meeldi üldse linnas joosta. Tallinnas käib Jalmar kõige sagedamini jooksmas Kalamaja pargis, Viljandis aga lossimägedes. „Mina olen hästi looduse, maastiku ja metsa poolt. Olles pärit looduskaunist kohast, on mul raske mõista inimesi, kes armastavad joosta linnatänavatel.”

Trenn hoiab noorena

Bändikaaslane Sandra Sillamaa Trad.Attack!’ist on ühtlasi ka Jalmari elukaaslane, kes samuti spordist lugu peab. Sellest hoolimata ei satu paar väljaspool reise kuigi tihti üheskoos trenni. Sandra nimelt eelistab üksinda jooksmas käia ja on vastupidi Jalmarile hommikuinimene. Jalmarile meeldib aga kellegagi koos joosta. „Siis on hea, leiad sellise tempo, et saad juttu rääkida, ja kõik on õige. Mina pean ennast väga sundima, et üksinda trenni minna. Põhiline häda, mis sellistel enam-vähem tervetel ja normaalses kaalus-vormis noormeestel on, ongi motivatsiooni probleem. Mul ei ole otseselt vaja trenni teha ja samas ma vahel ei viitsi ka, sest ma tean, et ma saan hästi kiiresti vormi, kui tahan,” tunnistab Jalmar endalgi väikeseid motivatsiooniprobleeme. Samas toob ta välja, et ühe testi tulemus näitas, et bioloogiliselt on tema vanus alles 25, mitte 28, nagu passis kirjas. „See on selline lahe teadmine, et oled teinud trenni ja sellest on kasu, sest keha on veel noor,” leiab ta kokkuvõttes siiski põhjust spordiga jätkata.

Tehniliselt tugev

Jalmar möönab lõpetuseks, et kuigi ta on eluaeg töökas olnud, siis kunagine sportlasekarjäär on kindlasti kaasa aidanud sellele, et ta on jätkuvalt sihikindel ja pingutab alati lõpuni – ta ei ole loobuja tüüp. Mees tõdeb ka, et üks tema trumpe nii sportlase kui muusikuna on hea tehnika. „Ma lihvisin tehnikat hästi palju ja see on ka pilllimängu üle tulnud, sest ma tean, et hea tehnikaga saavutad tulemuse palju lihtsamalt. Ma olin väga hea tehnikaga suusataja – samal ajal kui teised tegid kaks liigutust, tegin mina ühe ja see viis edasi. Sama ideoloogiat kasutan ma ka mujal, näiteks pillimängus harjutan hästi palju tehnikat, et oleksin valmis tegema ükskõik millist tulemust, mängima ükskõik mis akordi või ära õppima ükskõik missugust lugu. Tahan, et mul oleks lihtsalt see võimekus.”

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 oktoobris