Enamik meist on kuulnud suusaretkedest ja suurtest liustikest Gröönimaa lõpututes avarustes. Inimesed matkavad seal, trotsides lumetorme ja tuisku. Aga joosta Gröönimaal maratoni?
2011. aastal käisid esimesed kaks eestlast Gröönimaa jooksumaratonil ja hiljem on seal käidud veelgi. Oma muljetest ja jooksupisikust räägib Vanemuise teatri viiuldaja Marju Villak. Marju sõnul ei olnud tal lapsepõlves muud „spordikarjääri” kui see, et oli tavaline tolle aja (snd 1982) laps, kes veetis suurema osa vabast ajast õues. Kuna ta käis ka muusikakoolis, oli tal vaba aega mõnevõrra vähem kui eakaaslastel, aga kõik suved veetis Marju talus tädi juures, kus toas käidi ainult söömas ja magamas. Kooli ajal oli tüdruk tugev hoopis kaugushüppes ja sprindis, pikamaajooksuga alustas hilja, umbes 27-aastaselt.
Kas Sinu maratonide hulgas on veel mõni sama ekstreemne kui Gröönimaa?
Lisaks Gröönimaale on erilisemad jooksud olnud 155 km Islandi mägismaal ja Laulasmaa Ultra 168,8 km. Praegu meeldib mulle rohkem joosta, kaart käes, olen käinud 24 tunni rogainidel ja arvukatel lühematel distantsidel. Enam ma plaani järgi ei treeni, naudin liikumisrõõmu, eesmärk on sörkida-kõndida iga päev 8−15 kilomeetrit. Suviti käin orienteerumispäevakutel nii palju kui võimalik, vahel harva satub mõni maastikujooks ka sekka. Armastan matkata nii Eestis kui välismaal. Olen rännanud Fääri saartel, Islandil ja Teravmägedes, veetnud aastavahetusi nii suuskadel Põhja-Soome tundras mökkis kui ka telkinud poole Tartu maratoni raja peal.
Kust said informatsiooni Gröönimaa maratoni kohta ja kuidas selleks valmistusid?
Info leidsin internetist. Pärast oma esimest maratoni Tallinnas 2010. aastal otsisin välismaratoni ja Stockholmi maratoni lehe kaudu leidsin Gröönimaa maratoni. Kuna Gröönimaa on olnud minu unistuste sihtkoht varasest lapsepõlvest peale, tuli otsus kiiresti. Registreerimine toimus väga sujuvalt. Treenisin esialgu plaani järgi, kuid iseseisvalt, aga siis mingist hetkest hakkasin käima Viljar Vallimäe treeninggrupis.
Kuidas kulges reis Gröönimaale ja milleks peaks valmis olema?
Gröönimaa maratoni müüakse paketireisina, mina maksin seitse aastat tagasi u 2200 eurot, mis sisaldas transporti, majutust, ekskursioone ja osavõtutasu alates Taanist. Reisi puhul ei pea millekski väga eriliseks valmis olema. Lend Kopenhaagenist Kangerlussuaqi kestis umbes viis tundi, lennuk oli väga suur ja mugav, anti süüa, pakuti interaktiivset meelelahutust. Arvestada tuleb Göönimaa alkoholipoliitikaga – alkoholi sissevedu on keelatud.
Starti lubatakse vaid u 100 jooksjat. Kas te moodustasite ühise suure pere või saavad soovijad ka privaatsust nautida?
Privaatsuse eest peab peale maksma. Kuna mina olen mõnikord seltskonna suhtes pigem ettevaatlik, võtsin omaette toa, aga toredaid inimesi kohtasin seal küll. Mõnega suhtlen veel praegugi. Keegi oma seltskonda peale ei suru ja kui programmilised üritused välja arvata, saab rahus ka täitsa üksi toimetada. Majutus oli maratoni ajal hosteli tüüpi. Minu tuppa mahtus voodi, laud, kapp ja nagi − kõik vajalik oli olemas. Duširuum ja tualett olid koridoris. Tubades oli soe ja sooja vett oli ka kogu aeg. Suurema tasu eest sai ka pisut luksuslikuma peavarju lennujaamahoones. Õhtusöögid olid enamasti erinevate ürituste raames korraldajate poolt, kuid hommikusööki valmistasime ise. Kohalik supermarket oli lähedal, mul oli suurem osa vajalikku toitu ka kaasas.
Milline oli kohapealne programm ja kuidas nägi vaja rajatutvustus, oli see kohustuslik?
Programm on üsna külluslik. Esimene asi on breefing, mis toimub ühes suuremas ruumis, räägitakse ilmast, ohutusest ja eelseisvast programmist. Ühel õhtul enne jooksu jagatakse kätte stardimaterjalid ja pakutakse rikkalikku õhtusööki Rootsi lauas. Rajatutvustus käib nii, et osalejad pakitakse bussidesse ja viiakse ringsõidule mööda maratonirada, tehakse peatusi – näeb ära kogu trassi, välja arvatud liustikuosa, millest jalutatakse läbi esimene jupp ja tutvustatakse liustikul liikumise reegleid. Lisaks näeb programm ette veel õhtusööki grööni rahvusroogadega (peamiselt erinevad kalad ja krevetid, aga ka põhjapõder, muskusveis ja vaal) ja maratonijärgsel päeval matka 400 m kõrgusel linna kohal kõrguvale mäele. Mõõduka tasu eest sai vabadel päevadel juurde osta ekskursioone, mina käisin Russelli liustikku vaatamas.
Milline oli sinu jooksuvarustus, millest jäi puudu ja mis oli ülearu?
Mul olid jooksuks sooja pesu püksid ja paksemad jooksuliibukad, pika varrukaga jooksusärk, softshelljakk ja vest, buff, müts, hingamismask ning topeltkindad. Jooksu teises pooles, kui tuul vaibus, oli vest liiast, aga ma kandsin seda lõpuni. Praegu paneksin ilmselt natuke õhemalt riidesse, aga see oli mu esimene polaarkogemus.Seal on igal aastal väga erinev ilm olnud, on joostud ka ilma lumeta ja plusskraadides. Sellise ilmaga nagu mina jooksin (maratoni alguses − 20, tuulekülmaga − 40, lõpus − 10), tuleb peamiselt kaitsta varbaid, sõrmi, nina ja hingamisteid. Jooksutoss oli mul tavaline Asicsi gel kayano, tol ajal ma lihtsalt maastikususse veel ei tundnud, praegu jookseksin Salomoni Speedcrossiga.
Kuidas oli korraldatud rajateenindus ja tagatud turvalisus (metsloomad, lumetormid), kui palju oli katkestajaid ja mis põhjustel?
Ohtlikke metsloomi Gröönima selles piirkonnas sel aastaajal ei ole. Rajateenistuse kohta võiks öelda, et kõik vajalik oli olemas. Mulle liigsed tuled ja viled maratonidel ei istu niikuinii, seega minu jaoks üsna ideaalne võistlus. Olemas oli turvatunne, soe jook ja piisavalt süüa. Liustikul oli rada maha märgitud lippudega, millest tohtis mööduda ainult ühelt poolt, see pool oli kontrollitud ja lõhedevaba. Terve maratoni vältel sõitis maastikuautoga mööda trassi edasi-tagasi arst, kes igal möödumisel uuris, kas kõik on korras. Katkestajaid minu teada ei olnud, aga kui ma õigesti mäletan, siis kellelgi külmusid ära sõrmed või varbad.
Kuidas sinu jooks kulges?
Ma läksin sinna rahulikku jooksu tegema. Alguses oli päris külm ja väga tuuline. Ühe jupi pidin läbima üsna maadligi, et tuules liikuda saaks. Liustikuosal (esimesed 6 km) oli küll eelmisel päeval saaniga rada sisse aetud, aga ilma tõttu polnud sellest palju järel ja seal sai poole sääreni lumes liigutud. Algus oligi vist kõige raskem, mul isegi tekkis mure, kas ma ikka ajalimiiti (7 tundi) jõuan. Otsustasin siis, et lõpuni liigun ka juhul, kui tulemust kirja ei saa. Kui liustikult maha saime, läks lihtsamaks. Tõusud on seal muidugi eestlase jaoks suured ja ega ma enne ju pikemaid tõuse kui Eestis näinud polnudki. Nüüd, praeguse kogemuse pealt vaadates arvan, et ega seal midagi üleliia ekstreemset ei ole. Mõni kestis küll järjest kilomeetreid, aga oli üsna leebe nurga all. Pissil käimine on üsna avalik üritus, puid-põõsaid Gröönimaal ei kasva.
Vaated olid kogu aeg sellised, et aaahhhh! Lõpus tuli mul millegipärast tahtmine laulda, aga ma olin juba ennast nii soodaks jooksnud, et mul ei tulnud meelde ühtegi laulu peale Eesti hümni − laulsin siis seda. Finiš oli kohe majutuskoha ukse juures, seega sai kiiresti sooja. Köhisin pärast lõpetamist terve ülejäänud päeva. Mingil määral said hingamisteed kahjustada küll, aga järgmisel hommikul polnud enam midagi viga.
Kuidas oli üldine tase ja kas leidus ka neid, kes jooksid nii pool- kui ka täismaratoni, mida korraldajad pakuvad?
Tase oli selline, et mina oma ajaga 5:59 olin tagantpoolt kolmas lõpetaja. Meeste võitja finišeerus ajaga 3:02, naiste võtja 4:18. Nii palju kui ma teistega suhtlesin, jäi mulje, et enamik on siiski kogenud maastikujooksjaid. Nii algajaid nagu mina oma elu kolmandal maratonil, seal vist polnudki. Sel aastal polnud võimalik kahte distantsi korraga joosta. Start oli koos, poolmaratoonarid lõpetasid poolel maal ja viidi sealt hotelli. Poolmaratonis ma oleks olnud naistest teine.
Palun kirjelda Gröönimaad – mis meeldis ja mis üllatas?
Gröönimaa oli täpselt nii äge, kui ma olin unistanud, mulle meeldis seal kõik! Eriti muidugi loodus – nägime põhjapõtru, muskusveiseid, jäneseid. Väga võimas oli Russelli liustik. Nägin ära ka liustiku murdumise, mis tekitas tugeva äiksetormi heli. Üllatavaid seiku oli mitu. Esiteks liustikud on pidevas liikumises, liustiku läheduses seistes on liikumist krigina ja piuksatustena kuulda. Kui liustiku serv moodustab seina (mitte ei sula ühtlaselt maismaaks), ei tohi selle seina lähedusse minna! Jää murdumist ette ennustada ei saa.
Teiseks on Gröönimaal ekstreemselt kuiv kliima, mis tähendab, et seal tuleb tarbida rohkem vett kui muidu, vastasel juhul võib saada kerge mäestikuhaiguse sarnased sümptomid – peavalu, uimasus jne.
Kolmandaks – ajavahega on üsna raske toime tulla, ma läksin enamasti magama kell 20.00 ja ärkasin 4−5 paiku.
Kes on alkoholitarbija, peab arvestama, et seda müüakse poodides kell 13-ni, nädalavahetustel ja riigipühadel alkoholi ei müüda. (Kogu minu info pärineb aastast 2010.)
Kangerlussuaq on endine USA sõjaväebaas, seega elab seal suhteliselt palju valgeid inimesi, aga kohtab siiski ka inuitte.
Minu puhul võib kasutada taanikeelset terminit polarhullar, mulle meeldib kõik, mis on seotud külmade ja tuuliste aladega – raamatud, filmid, artiklid, reisid, muusika …
Miks soovitad sinna jooksma minna?
Sealt saab väga ladusalt korraldatud polaarkogemuse. Ideaalne esimeseks reisiks arktikasse, sest enamiku asju on korraldajad ära teinud, ise midagi väga nuputama ei pea. Pärast seda on ise lihtsam edasi minna. Ma ütleks, et küllalt suurest summast hoolimata on see ka vist võrdlemisi soodne viis Gröönimaale reisida, sest kui lennupileteid ise otsida, siis mina alla 2500 euro (Tallinn-Kangerlussuaq) pole leidnud.
Polar Circle Marathon
Gröönimaa maratoni korraldatakse aastast 2001 Kangerlussuaqi nimelises linnakeses oktoobrikuus. Maratonipakette, mis algavad ja lõpevad Kopenhaagenis, vahendab Albatros Adventures. See maraton on tavapärastest maratonidest nõudlikum, sest joosta tuleb lumes ja jääl ning keskmine temperatuur jääb 10−15 miinuskraadi vahele. 2016. aasta meeste arvestuse võitja lõpuaeg oli 3:38 ning naistel 4:25.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Polar Circle Marathon / Erakogu
