Igal aastal paneb end kuulsas Worldloppeti suusasarjas proovile rohkem 100 000 inimest üle kogu maailma. Võistluspaikadesse sõidetakse kohale nii head tulemust saavutama kui ka lihtsalt elamusi koguma, sest koos teiste suusahuntidega on ju palju lihtsam oma võimete piire kombata või isegi nihutada.
Uurisime, milliste katsumuste ja muljetega on rinda pistnud pikamaasuusatajate sarja maratonidel osalenud Siiri Visnapuu ja võistlusprotokollides tihti parima eestlasena figureerinud Taavi Kaiv.
Arsti vastuvõtult suusarajale
Spordiklubi Viimsi Sport üks asutajatest, kunagine jooksulemb Siiri Visnapuu sattus suusatamise juurde tänu ortopeed Mihkel Mardnale. „Sain põhikooli ajal ühe tõsisema hüppeliigesevigastuse ja nagu ikka, hakkavad sellised asjad vanemas eas uuesti muret tegema. Ühel hetkel ei saanud enam joosta, jalg kadus alt ära. Hüppeliigest süstinud doktor Mardna soovitas alternatiivina kaaluda klassikatehnikas suusatamist ja jalgrattasporti. Viimane nõuanne tundus minu jaoks ebareaalne ja läks esialgu kõrvust mööda,“ muigab sõprade seas rattaentusiastina tuntud Siiri, kes on ka Eesti Jalgratturite Liidu juhatuse liige.
Haaras härjal sarvist
Ent kuna talv oli ukse ees, otsustas naine suusatamisele võimaluse anda. Esimene suusatund möödus Pirita terviseradadel. Tehnika kallal pusis Siiri ise, mõned nipid ja nõksud sai samal ajal metsas olnud treeninggrupilt. „Panin suusakepid käest, vaatasin teiste tegevust ja tegin paar ringi samamoodi.“
Suusakilomeetreid kogunes korraga umbes kümme ja kuna Siirile meeldib end proovile panna, siis järgmisena otsustas ta osaleda juba Tartu suusamaratoni pikal distantsil. „Kõik pidasid mind rumalaks ja hullukeseks, et ilma treenimata sellisele katsumusele vastu läksin.Maratonil kulgesin koos puusuuskadel ja kampsunites soliidses eas härradega, iga mees natuke õpetas. Kokku võttis 63 km pikkuse raja läbimine aega kuus tundi ja 20 minutit,“ meenutab ta.
Süües kasvab isu!
Tartu Maratonilt saadud elamus oli väga võimas. „Kui teed midagi, mida pole varem teinud või hästi ei oska, siis on vau-efekt suur. Leidsin, et suusatamine on väga lahe, ja otsustasin püüdma hakata Worldloppeti suusasarja meistri (Worldloppet Master) medalit.“ Worldloppeti meistriks saab suusataja, kes on läbinud vähemalt kümme erinevat Worldloppeti sarja maratoni, neist ühe teisel kontinendil. Kuna Siiri oli äsja tähistanud oma 40. sünnipäeva, siis tundus sümboolne teha mõte teoks enne 50. eluaastat.
Pool eesmärgist on saavutatud!
Nüüdseks on aasta lõpus 45. sünnipäeva tähistanud spordisõber läbinud peale Tartu Maratoni Vasaloppeti Rootsis, Marcialonga maratoni Itaalias, Finlandia-hiihto Soomes ja König Ludwig Laufi maratoni Saksamaal. „Olen täpselt see talvenautija, kes tuleb tempoga, mis ei tapa. Ma ei oskagi kiiresti sõita,“ ütleb Siiri ja rõõmustab, et Wordloppeti sarja kolm pikimat maratoni on läbitud.
Kogemustepagas on mitmekülgne
„Parim elamus oli Marcialonga maraton, kuna sealne sõit kulges läbi väikeste linnade ja melu sees. Ergutajaid jätkus nii raja äärde, akendele kui ka metsa ja põldudele, pakuti rosinaid, mandariine ja teed. Inimeste kaasaelamine oli meeletu ja eks mägedes päikesepaistel on siinsega võrreldes ilusam suusatada ka,“ räägib Siiri.
Karmima väljakutse pakkus MK-etapi rajal korraldatav Finlandia-hiihto. „Murdmaaga polnud seal midagi pistmist, trass kulges üles-alla. Kui kätes ikka jõudu pole, siis mäkke sõita ei jaksa. Laskumist vaadates tuli hirm peale. Eestis pole kuskil selliseks asjaks valmistuda. Lahtis on pikad järsud kurvidega laskumised, paremal 20 m kukkumist ja vasakul jõgi või järv. Tulin nendest „sahas“ alla ja kui oli vaja keset laskumist istuda, siis tegin ka seda,“ tunnistab mõõduvõtu edukalt läbinud Siiri. Ta lisab: „Uuesti maratonile minema innustavad nii stardis kui ka finišis saadavad emotsioonid, tunne on alati väga mõnus. Niisama kuskil metsas harjutades ei suuda ma end küll kuueks tunniks rajale sundida.“
Pöördus suusausku
Suusasõidu katkestamisele pole Siiri mõelnud. „Mul pole küll tehnikat, kuid kiiret ka mitte. Pean kaua vastu tahtejõu ja võhma pealt, naudin!“
Kui vaim on suusanaisel tugev, siis suurim tagasilöök tervise mõttes tuli pärast Vasaloppeti lõpetamist. „90 km võttis aega üheksa tundi. Ei ütleks, et see väga suur kannatamine oli. Samas rohkem poleks jaksanud ka. Pärast Vasaloppetit käisin päris pikalt põletikulise käega kiropraktiku juures ravil.“
Selleks suusatalveks Siiri suuri plaane ei teinud, aga ütleb, et kui esialgu oli mõte, et ta suusakarjäär piirdub Wordloppeti sarja kümne maratoniga, siis enam ta selles nii kindel pole. “Suusatamine on tegelikult väga lahe!“
Mees, kes jahib tulemusi
Kui Siiri on keskendunud maratonide kogumisele rahvasportlikus vaimus, siis 29-aastane Järvamaal Oisus üles kasvanud ja suusatama õppinud Taavi Kaiv jahib häid tulemusi. Tartu Maratonilt on spordimehel ette näidata uhke 17. koht ja mullu oli ta parim eestlane nii Vasaloppetil (126. koht), Birkebeinerrennetil (138. koht) kui ka Marcialongal (111. koht). Spordimeest kannustab unistus esisaja seas lõpetamisest ja selle nimel ta tööd teebki.
Vaatamata märkimisväärsetele sportlikele saavutustele teab Taavi väga täpselt, mida tähendab elu ilma spordita. Ülikooli esimestel aastatel tekkisid mehel muud huvid ja aktiivne liikumine jäi mõneks ajaks soiku. 2013. aastal võttis ta end taas kokku ja osales Tartu Maratonil, kus saavutas 554. koha. Seal sündis kihlvedu, et järgmisel aastal suudab ta lõpetada esimese saja suusataja seas. 2011. aastast oli tal ette näidata 65. koht, seega ei tundunud eesmärk liiga utoopiline.
„Uuesti treenima hakates ja vaheldust otsides jõudsin 2013. aasta suvel Saku triatloni starti, kust sai alguse minu tänaseni kestev triatloniharrastus. Järgmiseks Tartu Maratoniks saavutasin väga hea sportliku vormi, kuid kahjuks jäi tookord võistlus lumepuudusel ära ja kihlvedu lahenduseta. Alternatiivina osalesin samal aastal Vasaloppetil, mis oli minu esimene väljaspool Eestit sõidetud suusamaraton. Just see sõit oli nii-öelda seemneks kõikidele järgnevatele välismaratonidele,“ ütleb Taavi.
Vasaloppet on jõukohane paljudele
Loomulikult aitavad triatlonitreeningud suusamaratonidel hästi hakkama saada, kuid spordimehe kinnitusel läbivad Worldloppeti sarja pikima ehk 90 km pikkuse Vasaloppeti mõõduvõtu ka märksa tagasihoidlikuma vormiga liikujad. „Vasaloppeti võistlusest võib leida videoid, kus näeb massikukkumisi, ja tekitatakse legende, mis ei vasta tõele. See tuleb lihtsalt ette võtta, karta ei tasu.Rada on põhimõtteliselt Tartu Maratoni omaga väga sarnane, ainult 27 km pikem. Selles pole mitte midagi keerulist,“ julgustab ta kahtlejaid võistlusel osalema.
„Jah, Vasaloppetil olen laskumisel maksimumkiiruseks saanud 45 km/h ning Birkebeinerrennetil 70 km/h, kuid harrastajad selliseid arve tavaliselt ei näe. Juba varakult „sahatama“ hakates suudavad kõik ühes tükis mäest alla tulla. Itaalias Marcialongal on laskumistel massikukkumiste vältimiseks ametis lausa spetsiaalsed liiklusreguleerijad,“ kinnitab ta.
„Loodusvaadetelt on minu jaoks number üks võistlus Birkebeinerrennet – platoolt avanevad vaated on kirjeldamatud ja norrakate suusakultuur on omaette tase. Kui silmad lahti hoida, siis võib seal nii mõnegi rahvusvahelise suusastaariga kohtuda. Boonuseks on väga armas väikelinn Lillehammer, kus tasub samuti ringi uudistada,“ soovitab Taavi.
Suusamaratoni tasub kogeda ka pealtvaatajana
Kes rajal rassimisest suurt ei hooli, kuid soovib oma maratonihundist sõbra või pereliikmega reisi kaasa teha, võiks Taavi soovitusel kindlasti kogeda Marcialongal toimuvat. „Seal on igas linnakeses otsekui väike laulupidu – võrratuid vaateid saadab suur ja vägev melu. Rootsis Vasaloppetil pole pealtvaatajatel tundras väga midagi teha, seal käib sportlastel kõva töö. Aga Itaalias saab kohvikutes pillimängu saatel lustida, soovi korral mäesuusatamisega või matkamisega tegeleda, päikest ja mägede õhku nautida ning spaas lõõgastuda. Loomulikult tuleb tutvuda kohaliku toidukultuuriga. Mina olen kahel korral proovinudski-touring’ut, kus saab suuskadega otse mäest üles kõndida ja pärast alla sõita. Kui võistluse ajalooga seotud väljapanekutega tutvumine kõrvale jätta, siis tugevat kultuuriprogrammi pole mina veel oma reisidega sidunud, sest sõidan üldjuhul kohale vaid võistlema.“
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: erakogu
