Liis Lemsalu – vutiplikast superstaariks

foto Kalle Veesaar

Kaunis Liis Lemsalu särab kontserdilavadel ja erinevates teleprojektides. Liis on sõbralik, rõõmsatujuline ja kadestamisväärselt heas vormis. Mis on tema suurepärase vormi saladus ning kas ja millised treeningud selle taga peituvad?

foto Kalle Veesaar
foto Kalle Veesaar

Väiksena oli Liisil huvi mitme spordiala vastu. Tema esimeseks trenniks oli tennis, kus ta käis 6−7-aastaselt umbes pool aastat. Kui tüdruku isa (jalgpallur Marek Lemsalu) sai kutse Norrasse mängima minna, kolis ka Liis koos perega sinna ja alustas üsna pea uues riigis jalgpallitreeninguid. „Pärast Eestist ära kolimist tuli minu ellu jalgpall, mis jäi umbes viieks aastaks minu põhitegevuseks,” ütleb Liis ja lisab, et see ala oli tema enda valik, mitte isa otsese suunamise tulemus. „Soovisin väga uute Norra sõpradega rohkem aega veeta ja jalgpallitrenn oli ideaalne viis, kuidas teistega paremini tuttavaks saada. Tuleb tõdeda ka seda, et see oli põhimõtteliselt ainuke spordiala, mida tol hetkel koos klassiga harrastada sai. Tantsimine ja korvpall ei olnud seal väga populaarsed, seega jalgpall oli justkui ainuõige valik,” nendib Liis. Tüdruk mängis jalkaplatsil eri positsioonidel alustades kaitsest ja lõpetades ründeliiniga. „Erinevad treenerid soovisid katsetada minu potentsiaali erinevatel positsioonidel, aga mulle meeldis kõige enam kaitseliinis, sest seal mängimine pakkus palju rohkem adrenaliini kui näiteks ründes. Kui rääkida lemmikjalgpalluritest läbi aegade, siis meenub mulle kohe Luis Figo. Ma ei oskagi väga täpselt seda põhjust öelda, miks just tema, kuid eks ta kuidagi jalgpalli maailmameistrivõistlustel mulle silma jäi.”

Liis jätkas jalgpalli mängimist ka siis, kui perekond Norrast taas Eestisse kolis. „Eestis ei olnud jalgpall noorte tüdrukute seas niivõrd populaarne kui Norras, seega tuli mul pärast kolimist liituda hoopis Nõmme Kalju naiskonnaga. Mängisin seal umbes kaks aastat, kuni sain aru, et minu süda põksub siiski ühele teisele valdkonnale,” tunnistab Liis.
Ta lisab veel, et jalgpalli juures meeldis talle kõige enam meeskonnatöö ja erinevad strateegilised lahendused. „Ka adrenaliin mängis suurt rolli, lisaks oli suurepärane mängida jalgpalli koos oma heade sõpradega.” Liis julgeb soovitada jalgpalli kõikidele tüdrukutele, kel asja vastu huvi. „Tegelikult soovitan tüdrukutel üleüldse proovida palju erinevaid spordialasid. Katsetamiste kaudu saame iseendaga rohkem tuttavaks ja see tuleb elus igati kasuks,” leiab noor naine.

Liikumine on oluline

Liis pole ise enam tükk aega jalgpalliväljakule sattunud, kuid hoiab end vormis teiste aladega. Naise lemmikuim sportlik tegevus on kõndimine, aga teda võib leida ka muude treeningutega tegelemas. „Vahel võib mind kohata jõusaalis, kuid enamasti ikkagi looduses, näiteks jooksmas või kiirkõndi harrastamas. Sobiva ilmaga liiklen jalgrattaga. Mulle meeldib olla aktiivne ja sportiv, üritan selleks alati aega leida, kas või oma kodus nelja seina vahel, tehes erinevaid jõu- ja venitusharjutusi,” räägib naine. Ta usub, et liikumine on enda vormis hoidmiseks väga oluline. „Tänapäeval on nii palju võimalusi, kuidas ja kus end liigutada. Tuleb lihtsalt leida endale sobiv väljund ja hakata seda harrastama.”

Liisil ei ole suurt vahet, kas sportida kellegagi koos või üksinda. Tiheda töögraafikuga lauljal on muidugi raske kaaslastega trenniaegu sobitada ja seetõttu teeb ta trenni peamiselt üksinda. „Kuid on ka tulnud ette olukordi, kus olen saanud oma trenne kaaslastega jagada. Vahel on super lahe teha trenni koos teistega ja vahel naudin üle kõige üksindaolemist. Viimasel ajal aga on mu uueks nn ühistreenimise vormiks hoopis tantsutrennid, mida uue show-kava jaoks tüdrukutega hoogsalt teeme,” tunnistab Liis oma tantsulembust.

Tantsimine on Liisile meeldinud juba lapsest saati ja ta on osalenud mitmes tantsutrennis. Naine leiab, et tantsimine on suurepärane väljund oma mõtete ja keha vabastamiseks. „Minu uues show’s, kus laval on ainult naised (tantsutüdrukud ja trummarid), hõlmabki kava väga palju tantsimist ja füüsilist liigutamist. Olen meeletult tänulik selle üle, et saan end uuesti tantsimisega tugevalt siduda,” on naine õnnelik.

Looduseinimene

Liis aastal 2011 Superstaari saate finaalis foto Kalev Lilleorg/Presshouse/Scanpix
Liis aastal 2011 Superstaari saate finaalis
foto Kalev Lilleorg/Presshouse/Scanpix

Möödunud suvel liitus Liis ka Sparta spordiklubiga, kus teda hakkas juhendama personaaltreener Maris Kajari. Liis kahetseb veidi, et ei ole saanud kiire elutempo juures piisavalt personaaltreeneri käe all trenni teha, kuid loodab niipea kui võimalik end uuesti ree peale saada ja koos Marisega tööd tegema hakata.

Kuigi Liis on rohkem looduseinimene ja eelistab värskes õhus tegutsemist siseruumides rassimisele, on ta mõnikord osalenud ka rühmatreeningutel. „Rühmatrennid ei ole kunagi minu suured lemmikud olnud, kuid viimane rühmatrenn, milles käisin, jättis mulle siiski väga sümpaatse mulje, nimelt – HotYoga. Tegemist on tavalise joogatunniga, mille teeb eriliseks, et seda harrastatakse ruumis, mille temperatuur on 37−39 kraadi,” tutvustab Liis. „HotYoga põhieesmärk on lõdvestada, tugevdada ja ühtlasi tõsta toonust lihastes ning puhastada samal ajal keha, rahustada meeli ja vaigistada mõtteid. Joogatund andis mulle palju toonust ja energiat, tundsin end pärast igat trenni suurepäraselt. See oli kogemus, mis aitas mul end korraks välismaailmast välja lülitada ning keskenduda oma mõtetele ja kehale.”

Inimesed vajavad heaolu

Mõistagi on artistitöös hea füüsiline vorm väga tähtis, kes ei usu, võib proovida kas või ühe muusikapala saatel korraga nii laulda kui tantsida. Ka Liis kinnitab, et muusikule on hea vorm oluline ning eriti tähtis on võhm ja vastupidavus siis, kui olla laval avalöögist viimase taktini tantsu täis show-kavaga. Liis nõustub ka, et kontserdi puhul saab kindlasti tõmmata paralleele treeninguga. Kui palju üks kontsert füüsiliselt kurnab, on Liisi sõnul raske öelda, sest esinemisi on erinevaid. „Kui show-kavaga esinemisest rääkida, siis seal saab küll külmemalgi talveõhtul keha väga soojaks tantsitud ja üles äratatud. Üldjuhul on ikka nii, et isegi kui ma olen enne kontserti väga-väga väsinud, siis pärast selle lõppu olen ma taas ärkvel, täis adrenaliini ja teotahet,” kinnitab lauljatar, et füüsiline liigutamine annab energiat.
Tegelikult on Liis seda meelt, et vormis olemine ei ole tähtis vaid muusikutele, vaid see peaks olema ainuõige valik kõikide inimeste puhul. „Nagu teame, kestab kehasiseste morfiinilaadsete ainete mõju pärast füüsilise pingutuse lõppu veel mõnda aega, mis kajastub järgmise päeva heaolutundes. Heaolutunne on aga see, mida inimene vajab ja tahab tunda. Väga oluline on keha ja vaimu tasakaal – kui see on paigas, õhkub rahulolu kilomeetrite taha,” usub lauljatar.

Kõik tuleb kogemuste kaudu

foto Kalle Veesaar
foto Kalle Veesaar

Peale selle, et kontserdi ja treeningu vahel saab paralleele tõmmata, võib muusiku elu veel muuski mõttes spordiga võrrelda, satuvad ju lauljad tihtipeale võistlustulle kõikvõimalikes teleprojektides või Eurovisioonil. Liis sai võidurõõmu nautida aastal 2011, kui tunnistati parimaks saates „Eesti otsib superstaari”. Kuigi osalejad on seal saates head sõbrad ja teineteisele toeks, on võistluspinge siiski õhus. Kuidas Liis selle pingega toime tuli? „Võistluspinge oli tõesti väga tajutav. Mind aitasid eelkõige mu sõbrad ja vanemad, kes olid alati minu jaoks olemas, olen väga tänulik, et mu kõrval olid niivõrd imelised inimesed, tänan neid südamest!” on Liis veel mitu aastat hiljemgi siiralt tänulik. Liis tunnistab, et võistlemine ei ole kunagi olnud tema lemmiktegevus ja ei olnud seda ka superstaari-saates. „Eks seal saates sai end väga korralikult proovile pandud, nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Kui hinnata oma võistlejanärvi, siis usun, et see on üsnagi kõikuv. Ühel päeval olen tugev, teisel mitte nii väga …” hindab laulja. Ta usub, et võistluspingega aitavad toime tulla eelkõige enesekindlus ja sisemine kooskõla. „Mida rohkem sa oled isendaga kooskõlas, seda vähem on sul igasuguseid pingeid ja hirme. Eks see kõik tuleb kogemuste kaudu,” leiab Liis.

Oma isa fänn

Laulmise, proovide, esinemiste ja paljude projektide kõrval ei jää Liisil palju aega olla tugitoolisportlane, aga olümpiamänge ja suuremaid jalgpallivõistlusi püüab ta siiski jälgida. Eesti patrioodina hoiab ta pöialt kõigile meie sportlastele. „Praegu elan väga kaasa noorematele tegijatele Eesti spordimaastikul. Isegi ei sooviks välja tuua vaid üht inimest, pigem tahaksin austust avaldada kõigile neile, kes on liikunud oma unistuste poole ning aja ja sihikindlusega end tublisti tõestanud,” avaldab Liis.

Emotsioone tekib spordiga seoses alati küllaga, nii ka Liisil, aga kõige eredamad hetked on tema jaoks seotud jalgpalliga. „Kõige emotsionaalsemad seigad on mul ikka olnud siis, kui olen oma isa jalgpallimänge tribüünil pealt vaadanud. Kui me Norras elasime, käisin ma igal kodumängul isale kaasa elamas. Olin lõpuks ka ametlikus fännikogukonnas,” meenutab Liis.

Tulemas uus plaat

Liis on üks neist õnnelikest, kes ei pea kaalunumbrit jälgima, ning kindlasti on selles oma osa sportlikul elustiilil ja tervislikul toitumisel. Noor naine ütleb, et otseselt ta küll oma toitumist ei jälgi, kuid üritab tarbida peamiselt seda toitu, mis talle tõeliselt maitseb ja millest mõnu tunneb. „Enamasti siis palju värsket ja kasulikku. Ma armastan spinatit, kookosvett, püreesuppe, avokaadot, smuutisid jne. Mul on hea meel selle üle, et minu jaoks on kõige maitsvam toit see, mis on ka keha täisväärtuslikuks funktsioneerimiseks kasulik ja vajalik,” võib Liis rahul olla.
Tänavu sügisel kulub Liisil esinemiste kõrvalt palju aega uue plaadi materjali kallal töötamisele. „Uus plaat ongi praegu minu peamine eesmärk, lisaks veel hulk teisi projekte, kuid enne jõule välja tulevad uus singel ja album on hetkel minu prioriteedid,” ütleb toimekas Liis. Graafik on väga tihe, aga et kõigi tegemistega toime tulla, on vaja ka akusid laadida ja lõõgastuda. Kuidas Liis seda teeb? „Enamjaolt olen käinud metsas jõuvarusid kogumas – soojalt riidesse ja loodusesse jalutama, nii lihtne see ongi,” nendib Liis

Liisi isa Marek Lemsalu:

foto Kalev Lilleorg/Presshouse/Scanpix
foto Kalev Lilleorg/Presshouse/Scanpix

Olen alati uskunud sellesse, et lapsed leiavad endale ise meeldiva spordiala, millega tegeleda, ent samas on perekonna liikuv ja sportlik eluviis kindlasti teatud sorti suunavaks mõjutajaks. Liis oli väiksena väga aktiivne tüdruk ja lisaks sõpradega Nõmme mändide all jooksmisele käisime päris tihti ka pikematel jalutuskäikudel. Esimese klassi sügis-talvel käis ta Nõmme Tenniseklubis kätt harjutamas, kuid juba kevadel kolisime Norramaale ja seal avastas Liis enda jaoks jalgpalli võlud.

Jalgpalliklubi, kus Liis trennis käis, asus mõnesaja meetri kaugusel meie elukohast, seega trenniminek ja trennist tulek oli Liisil väga lihtne. Nii palju kui võimalik, käisin võistlusi ja trenne ikka vaatamas. Loomulikult ei ole võimalik tütre tegemisi pealt vaadates külmaks jääda ja teatud sorti põnevus oli alati sees. Samas tean hästi, et võistlustel on ainult treener see, kes juhendab.

Vahetevahel käisime ka vabal ajal staadionil niisama palli toksimas ning pisut nõuandeid ja õpetussõnu sai ikka antud. Koos Liisi sõpradega pidasime maha päris hulga jalgpallilahinguid. Nagu Norras tavaks, liikusime väga palju värskes õhus – käisime mägedes matkadel ja mere ääres jalutamas.

Liis oli jalgpallis päris kiire ja suhteliselt hea tehnikaga. Tihti pandi ta mängima kaitsesse ja peab ütlema, et sellega sai ta väga hästi hakkama. Liisi suurimaks trumbiks oli üks ühe vastu olukord, oma kiiruse ja agressiivsusega suutis ta enamiku kahevõitlusi enda kasuks pöörata.

Mul on hea meel, et laulmise näol leidis Liis endale tegevuse, millele jäägitult pühenduda. Usun, et jalgpallitreeningutel oli päris tähtis osa tema kujunemises, need õpetasid teistega arvestamise vajadust, distsipliini ja koostöös eesmärkide poole püüdlemist.

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 novembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*