Anett Kontaveit: minus elab võistleja hing

foto Rasmus Jurkatam

Eesti esireket Anett Kontaveitil on tennise teravaimasse tippu veel jupp maad minna, kuid arvestades Anetti sihikindlust ja võidutahet, ei ole miski võimatu.

foto Toomas Põld
foto Toomas Põld

Tenniseväljakule sattus Anett juba pisikese tüdrukuna, sest tema ema Ülle Milk oli tennisetreener. Ülle on tulnud Eesti noorte meistriks üksik-, paaris- ja segapaarismängus ning tegutseb treenerina ka praegu. Tennist on mänginud ka Anettist kümme aastat vanem poolõde. Anett mäletab, et käis emaga väljakul kaasas juba enne, kui päriselt trenni läks. „Olen pilte näinud, kus ma olen pisike ja istun väljakul reketite keskel,” naerab ta. Ilmselt hakkas elaval tüdrukul lihtsalt istudes ja trenne pealt vaadates igav, sest kuueaastaselt hakkas ta ema käe all ka ise tennist mängima. Anetti sõnul kulges see väga loomulikult. Ta ei mäleta, et keegi oleks öelnud, et nüüd peab trenni minema, vaid kõik kulges iseenesestmõistetavalt. Algklassides tegeles tüdruk tennise kõrval ka iluuisutamisega, käis tantsimas ja ujumistrennis. „Aga see ei olnud kunagi nii, et ma oleksin mõelnud mingi muu spordiala peale, väiksena mulle lihtsalt meeldis teha erinevaid asju ja tahtsin neid proovida. Ega ma siis ei mõelnud ka, et hakkan 100% professionaalseks tennisemängijaks. Käisin trennis, sest see oli lõbus,” räägib tütarlaps.

Trenn muutus tööks

Anettil on meeles, et seitsmeaastasena oma esimesel turniiril mängides oli ta sunnitud platsilt üsna kiiresti kaotusega lahkuma. „Vanemad tüdrukud tegid mulle hästi ruttu ära, aga see innustas just edasi treenima. Kaotada pole ma kunagi tahtnud,” lausub Anett, kes jõudis esimese tiitlini oma teisel võistlusaastal Eesti noorte meistrivõistlustel (T-10). „Mulle meeldis juba väiksena väga võistelda. Selle asemel et harjutusi teha, oleksin mina tahtnud kogu aeg punkte mängida,” muigab ta ja kinnitab, et temas elab võistleja hing. „Isegi kui ma käisin koolis ja toimus jooksuvõistlus või spordipäev, pidin ma võitma ja ka poistest parem olema. Mul ei olnud vahet – kui ma kaotasin (ükskõik kellele), siis olin pahane.”

Kuigi Anett on kogu aeg teadnud, et heade tulemuste saavutamiseks on vaja väga palju trenni teha, siis viimasel ajal on see teadmine talle veelgi rohkem kohale jõudnud. „Selleks, et võidurõõmu nautida, peab tegema väga-väga palju tööd, aga just võidutunne on see, mis rahulolu pakub. Kui võidan, siis tean, et midagi on korda läinud ja olen midagi saavutanud,” lausub tüdruk ja lisab, et veel mõni aasta tagasi olid trenn ja võistlused talle rohkem lõbu kui töö. „Tööks hakkas tennis muutuma siis, kui ma lõpetasin noorteturniiridel käimise ja hakkasin täiskasvanute turniire mängima, umbes 16−17-aastaselt. Noortes on kõik kuidagi lihtsam ja lõbusam. Trenni pidi küll ka siis kõvasti tegema, aga täiskasvanute seas muutus asi igatpidi palju tõsisemaks. Juba konkurentide olek on teistsugune, turniirid on professionaalsemad ja ka ise hakkad kuidagi teistmoodi seda asja nägema,” lausub Anett.

Tenniseakadeemia

foto erakogu
foto erakogu

Praegu teenib Anett peamiselt Türgis Istanbulis Koza WOS-i tenniseakadeemias ja õpib Audentese spordigümnaasiumi viimases klassis. Ta tudeerib enamasti e-õppes ja mõnes aines käib ka eraõpetaja juures. Koolis kohal käib ta ainult eksameid ja arvestusi tegemas. Tüdruk tunnistab, et trenni ja õppimist on küllaltki keeruline ühendada, eriti nüüd, kus ta elab suurema osa ajast Eestist eemal. Kõige kergemaks õppeaineks peab Anett inglise keelt. „See on asi, mis mulle meeldib. Inglise keeles on mul tegelikult lõpueksam juba tehtud,” teatab ta.

Türki treenima siirdus meie tennisetüdruk möödunud aasta oktoobris oma tollase treeneri Paul McNamee kutsel, praeguseks on Anetti isiklik treener aga austraallane Goran Marijan, kes temaga ka turniiridel kaasas käib. „Eelmisel treeneril on palju muid projekte ja ta ei saanud minuga kogu aeg väljakul kaasas olla. Goran aitas mind juba enne ka, sest akadeemias ongi tegelikult mitu treenerit, kes omavahel konsulteerivad ja treeningplaane kooskõlastavad, aga Goran reisib minuga rohkem kaasa. Treenerivahetus tuli sujuvalt, ma ei muutnud enda jaoks midagi, olen ikka akadeemias ja kõik muu jäi samaks,” selgitab Anett.

Vaba ainult pühapäeval

Sportlase jaoks on akadeemia mugav kompleks, mis koosneb korteritest, tennisekeskusest ja suurest kaubanduskeskusest, kuhu omakorda on koondatud väga palju restorane ja vaba aja veetmise võimalusi, nt kino ja bowling. Türklaste kõrval treenib akadeemias ka palju bulgaarlasi ja serblasi ning on ka mõni tüdruk Ukrainast. Akadeemias keerlebki kogu Anetti elu suuresti treeningute ümber, päevas tuleb tal kokku ligi viis treeningtundi. „Hommikul ärkad üles, sööd ja lähed trenni, kell 12 on trenn läbi, siis lähed sööma. Puhkad natuke, lähed tagasi trenni ja siis ongi juba õhtu, lähed jälle sööma ja siis magama. Võib juhtuda, et mõni päev on veidi lühem, siis saab rohkem puhata,” kirjeldab Anett. Trennivaba päev on ainult pühapäev. „Vahel tahan pühapäeva täitsa vabaks võtta ja ei tee üldse midagi, vahel õpin natuke. Mul on väga hea sõbranna, üks austraalia tüdruk, ta ei ise ei mängi enam, aga elab akadeemias ja annab lastele tennisetunde. Temaga koos käime vabal ajal kinos või vaatame poodides ringi,” lausub Anett.

Ees on palju tööd

Anett tunnistab, et kuigi pääs WTA tabelis esisaja hulka oli tema tänavune eesmärk, paneb see peale lisapinged. Ta tajub, et eesti rahvas ootab temalt ehk rohkem kui varem, kuid veelgi suuremad ootused seab ta endale ise. „Olen nüüd TOP 100-s, aga ikka tahad ju paremini. Kunagi ei saa rahul olla sellega, mis on,” ütleb ta ja tunnistab otse, et loomulikult on tema eesmärk saada maailma esireketiks. „See peaks olema iga mängija siht, iseasi, kui paljude jaoks see tegelikult reaalsuseks saab. Ma tahaksin saada esimeseks − kes ei tahaks! −, aga selleks peab väga-väga andekas olema, väga palju tööd tegema ja kõik asjaolud peavad seda soosima,” usub neiu. „Järgmine suurem eesmärk on TOP 50, aga see ei ole kindlasti niimoodi, et nüüd kohe jõuan sinna. Selleks peab palju reaalset tööd tegema.”

Suurtel turniiridel teine tase

foto Rasmus Jurkatam
foto Rasmus Jurkatam

Samuti arvab Anett, et olulist rolli mängivad kogemused ja suurtel turniiridel pidevalt edukalt mängimiseks temal neid veel kindlasti piisavalt ei ole. „Suuri slämme olen kvalifikatsioonist alustanud ja nõrgemaid WTA turniire mänginud, aga väga suuri mänge ei ole mul palju olnud. Kogemusi pole veel kaugeltki nii palju kui suurtel mängijatel,” kinnitab Anett. Ta toob välja, et tippturniiridel on vastased muidugi tugevamad, aga ka kogu üldine atmosfäär on teistsugune. „Ka nõrgemad WTA turniirid on väga hästi korraldatud, aga suurematel turniiridel koheldakse mängijaid väga-väga hästi ja nende jaoks tehakse rohkem. Lisaks on seal suuremad tribüünid ja rohkem publikut ning kui on palju rahvast, on alati parem mängida,” ütleb Anett ja meenutab tänavust US Openit, kus ta mängis järjest kahe ameeriklanna vastu (3. ringis alistas ta Madison Brengle’i (maailma 47. reket) ja 4. ringis kaotas Venus Williamsile (23. reket)) „Pealtvaatajad oli küll rohkem vastaste poolt, aga kui mina tegin hea löögi, ei olnud nad vait, vaid plaksutasid. Publik oli väga viisakas, nautis head tennist ja tunnustas seda. Ma ei tundnud ennast kuidagi pahasti või ebamugavalt. Tennises üldiselt ongi väga intelligentne publik,” kiidab Anett.

Tennisisti argipäev

Detsembris sõidab Anett tagasi Türki, kus osaleb ilmselt ühel 50 000 USD turniiril. „Siis on paar nädalat vahet ja lendan Austraaliasse, kus algavad Australian Openiks ettevalmistavad turniirid,” räägib Anett. Edetabeli põhjal peaks tal Austraalias koht põhitabelis kindlustatud olema.

Tipptennisistil tuleb väga palju reisida ja pidev lendamine on väsitav. „Inimesed ütlevad küll, et nii tore, reisid ümber maailma ja näed nii palju erinevaid kohti, aga päris nii ka ei ole. Tihti ongi nii, et käid mõnes linnas võistlemas, aga linna absoluutselt ei näe, näed ainult hotelli ja väljakut. See ei ole päris see, et sa oledki seal linnas reisinud,” arvab Anett. „Suurtes linnades on tegelikult tõesti tore ja kui suurte slämmide ajal on vabad päevad, saab ka rohkem ringi vaadata. Nii et mingis mõttes on reisimine hea, aga samas ka väsitav, ja enamasti turniiride ajal sa ei saa kuskil käia.”

Anetti lemmikpaik väljaspool Eestit on London, kus talle väga meeldib. „New Yorgis on ka tore, aga seal on väga palju inimesi ja pidev melu, mingis mõttes on see lahe, aga teiselt poolt väga väsitav. Taimaal on mõnus kliima ja kena loodus, seal on ka igasuguseid huvitavaid asju, mida teha, ja väga palju, mida vaadata,” ütleb Anett. Niisama palmi all puhkamas käimiseks ei ole tal viimasel ajal võimalust olnud. „Varem ikka käisin isaga koos kord aastas suusatamas ja kogu perega soojal maal puhkamas, aga enam ei ole selleks aega.”

US Openi kvalifikatsioon

Palju kõneainet pakkus Anetti saavutus tänavusel US Openil, kus eestlanna jõudis 16 parema sekka. Talle endale oli nii emotsionaalselt kui füüsiliselt selle turniiri kõige raskem mäng kvalifikatsiooni otsustavas ringis, kui ta võitis 7:6 (4), 2:6, 6:4 inglanna Naomi Broadyt. „Ma isegi ei suutnud uskuda, et ma selle võitsin, see oli nii raske ja väsitav mäng. Mul olid kahel eelneval päeval juba suhteliselt rasked matšid olnud ja kui läksime inglise tüdrukuga otsustavasse setti, siis ma mõtlesin, et ma ei jõua … Ja see tüdruk mängis nii hästi ning servis uskumatult võimsalt. Ma ei teagi, mitu ässa ta lõi. Lõpuks, kui ma suutsin kõik ära kannatada ja võita, oli mul väga hea meel – ikkagi USA-s põhitabelisse!” meenutab Anett. Ta arvab, et suutis kolmandas geimis mängu oma kasuks pöörata tahtejõu ja enesekindluse varal. „Ma näitasin talle kogu aeg, et mina ei kuku ära! Mõlemad mängisime oma servigeimi väga hästi ja kumbki ei suutnud teist murda. Mu eesmärk oligi oma servigeimi ära tuua ja mitte midagi talle niisama kinkida – mõtlesin, et annan iga punkti mängides endast kõik, ükskõik kui läbi ma siis pärast olen. Iga hinna eest proovisin. Lõpuks, kui seis oli juba 5:4 ja vastane nägi, et ta ei saagi minu servigeimi kätte, pani see talle ilmselt lisapinge peale. Ta teadis, et kui ta mängib paar punkti halvasti, siis see võibki lõpp olla. Aga isegi kui mul oli juba matšpall, lõi ta mulle veel ässa. Lõpuks ma ikkagi suutsin võita,” kirjeldab Anett. Ta mäletab hästi, kuidas tema mõte mängus Naomi Broady vastu töötas. „Ma mõtlesin, et olen nii väsinud ega jõua, aga ma pingutan, ma ei näita seda talle välja. Näitan talle just, et teen ükskõik mida, et võita, ja et olen väljaku peal olemas. Ma panin ka tähele, et tema oli rohkem närvis,” meenutab otsustava mängu enda kasuks pööranud tenniseneiu.

Küsimused-vastused

On sul mingi rituaal või toiming, mida sa enne võistlust teed?
Kui ma lähen võistlustele, siis on mul alati kaasas kolm pisikest oravat, mille sõbranna mulle kinkis. Tennisekotis on mul ema antud õnnetoov münt. Ebausuga on seotud ka see, et kui olen ühe võistlusvormiga võitnud, siis järgmises mängus pean samasuguse vormi selga panema.

Kas sa vaatad oma matše tagantjärele?
Ei ole vaadanud. Üldiselt kui ma analüüsin, siis teen seda koos treeneriga. Ma tean, et treener vaatab mänge ja siis toob sealt asju välja.

Kas on vahel olnud ka tunne, et tennisest on kõrini?
Eriti ei ole. Vahel on ikka halb päev, aga see läheb ruttu üle. Ma arvan, et see on täiesti normaalne.

Kui oleks võimalik saada endale treeneriks ükskõik kes, siis kellega sooviksid koostööd teha?
Treeneri valimine pole alati nii lihtne. Võib tunduda, et keegi on väga hea ja sobiv treener, aga tegelikult võib juhtuda, et koostöö üldse ei sobi. Sellepärast ongi raske öelda, kes oleks minu jaoks ideaalne treener.

On sul mõni eeskuju ka?
Mulle väiksena väga meeldis, kuidas Maria Šarapova mängis, samuti jälgisin alati Kaia Kanepi mänge, aga ma ei ole kunagi otseselt kellegi fänn olnud. Mul ei ole olnud iidolit, kelle moodi ma tahan olla.

Millal viimati Kaia Kanepiga väljakul vastamisi olid?
Kaiaga pole me juba väga ammu mänginud. Mulle meenub ainult üks kord juba hulk aastaid tagasi ja usun, et selle kohtumise võitis Kaia.

Milline mängija sa oled?
Olen agressiivne mängija, küllaltki tugevate löökide ja ründava mängustiiliga − see on minu relv. Mulle meeldib mängu kontrollida.

Mis spordiala sulle peale tennise veel meeldib?
Telekast meeldib mulle vaadata igasugust sporti, eriti pallimänge – võrkpalli, jalgpalli ja korvpalli −, aga ise ma mingit muud sporti ei tee. Mul ei ole selleks aega! Kui mul ongi vaba aeg, siis ma teen midagi, mis ei ole füüsiliselt nii kurnav.

Kust sa motivatsiooni saad?
Kui mul on vaba päev, tahaksin võimalikult rahulikult olla ja mõtted tennisest eemale viia, käia sõpradega väljas või kinos, minna tennisemaailmast korraks eemale. See aitab pead värskendada.

On sul ka mõni hobi?
Mulle meeldib väga kooke küpsetada ja süüa teha. Kui on kellegi sünnipäev või meile tulevad külalised, siis ma tavalisel küpsetan kooki. Ma olen katsetanud igasuguseid erinevaid asju. Otsest firmarooga mul ei ole, aga isa palub vahel, et ma teeksin brüleekreemi ja ema soovis alles hiljuti, et ma teeksin banaanileiba (banana bread on Inglismaal üsna populaarne magustoit).

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 detsembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*