Võisteldes „punases”

Riho Suun (paremalt teine), tema parema õla taga sõidab Aavo Pikkuus. Foto: Eesti Spordimuuseum

Mida tähendab tühjaksvõistlemine nii tipp- kui harrastussportlase vaatevinklist ja kuidas n-ö pildituks võistlemist vältida? Kas see tagab maksimumtulemuse või jätab parandamatu jälje? Tartu kiirabi koolituskeskuse juht räägib ohtlikest olukordadest ja annab soovitusi, kuidas tunda kehas ära märke enne ülepingutuse kriitilisse faasi jõudmist.

Aavo Pikkuusi olümpiavõidu järelkajad pajatavad, et NSVL-i meeskondliku kullavõidu nimel oli just tema see, kes viimasel viiel kilomeetril kiiruse uuesti üles võttis ja kogu tiimi vedades end pildituks sõitis. Riho Suuna aegadest meenub karm olelusvõitlus Liidu koondise koha eest ja lõputu tahtejõu treenimine lumes ja külmas. Küsisime Eesti 1985. aasta parima meessportlase ja mitme Rahutuuri etapi võitja käest, kas ja kui tihti temal tühjakssõitmist ette tuli.

Riho Suun: „Pildituks sõitmist ei olnud, pärast finišit olin tavaliselt mõne minuti pikali ja siis kohe üles. Tühjakspigistatuse probleemid tekivad reeglina vee ja toidu puudumisel. Kuni 2-tunnisele sõidule võeti kaasa vaid vesi, pikematele sõitudele ka söök. Vett hakkasime tarbima 20 minuti ja sööma 40 minuti möödudes, sellega ei tohtinud hiljaks jääda. Katkestamine tuli kõne alla vaid haiguse korral. Liiga külma ilmaga tekkisid krambid. Massöör ootas finišis harva ja psühholoog oli meeskonnas vaid enne olümpiat kampaania korras.

Ilma dopinguta ei lase organism end ära tappa ja kõik kukkumised on tingitud kas väsimusest või oskamatusest. Vaadates tagasi NSVL-i ajale suudan 20 aastat hiljem kogu olukorda hinnata palju positiivsemalt kui tollal, kõik vahendid ja võimalused olid tegelikult ju olemas. Vaid enne Seouli olümpiamänge toimus üleforsseerimine ja see maksis olümpial kõrge koha. Praegu sõidan oma lõbuks ja võimalusel osalen ka veteranide tiitlivõistlustel.”

Porter Racingu ja 21CC Triatloniklubi ühine maanteesõit Rapha100 Tour de France’i auks. Ka sel sõidul ei langenud kiirus alla 35 km/h. Loo kaasautor Kärt teises reas, kel õnnestus 40 km-l teha mitmemeetrine õhulend lahtisel kruusal, kuid sellest hoolimata lõpuni sõita. Foto Priit Grünberg

Rattahullus alaku!

Spordifanaatikust Kärt Radikut ärgitasid sõbrad neli aastat tagasi proovima rattasõitu. Mõeldud, tehtud – Saku rattaklubi Porter Racing sobis kodubaasiks suurepäraselt ja uue omaniku sai ka üks korralik MTB. Lisaks maastikurehvidele anti kaasa ka õhemad rehvid. Tuttavad rääkisid vaimustunult „mingitest” rattakolmapäevakutest, kus saab tehnikat lihvida ja end proovile panna. „Ma olin lapsepõlvest saati alati rattaga ringi sõitnud, kuid siiski ei osanud arvata, et kerge rattaga võib sõitmine nii nauditav olla. Alustasin kevadel vaikselt metsas ja maanteel ning juunikuus otsustasin minna Kakumäe kolmapäevakule, andes sellest kõva häälega FB-s teada. Hiljem selgus, et minusugust hullu ei julgetud peatada, kuigi aastal 2012 oli Kakumäe kolmapäevak sarja üks raskemaid etappe – järsud ja ohtlikud laskumised, kitsad kaldapealsed, betoonsillad, lisaks tappev palavus ja sääsed. Selsamal etapil juhtusid kahel noormehel rasked õnnetused – ühel rangluumurd ja teisel läksid esihambad … aga olin enda üle uhke ja nautisin rattasõitu täiel rinnal,” meenutab Kärt.

Suve alguses räägiti klubi sees sellisest sõidust nagu BREVET. Brevet des Randonneurs Mondaux on alguse saanud Prantsusmaalt ja see ei ole võistlus, vaid vabatreening, mille miinimumpikkus on 200 km, mis tuleb läbida etteantud ajal koos puhkepausidega. Iseenesest ei ole 200 km rattaga sõita ju mingi imeasi …

Loomulikult teadis Kärt, et on olemas maanteeratas, ja ta oleks võinud selle ka rentida, kuid tema pani oma MTB-le lihtsalt õhemad rehvid alla ja seisis ühel ilusal laupäeval kokkulepitud ajal Tallinn-Keila maantee ääres. „Pidime sõitma Keilast Paldiski-Padise suunal Läänemaale. Ega ma võhikuna muidugi enne uurinud, kas pundis on teisi naisi ka ja kas maastikuraamiga on ikka okei sõita. Ainsa naisterahvana pääsesin vaid nii palju, et sain kogu aeg pundis istuda ega pidanud ees tööd tegema. Mulle õpetati, kuidas tuult jälgida ja tunnetada ning kuidas tuulevarjus sõita, et ülearu energiat ei raiskaks. Ilm oli imeilus ja kuni Madise-Padiseni nautisin sõitu täiel rinnal, keskmise kiirusega 35−37 km/h ei läinud kordagi raskeks,” räägib Kärt.

Pundis oli 10−15 meest + õbluke Kärt, pärast esimest peatust Padisel keeras paar meest sõiduvahendi Tallinna poole tagasi. „Mul ei tulnud see mõttessegi, lisaks öeldi, et 200 km läbinuna olen ma Eestis esimene naine, kes seda suutnud. Tõsi, enne mind olid Eesti naised osalenud ka 400 km Brevetil, kuid jätnud selle pooleli.”

Sõitsin end pildituks

Pärast esimest peatust oli ikka veel hea olla, ent kui teed muutusid kruusasemaks ja raskemaks, hakkasid ilmnema esimesed väsimuse märgid. Läbitud oli umbkaudu 50−60 km ja ainus naishing hoidis end vägisi grupis kinni. Väga paljud naistriatleedid ja ultrajooksjad on rääkinud, et naised ei võistle end oma alalhoidlikkuse tõttu kunagi pildituks. „Sel hetkel oli minu võimalus kas sõita punases või jääda maha ja kulgeda rahulikult lõpuni. Tegu oli vabatreeninguga, mis ei tähendanud siiski roheliste rattaretke, ja igaüks pidi ise enda eest hoolt kandma.

Õnneks oli grupis üks meesterahvas, kellel hakkas minust ilmselgelt kahju, ja ta vedas mind väevõimuga mitu korda gruppi tagasi. Siis sain aru, mida tähendas spordiülekannete ajal nähtud ja kuuldud gruppi tagasi vedamine. Üksinda seda ei suuda, kuid hea abilise toel on see võimalik. Loomulikult pead sa tõelise väsimuse ja kurnatuse foonil andma endast 100+1%. Sa kas jääd grupist maha ja kaotad kõik või paned viimase välja. Mul ei olnud plaaniski alla anda ning surusin end, hambad ristis, gruppi tagasi.”

Kärdi õnneks tuli grupis ette paar rehvipurunemist, mis aitasid hingamise korda ja krampidest lahti saada. Sel hetkel oli otsus küps – punnitada lõpuni! „Sõitsin ilusti pundis, kiirus ei vähenenud, oli väga karm. Seda on raske seletada, aga ma nautisin niisugust enesepiitsutamist täiel rinnal,” naerab Kärt takkajärele. Pärast teist suuremat poepeatust, kui sõidetud oli ligi 135 km, istus ta veel kangekaelselt pundis, kuid jalgade asemel olid makaronid. Sõita jäi veel 65 km, kui tuli teada anda, et edasi kulgeb ta omas tempos.

Vere maitse oli suus, jalad tina täis ja hingamine väga raske. „Tundsin, et füüsilise poole pealt ei ole enam mingit varu kusagilt võtta, võimete piir oli käes. Ainus mõte oli – peaasi, et vaim ei murduks. Korrutasin endale üha: ma pean, ma pean … Päris karm! Mõnikümmend kilomeetrit enne lõppu sattusin sõitma koos ühe noormehega, kes oli hommikul starti hiljaks jäänud, terve päeva gruppi taga ajanud ja sai lõpuks ainsa naisterahva kätte. Aga tegu oli tõelise härrasmehega, kes vedas Keilani välja ja nii lõpetasin ilusti ajas. Koos kõikide söögi- joogi-, rehvivahetus- ja poepeatustega tuli 200 km läbimisel keskmiseks kiiruseks 25 km/h. Aasta lõpus sain Prantsusmaalt ka ilusa märgi ja passi, mis kinnitab, et Brevet 200 kilomeetrit tehtud! Kas ma teeksin seda veel? Kindlasti,” ütleb Kärt veendunult.

Marko Albert Uus-Meremaa Ironmanil 2014. Foto Darryl Carey

Triatloni kriitilisim moment

Hea profisportlase peamine oskus on jätta kõik rajale, nii tõdeb ka triatleet Marko Albert, et on küll paar korda ennast meditsiinitelki pingutanud, kuid pärast 30 minutit lamamist ja sooja puljongi joomist on teda sealt minema saadetud. „Küll olen näinud kaasvõistlejaid, kes lõpetavad ikka väga kehvas seisus,” ütleb Marko. Tema sõnul on triatlonis ilmselgelt suurimaks probleemiks distantsi alahindamine ja vähene ettevalmistus. Igal võistlusel kohtab mõnda inimest, nii harrastajaid kui ka proffe, kes on pingutusega liiale läinud. Viimane surmajuhtum meenub Frankfurdi Ironmanilt, kus üks võistleja oli ülikuuma (+ 39 °C) ilmaga joonud liiga palju vett ja tarbinud samas liiga vähe soola.

Kõige kriitilisem moment triatlonis tekib Marko sõnul jooksudistantsil, see on viimane ala ja kogu eelnev pingutus on juba kehas/jalgades. Siis saab teada, kas sisse söödud kalorid on piisavad, kas tempo on olnud paras või liiga kiire, kas keha on juba ülekuumenenud või on veel ruumi pingutada.

Märka ja enneta

Marko Alberti tähtsaim nõuanne on kuulata oma keha, järgides temperatuurimuutusest tulenevaid nõudeid toitumisele nii kuuma kui külma puhul, ja tarbida vähem erinevaid legaalseid stimulante (kofeiin, ibuprofeen, tauriin, guaraana jt). Kindlasti peaks olema võistlusplaan, mis on koostatud koos treeneriga. Küsimusele, kas üliinimlikku pingutust saab võtta mõnuga, vastab Marko, et eneseületamine pole sel hetkel kunagi mõnus. „See hetk on alati selline, kus nii keha kui vaim ütlevad kõva häälega, et nüüd on aeg see enesepiitsutamine lõpetada. Mõnu on siis, kui sellele hetkele tagasi vaadates on teada, et paremini poleks sel päeval enam saanud. Endast maksimumi kättesaamine ongi üliinimliku pingutuse suurim mõnu.”

Ülekuumenemine – põhjus nr 1

Enese tühjaksvõistlemise tunne on nooruses läbitud sõudevõistlustest tuttav ka Andras Laugametsale, kes nüüd Tartu Maratoni Klubi meditsiiniteenistuse juhina suurüritustel spordirahvast turvab. Tema sõnul on kõige suurem riskigrupp just sõudjad ja triatleedid, teistel spordialadel ei ole sedavõrd paljud lihasgrupid nii pika perioodi jooksul anaeroobses faasis kui neil. Samas ei saa öelda, et n-ö pildituks võistlemine oleks tippsportlaste pärusmaa, pigem leidub hoopis harrastajate seas oluliselt rohkem neid, kes oma jõuvarusid õigesti hinnata ei oska.

Paljud harrastajad teevad ajaliselt trenni isegi rohkem kui profid ja kuhjavad endile ka enam võistlusi, alustades aprilli keskpaigast ja lõpetades septembris, jätmata naljalt vahele ühtegi nädalavahetust. Näiteks Tartu maratoni finišis on läbi aegade meedikute abi vajanud vaid üks tippsportlane. Spordiürituste arv on viimase kümne aastaga viiekordistunud ja harrastajate arv kordades tõusnud. „Kui varem lugesime arvestatavaks pingutuseks vähemalt 2-tunnist silkamist poolmaratonil, siis praegu piisab isegi 10-kilomeetristest jooksudest, mil inimesed on pooletunnise pingutuse järel eluohtlikku seisundisse sattunud. Kõige sagedamini on põhjuseks ülekuumenemine,” räägib Andras.

Andras Laugamets jalgrattal jooksuvõistlust turvamas. Foto erakogu

Kuidas ohu märke ära tunda?

„Jooks tekitab kaifi, lendamise tunde. Mingil hetkel läheb see üle, tekivad koordinatsioonihäired, külmatunne, kahvatus, higistamine kaob. See on ohu märk, millega organism annab häiret – jää seisma! Need on kuumarabanduse tunnused. Asi ei pruugi olla ilmas, piisab valest riietusest ja vähesest vedelikust. Organismi põhifunktsioonid on häiritud, saatuslikuks saab ülikõrge temperatuur, mis võib pöördumatult kahjustada organismi toimimist, eelkõige valkude taset, maksa, neere ja südant. Seda juhtub kahjuks tihti.” Neid sümptomeid saab jälgida igaüks nii iseenda kui kaaslaste suhtes. Lihaskrambid ja pisted sunnivad seisma jääma, oksendamine on aga juba tõsisem näht, sest see suurendab kurnatud organismi vedelikuvõlga veelgi. Kui su kõrval joogipunktis on võistleja, kellel on raskusi topsi suu juurde saamisega või kes torkab silma liigse kahvatusega, on põhjust olla hoiatav, et ennetada hullemat.

„Tihti tabab kokkuvarisenud sportlast pärast turgutamist amneesia, teadvusekadu, mil ta imestab, kus ta on ja mida teeb. Saades teada, et on pühapäev ja käimas jooksuvõistlus, ei jõuta tihtipeale ära imestada, mis endal selle kõigega pistmist on.” Ülekuumenenud patsiendi tunnuseks võib olla ka agressiivsus, nii et kanüüli veeni saamiseks on vaja kaasata lisajõude ja jääkottidega jahutamiseks kõrvakiilude eest hoiduda. „Rulluisumaratonil näiteks hakkasid inimesed heast peast kaklema, see juhtus 40.−50. minuti vahel. Oli hästi palav ja me küll hoiatasime inimesi, et jooge ja veel kord jooge, aga tookord läks kaheksa inimest palavusest ja ülepingest ikka täitsa segi,” meenutab Laugamets.

Teine oht on äkksurma oht. See on kõige pöördumatum tagajärg, mis tühjaksvõistlemise puhul üldse juhtuda võib. „Riskirühmaks on mehed 50. eluaasta ringis, naiste organism on äkksurma eest palju rohkem kaitstud. Ma ei tea kümne aasta jooksul ka ühtegi juhtumit Eestis, kus naisterahvas oleks rahvaspordivõistlustel elu jätnud. Õnneks on need juhtumid ka meestega meil siiski harvad.”

Ärge unustage juua!

Ohu märkide puhul tuleb tegevus kohe katkestada. Regulaarne harrastaja ei ole meedikute põhiprobleem, kõige enam tekib kriitilisi momente nende inimeste seas, kes üle tüki aja võistlusrajale tormavad. „Siis seisadki finišijoonel nagu raisakotkas ja rabad kaenlasse inimese, kellel käivad silmad ringi, pilk on hägune ja samm õõtsuv nagu laevalael. Üks universaalne soovitus meil siiski on – ärge unustage juua!”

Veel paneb Tartu kiirabi koolituskeskuse juht sportlastele südamele, et abivajajat ei jäetaks rajale üksi ja osataks näha ohu märke: kahvatu, zombistunud pilguga ja koperdav võistleja on kokkukukkumisele väga lähedal. „Sport peab pakkuma eelkõige rõõmu ja head enesetunnet ning neid tundeid saame me ise juhtida – see kõik on meie endi kätes!”

Palava ilmaga pole ka enda jahutamine liiast, nagu teeb seda üks osaleja möödunud aasta Tartu Jooksumaratonil. Foto: Ardo Säks

Triatloniharrastajate peamised vead

1. Liiga üleolev suhtumine ettevalmistusse ja treeningusse (eriti ujumises).
2. Võistlustingimustega mittearvestamine (näiteks soojal päeval tuleb oma temposoovid tagaplaanile jätta ja tegeleda rohkem sellega, et keha üle ei kuumeneks, ning tarbida piisavalt vedelikke ja soola).
3. Liiga kiire algtempo.
4. Võistlemine kellegi teise, mitte iseendaga.
5. Ironmani puhul distantsi mitteaustamine.
6. Toitumis-, jahutamis- ja joomisnõuannete eiramine.

Ohu märgid:  koordinatsioonihäired, külmatunne, kahvatus, oksendamine, kõhulahtisus, krambid, pisted.

Soovitused:
* joo (sooladega) vedelikku;
* kui tunned, et midagi on valesti, jää seisma;
* ära hinda ennast üle – pidev pulss pikemat aega üle 160 on liiast;
* ära jäta hädalist rajale lebama, helista kiirabi, jää abivajaja kõrvale.

Tekst: Ene Veiksaar ja Kärt Radik

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*