ERR-i tiimid triatlonil, ehk higine lugu kipsi ja geeliga

Raadio2 SiS 103,6 tiim Minna Mäng, Eeva Esse ja Peeter Allik. Foto erakogu

Augusti esimesel laupäeval Otepääl peetud Eesti triatloniajaloo mainekaimal võistlusel SiS Ironman 70.3 Otepää osales kaks Eesti Rahvusringhäälingu võistkonda. Vikerraadio tiimi ankrumees oli hommikuprogrammi saatejuht Taavi Libe ja Raadio 2 ankru-emand pärastlõunavööndi saatejuht Eeva Esse.

Proloog

Iga lugu sõltub jutustaja vaatepunktist ning antud juhul olen jutustajaks mina, Taavi, kelle teadvusesse torkas idee triatlonil osalemisest kallis kolleeg Eeva. Tema omakorda oli saanud idee Nike Training Club’i Master Trainerilt Sandra Rajult, kes plaanis triatloni täies pikkuses läbi teha.

Üks korralik raadioajakirjanik mõtleb muidugi pragmaatiliselt. Milleks kogu rõõm endale krabada, kui seda saab kuulajatega jagada! Nii tegime kevadel oma saadetes üleskutsed ja leidsime tublisid rahvasportlasi, kes olid nõus meie võistkondades Pühajärves 1,9 km solberdama ja raskel Lõuna-Eesti maastikul 90 km ratast uhama. Mina ja Eeva võtsime ülesandeks silgata võistluse lõpetuseks poolmaraton ehk 21,1 km-i.

Vikerraadio SiS 106,1 võistkond koosseisus Taavi Libe, Andres Sampka ja Alari Orav. Foto erakogu
Vikerraadio SiS 106,1 võistkond koosseisus Taavi Libe, Andres Sampka ja Alari Orav.
Foto erakogu

Esimene vaatus

Kui nüüd ajaratast edasi kerida, siis juuni keskpaigaks olin täitsa normaalses vormis ja täitsin Pärnus toimunud Võidupüha maratonil eesmärgi joosta poolmaratoni alla tunni ja 40 minuti. Tegelikult tuli lausa mõni sekund alla 1:37. Ja paksult turiste täis Rüütli tänaval viimast 200 meetrit silgates tekkis päris ülev tunne. Mis sest, et ilmselt käis nii mõnegi õlut lürpiva Soome turisti peast läbi kuri kahtlus, et Port Arturi kaubanduskeskuses on suur ale, kuhu kari eestlasi amokki jooksevad.

Meel hea ja koivad valusad, alustasin juba samal õhtul autosõitu Tšehhi poole, et nädala jagu aktiivset puhkust nautida. Kahepäevase sõidu järel olin kohal ja esimesel vabal hommikul haarasin jooksutossud, et 35-kraadises leitsakus kerge sörk teha.

Kuskil neli kilomeetrit oli väga mõnus. Ja siis ma lendasin … Kahjuks mitte nii, nagu kirjeldas Michael Johnson 1996. aasta Atlanta olümpiamängude 200 meetri jooksu maailmarekordi järel. Ta suutis jooksu ajal valitsenud tunnet võrrelda ainult sellega, kui ta lapsena pisikese ratastooliga mäest alla sõitis. Aga jah. Mina lendasin lihtsalt konkreetselt asfaldile pikali. Siis tõusin püsti, tutvusin kohaliku meditsiiniteenusega ja sain umbkeelse tohtri žestidest aru, et üks randmeluu on ikka päris puruks. Meeneks sain paksu kipsi, mida oleks pimedatel Praha tänavatel vajadusel võinud külmrelvana kasutada.

Teine vaatus

Järgmise nädala ei liigutanud ma lillegi. Seejärel hakkas südametunnistus piinama ja hakkasin kipsiga sörkimas käima. Võimaldas küll! Ei hakanud isegi väga hullusti haisema. Lisaks õnnestus mul veel ühe nädala möödudes kips äravõetava lahase vastu vahetada, kuna tohter kratsis kätt eksamineerides pool tunnikest kukalt ja teatas, et nii arhailist kipsi kasutati Eesti meditsiinis viimati paleoliitikumi ajal.
Lahasega jooksmas käia oli juba täielik privileeg. Sain kogeda tunnet, mis valitses Oregoni ülikooli staierite seas, kui legendaarne treener Bill Bowerman oma naise vahvlimasinaga esimesed jooksusussid tegi, neile võidujumalanna Nike märgi peale kleepis ja raskete jooksusaabaste asemel võistluste tarbeks jalga andis.

Võistlusnädala alguses saime oma tiimidega põhjalikult kokku ja läbisime meie hea toetaja SiS-i koolituse, kus maratonijooksja Kristo Reinsalu selgitas, miks on tarvis pikal pingutusel õigel ajal juua ja süüa.

Nii kõrgel tasemel võistlus oli muidugi lisaks lihasemurdmisele ka paras peamurdmine. Oli väga harjumatu, et juba võistluseelsel päeval pidi võistkonna kapten minema stardimaterjale välja võtma ning rattur oma kaherattalist sõpra registreerima. Kodustel rahvaspordiüritustel on ju kõik harjunud sellega, et jõuad viimasel minutil kohale, viskad tossud või suusad alla ja kütad rajale.

Vikerraadio meeskond on finišis foto Kayvo Kroon/Sportfoto.com
Vikerraadio meeskond on finišis
foto Kayvo Kroon/Sportfoto.com

Kolmas vaatus

Võistluspäeva hommik kulges muidugi pehmelt öeldes kirevalt. Olin plaaninud laupäevast Vikerraadio hommikuprogrammi juhtida Otepäält stardiala lähistelt ja selle tarbeks kaasa haaranud „Tõe ja õiguse” esimese köite mõõtmetes imemasina, mis pidi toimima sama hästi kui ülekandebuss. Toimiski! Kuni ma hommikul kell 5.30 seda viimast korda testima hakkasin. Kahjuks oli temast seejärel otsesaate tegemisel sama palju kasu kui „Tõe ja õiguse” esimesest köitest.

Nii leidsingi end kella kuue ajal hommikul Eesti riigiametnikest poole aeglasemalt Tartu poole kihutamas, et viimases hädas hommikuprogramm sealsest stuudiost eetrisse anda. Enne saate algust õnnestus mul kätte saada Vikerraadio tiimi ujuja Andres, et anda talle märku, millisesse nurka ma suure kiiruga stardimaterjalid viskasin.

Kell 10.30 hommikul, kui alustasin saate viimast pooltundi, hüppasid Andres ja Raadio 2 tiimi ujuja Minna 66 võistkonna esindaja seas jahedasse Pühajärve. Individuaalvõistlejad olid vette karanud pool tunnikest varem. Kui ma kell 12 lõpuks tagasi Otepääle jõudsin, olid ratturid Alari (Vikerraadio) ja Peeter (Raadio 2) juba rajal. Sain ennast kohe parajalt soojaks ka, sest kuna rattasõidu ajaks oli suur osa kohalikest teedest suletud, parkisin oma raskeliikuri energiasamba ette ja tuterdasin jalgsi stardipaika. Mis see mõni kilomeeter tervisesportlasele ikka teeb!

Neljas vaatus

Kui me Eevaga lõpuks vahetusalas Alarit ja Peetrit ootasime, põksus süda ikka päris parajalt. Põksumise peale kulus nii palju energiat, et märkasin alles viimasel hetkel, kuidas mu spordikell vaikselt otsad annab. Andres laenas õnneks oma kella ja juba oligi Alari kohal ning otsis silmadega mind. Samal ajal, kui ma tema ajavõtukiipi oma jala külge kinnitasin, ütles ta kurvalt: „Sain viis minutit trahvi. Palun vabandust!” Tagantjärele on küllaltki keeruline meenutada, kas ütlesin selle ka välja, aga vähemalt mõtlesin, et annaks kõrgemad jõud, et ma ise oma jooksu lõppedes ainult viit minutit taga nutan.

Nii ma rajale lippasingi. Kolmandaks kilomeetriks sain isegi spordikella funktsioonidega tuttavaks. Ühtlasi sain aru, et tempo oli päris paras – 4.50 kilomeetrile. Hea, et selle veel ära näha jõudsin, sest kohe algas Pühajärve ringi kõige hullem tõus. Kahjuks järgneb elus igale tõusule langus, aga õnneks on jooksmise puhul langus parem kui tõus, nii et avaringi kokkuvõttes õnnestus mul laias laastus sama tempot hoida.

Ühtlasi tahan tänada kaht Pelgulinnast putku pannud hipsteri välimusega tegelast, kes ringi keskel ergutasid sõnadega, et Tanel Padar olla vaid kolme minuti kaugusel. Kuna Tanelil oli juba ujumine ja jalgrattasõit jalgades, tegin aja ringi kolmanda veerandiga tasa ja pühkisin tast mööda nagu … raadiomees muusikust.

Teine ring algas samuti kenasti. Vahetult enne mõrvaritõusu püüdsin kinni Sandra. Vahetasime viisakusi ja lippasin edasi. Kõik oli hästi, kuni umbes kuus kilomeetrit enne finišit haarasin joogipunktist ühe energiageeli ja kugistasin selle hetkega kerre. Seejärel meenus Kristo soovitus, et geele peaks enne võistlusi treeningutel testima. Läks meelest. Organism andis kilomeeter hiljem märku, et läks tõesti meelest.

Ilmselt oli seal ka omajagu hullumeelsest hommikust tekkinud väsimusel, aga kogu keha muutus tuimaks ning vahepeal lõi keresse valu, mille valem oli üks osa sünnitust ja kaks osa lõhkenud pimesoolt. Ikka päris mitu korda olin sunnitud kõnnile üle minema.

Tanel Padar võttis vastu väljakutse läbida Otepää triatlon. Plaanipäraste treeningute tulemusel võis ta 6. augustil saavutatuga rahule jääda. Foto Krista Mikk
Tanel Padar võttis vastu väljakutse läbida Otepää triatlon. Plaanipäraste treeningute tulemusel võis ta 6. augustil saavutatuga rahule jääda.
Foto Krista Mikk

Epiloog

Lõpuks olin siiski kohal. Andres ja Alari olid mind lõpusirgel ootamas ja kolmekesi jõudsime finišikanga alla ning saime võistluste peakorraldajalt Ain-Alar Juhansonilt sooja käepigistuse ja ajaloolise esimese SiS Ironman 70.3 Otepää osalejamedali. Jõudsin pisut surra ja riideid vahetada ning kuulsin finišiteadustajalt, et Eeva on ka kohal. Patseerisin oma kangetel koibadel finišialasse ning leidsin ta Minna ja Peetriga muljeid vahetamas. Sirutasin käed, et head kolleegi kallistada ja kui ta hoiatas, et on jube higine, vastasin: “Ma olen ise ka.”

SiS Ironman 70.3 Otepää võistkonnavõistluse tulemused:

1. Ferroline grupp 3:46:27
ujumine – Kärt Kokk-Jakin 29:23;
jalgrattasõit – Alo Jakin 2:02:16;
jooks – Keio Kits 1:12:12.

34. SiS 106,1 (Vikerraadio) 5:13:20
ujumine – Andres Sampka 32:56;
jalgrattasõit – Alari Orav 2:54:37;
jooks – Taavi Libe 1:43:28.

45. SiS 103,6 (Raadio 2) 5:48:58
ujumine – Minna Mänd 46:22;
jalgrattasõit – Peeter Allik 2:47:23;
jooks – Eeva Esse 2:12:07.

SiS IRONMAN 70.3 Otepää triatloni peakorraldaja Ain-Alar Juhanson. Foto Krista Mikk
SiS IRONMAN 70.3 Otepää triatloni peakorraldaja Ain-Alar Juhanson.
Foto Krista Mikk

Ain-Alar Juhanson, võistluste peakorraldaja: Eesti triatloni uus tase

Stardis oli festivali nädalavahetusel erinevatel võistlustel kokku 1100 osalejat 25 riigist. Paljude riikide trialtonisõprade, kaasaelajate, sponsorite ja vabatahtlike ühistööna tehti Eesti triatloni ajalugu – esimene IRONMAN sarja triatlon Balti riikides sai teoks. Heameelt tegi eestlaste rohke osavõtt SiS IRONMAN 70.3 Otepää presented by Ferroline Group poolpikal triatlonil, ka võistkondade arvestuses.

Uuel aastal võõrustame veel suuremat rahvusvahelist festivali. Ilusat loodust ja sportimistingimusi kiitisid paljud külalised. Oleme korraldajatena teinud esimese arutelu, mida uuel aastal teha teisiti ja paremini.

Registreerimine on avatud ja 5. augustil 2017 kohtume taas!

Tekst: Taavi Libe
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 septembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*