Tempomeister Valdo Jahilo

Valdo on mitu aastat olnud SEB Tallinna maratoni viie-tunni tempomeister. Foto Kirsti Jahilo

Kodusel SEB Tallinna maratonil aitavad tempomeistrid jooksjatel ühtlast tempot hoida ja eesmärgiks püstitatud ajaga lõpetada. Stardis tunned tempomeistri ära värvilise õhupalli järgi, millele on kirjutatud planeeritav lõpuaeg, neil on rinnal ja seljal konkreetse ajalise eesmärgiga number ning seljas ühesugused särgid.

Tempomeistriteks on kogenud jooksjad, kelle maratonirekord on suurusjärgus 30 minuti võrra parem nende SEB Tallinna maratonil joostavast ajast. Järgnevalt suuname tähelepanu kogenud spordiharrastaja ning SEB Tallinna maratoni tempomeistri Valdo Jahilo soovitustele.

Ka triatlon kuulub Valdo lemmikharrastuste hulka, pildil on ta sõitmas Tartu Milli triatlonil. Foto Kirsti Jahilo
Ka triatlon kuulub Valdo lemmikharrastuste hulka, pildil on ta sõitmas Tartu Milli triatlonil.
Foto Kirsti Jahilo

Mees nagu orkester

27. jaanuaril 1972. aastal sündinud Valdo Jahilo on jooksjate seas tuntud trepijooksude korraldajana, kes toonud Tallinna teletorni maailmakarikaetapile parimad trepijooksjad üle maailma. Tänu Valdo isa nakatavale eeskujule, kes oli suurepärane sportvõimleja, võrkpallur, maanteerattur ja suusataja, sai spordipisik Valdosse istutatud juba üsna varajases eas. Isaga koos sportimine oli nii loomulik, et hiljem juba ise otsuseid ja valikuid tegema hakates näis see normaalse elu osana. Kooli ajal käis ta jalgpalli- ja kergejõustikutrennis, keskkoolis pühendas oma aja idamaistele võitluskunstidele – judole ja karatele −, ülikoolis aga mängis saalihokit.

Pärast abiellumist keskendus mees rohkem kestvusspordile – lisandusid pikemad jooksuotsad, suusasõidud, rattamaratonid ja ka esimesed triatlonid. Kuna ta varem ujuda ei osanud, võttis ujumise selgeks saamine aastaid, vaid jonniga suutis Valdo vee peal püsida ja edasi liikuda. Triatloni kui põhispordialaga on ta tegelenud nüüd juba viimased 11 aastat, lisaks on ta tegelenud veel tai chi’ga, mis aitas ühest spordivigastusest mitme aasta jooksul üle saada ja sisemise mina taas terviklikumaks muuta. Tai chi sarnaneb Valdo arvates kestvusspordiga – mõlemal alal on tegemist sisemise distsipliiniga, kus on olulisel kohal vaimne hakkamasaamine ja tasane, kuid sihikindel edasiliikumine.

Valdo on niisiis mitmekülgne spordiharrastaja, kellele meeldivad väljakutsed ja vaheldus. Tema selle aasta suurimaks sportlikuks saavutuseks võib nimetada Eesti tiimiga trepijooksu EM-il osalemist. „Ma poleks seda osanud uneski näha, et mul õnnestub veel üle neljakümnesena mõnel sellise kaliibriga võistlusel niimoodi osaleda, et mõni võistleja veel selja taha jääb. Vähemasti on mul ühe rahvusvahelise suurvõistluse kogemus nüüd CV-s olemas,” ütleb mees ise.

Tempomeister vastutab

Maratoni tempomeister sai Valdost 2013. aastal tänu jooksutreener Margus Pirksaare ettepanekule, kes otsis viie tunni gruppi eesjooksjat. Tõenäoliselt oli Valdo talle triatlonivõistlustel stabiilse ja usaldusväärsena silma jäänud, et talle ettepanek tehti. Toona oli Valdo maratoniaeg 4:32.40, pakutud tempomeistri omast poole tunni jagu kiirem, ja nii näis talle endalegi, et vastupidavust ja jõudu selleks ametiks peaks jaguma. Kõige keerulisem oli muidugi õige tempo paika sättida. „Viie tunni kulgemise juures tekib suur kiusatus kiiremini joosta, sestap veetsin sel aastal lugematu arvu tunde, harjutades aeglast jooksmist, et see ka kella vaatamata jalga sisse harjuks. Ja kuna ülesanne sai täidetud, tuli järgmine aasta ja siis veel järgmine.” Tänaseks on ta lisaks SEB Tallinna maratonile teinud sama tööd ka TriSmile klubi korraldataval Pekist Priiks Tallinna matkajooksul ja eelmisel sügisel ka Tartu Jooksumaratonil.

Jooksurõõmu kõrval meeldib Valdole vastutus ja enesedistsipliin, mis tempomeistritööga kaasneb, ja loomulikult ka teadmine, et saab olla jooksjatele abiks või juhendajaks – see tunne on mehe sõnul imeline, kui mõni sinu grupis esimest korda finišis tänulikult käe pihku pistab. Lihtne, siiras ja südantsoojendav emotsioon, mille nimel tasub kannatada ja end tagant sundida!

Foto Kirsti Jahilo
Foto Kirsti Jahilo

Tark ei torma

Tavaliselt jookseb tempomeister ees ja grupp tema järel, harvemini ka ümber. „Joogipunktides saab muidugi rohkem aimu, kui korra ümber pöörad ja kontrollid, kas punt on koos ja mis nägudega sulle järele tullakse. Aga et suurem osa ajast nendega silmsidet pole, siis ei saa kogu aeg taga toimuvaga kursis olla. Kes juba veidi grupist maha jääb, sel on hiljem raske sinna tagasi võidelda. Loomulikult tuleb arvestada konkreetse rajaprofiili ja ka ilmaga, sellest sõltub paikapandav strateegia ja energiavarude jagamine, samuti toitumine ja joomine. Kuna tempo mõttes viibib viie tunni grupp rajal kõige kauem, on siin ka veidi teised reeglid ja momendid, mida tuleb jälgida. Kõige olulisem on ühtlast tempot hoida ning uljaspäid kammitseda,” ütleb Valdo ja kinnitab, et alati satub punti neid, kes arvavad, et grupi tempo on liiga aeglane, ja näitavad selle peale varsti taldu. Osal neist ongi tõsi taga – nad ongi enamaks suutelised. „Kuid päris paljud kipuvad samamoodi ka raja teises pooles uuesti gruppi jõudma või sealt läbi vajuma, pole lihtsalt enam energiat ega jaksu. Siis on neist küll kahju, sest teatavasti ju tark ei torma. Kangesti tahaks neile kõrva öelda, et „ma ju ütlesin!”, ” räägib Valdo. Aga ega muidu kogemusi ei tule, kui neid ise ei omanda!

Rajal anekdoote ei vesta

Kõige keerulisemad on tempomeistrile subjektiivsed tegurid, näiteks vajadus end kergendada või hakkab kusagilt ootamatult hõõruma või pistma ja sellest hoolimata tuleb jätkata. Paaril korral on ka Valdo „metsapeatuse” teinud – siis on ta seda pundile ette öelnud ja neist mõnisada meetrit ette spurtinud, et jõuaks oma asja nii ära ajada, et neile ise pärast järele jõuaks. Kord on hakanud läbihigistatud särk nii hullusti ihu vastu hõõruma, et kümmekond kilomeetrit tuli joosta, ühe käega märga särki rinnanibudest eemal hoides.

Grupis peab tempomeister kõige ebameeldivamaks aga neid, kes jutustama kipuvad. Küsimustele vastamise vastu pole tal midagi, aga kuna rajal veedetav aeg on pikk, siis mida vähem vadistada, seda rohkem energiat tegelikult hoitakse. Valdost arvatakse ka seda, et kui mees on varem anekdoodivestjana erinevaid rekordeid püstitanud, hakkab ka maratonirajal anekdoote tulema nagu Vändrast saelaudu. Nalja võib muidugi saada, aga see peaks tekkima ikkagi normaalsel ja spontaansel viisil. „Lõpukilomeetritel on iga alguses tühisena tunduv energiaraas kulla hinnaga. Anekdoote ma grupis ei räägi, seda ei maksa lootagi. Mõni on stardis elevil, et oh, küll tuleb vahva jooks, kindlasti saab nalja nabani. Ei saa. Nalja tehakse omal ajal, meie jookseme ja peaks sellele ka keskenduma,” lausub Valdo. Tempomeistrina on ta tavaliselt oma pundile jooksu algusosas plaanist märku andnud – kuidas kavatseb joosta ja milline on taktika. „Enamjaolt olen esimese poole läbinud väikese ajavaruga, et distantsi teisel poolel jääks näiteks joogipunktides veidi rohkem aega end turgutada ja puhata. Samuti olen märku andnud reaalaja jooksutempost, mitme sekundi või minutiga oleme plussis ja varus. Enne värskenduspunkte annan märku joogipunkti loogikast, sellest, et ei pea alati kohe esimeselt laualt topsi haarama ega sinna troppi tekitama, et ei libastutaks mahavisatud topsidel ja et kõik igas punktis vähemalt paar lonksu võtaks. Juua tuleb enne, kui selle jaoks kehal vajadus tekib. Alati on mul taskus kaasas ka üks lisa-magneesiumiampull ja energiageel. Kui kellegil tekib krambieelne seisund või on näha, et ta hakkab kustuma, siis on nad minu käest alati kiiret abi saanud,” lausub Valdo.

Selle aasta Tartu Mill triatlonil. Foto Indrek Ladva/Sportfoto.com
Selle aasta Tartu Mill triatlonil.
Foto Indrek Ladva/Sportfoto.com

Näeb siirast rõõmu

Ta annab ette teada ka rajaprofiilist või ilmast sõltuvate raskemate lõikude kohta nagu tõusud või vastutuul, sest siis jõuab reageerida ja vajadusel ka jooksugruppi niimoodi ümber kujundada, et väsinumad või nõrgemad jäävad grupi keskele varju ja tugevamad murravad tuult. Pealegi on kaaslaste toetusel teinekord imekspandav ergutav mõju, mis aitab allaandmise hetke vaimus edasi lükata.

Eredamalt mäletab Valdo eelmisel aastal Marilyn Jurmani emotsioone Kaarli kiriku juures. Kui finišini jäi veel mõnisada meetrit, jõudis naisele oma saavutus kohale – tegingi maratoni ära! – nii emotsionaalselt, et mööda põski veeresid alla suured õnnepisarad. Valdol on suur privileeg seda siirast rõõmu kõrvalt jälgida. „Need ongi kõige suuremad õnnestumised, kui näed, et kaasjooksjad on end ületanud, saavutusega rahul ja sulle selle eest tänulikud. See on nagu näitlejale aplaus saalist, et tubli töö, aitäh!”

Tekst: Meelis Koskaru
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 septembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*