Hendrik Themas (27) on professionaalne kikkpoksija, kellel on baasiks viieteistkümne aasta pikkune kogemus kümnevõistluses. Finantsalal töötav noormees unistab uuel meelisalal maailma tippu jõudmisest.
Kümneaastasena läks Hendrik Erki Noole kergejõustikukooli. „Enne seda olin mänginud tennist ja väga noorena harrastanud ka taekwondo’d,” meenutab noormees. „Ma olin füüsiliselt väga aktiivne laps ja keskmisest kiirem. Kergejõustikutreeningutel proovisime eri alasid ja lõpuks hakkasid mulle kõik nii väga meeldima, et keskendusingi peamiselt kümnevõistlusele. Samuti sobis mulle hästi teivashüpe, sest see nõuab kiirust, jõudu ja head koordinatsiooni. See on tehniline ala ja hästi oluline on oma keha tunnetada. Olen alati pannud palju rõhku alade tehnilise poole valdamisele ja mõistmisele, et maksimeerida sooritust. Kõik füüsilised eeldused olid mul samuti olemas.”
Hendriku üks meeldejäävamaid hetki on 2008. aasta suvel Eesti meistrivõistlustelt võidetud pronksmedal teivashüppes. „See oli minu esimene täiskasvanute klassis võidetud medal,” särab Hendrik. „Ja ma olin toona ise alles 18-aastane. See oli väga hea tunne!”
Kümnevõistlejakarjääri ei tulnud
„Mul tekkis väga varakult visioon, et ma tahan USA-sse õppima minna. 11. klassis hakkasin spordialaseid CV-sid saatma eri ülikoolidele ja treeneritele. Mõni neist vastaski ja 12. klassi alguses oli mul selge tulevikuplaan olemas,” lausub Hendrik. „USA-s hinnatakse sporti kõrgelt ja parimatele makstakse stipendiumi ehk õppemaksu sportlased ise maksma ei pea. Ülikoolidele on tähtis, et neil oleks tugevad sportlased, ja kuna ameeriklastel väga suurt kümnevõistlejate valikut pole, vaadatakse ka ookeani taha, ning meil Eestis on sel alal juba pikad traditsioonid. Kui algul oli mul kindel plaan olümpiamängudele jõuda, siis esimesel kahel aastal hakkasid tulemused pigem allamäge minema. Treeningmetoodika oli kardinaalselt erinev,” räägib noormees.
Kuigi Hendrik oli pikalt unistanud kümnevõistlejana olümpiale jõudmisest, jõudis talle viimasel õppeaastal lõplikult kohale, et sel alal temast professionaali siiski ei saa. „Mõtlesin tol ajal elu üle järele ja olin õnnelik, et Ameerikas kõrghariduse omandasin ning taolise kogemuse sain. Samuti sain veidi maailma näha,” jääb Hendrik positiivseks. „Üldjoontes jäin oma kergejõustikukarjääriga rahule ja kripeldama midagi ei jää. Oma lõbuks kümnevõistlust harrastada mul enam huvi ei olnud.”
Uus armastus
Võitluskunstid avastas kikkpoksija juhuslikult. Paar kuud enne ülikooli lõpetamist äri ja rahanduse erialal alustas ta MMA-treeningutega. „Kuna kergejõustiku võistlushooaeg lõppes juulis, oli mul treeningute mõttes väga palju vaba aega üle. Algul käisin võitluskunstidega tutvumas, lõpuks käisin saalis kolm korda päevas,” ütleb Hendrik. „Ma olen lapsest saati olnud võitleja hingega. Mulle meeldib võita ja konkureerida, seepärast võitis võitlussport minu südame. Seal toimub aus mees mehe vastu võitlus.”
Eestisse tagasi jõudes liitus endine kümnevõistleja Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemiaga. „Mul oli suur huvi jätkata, seetõttu võtsin esimesel võimalusel ühendust lapsepõlvesõbra Keviniga. Septembris alustasingi treeningutega ja oktoobris hakkasin osalema võistlustel. Tahe ja sisemine põlemine on mul olnud algusest peale väga suur,” teatab Hendrik. „Ma alustasin treeninguid MMA-ga, ent üsna pea jõudsin järeldusele, et kikkpoks on mulle sobivaim, kuna see on kiiretempolisem ala ja nõuab rohkem sprinterlikke eripärasid.”
Treeningud on mitmekülgsed
Kolmel päeval nädalas osaleb Hendrik rühmatreeningutel, kus tehakse paarisharjutusi, õpitakse löögitehnikat ja nende eri kombinatsioone ning lõpetuseks tehakse vahel mõni round omavahel. Üks päev nädalas on pühendatud konkreetselt sparringule ja kahel-kolmel korral on noormehel plaanis jõusaali- ja või personaalsed eratreeningud. „Vahel arutame võistluste eel läbi ka strateegiaid,” sõnab Hendrik. „Jõusaalitreeninguid võitlussportlased tavaliselt ei kasuta, aga mina arvan, et see mängib minu kasuks. Teised väidavad, et kangitõstmine teeb lihased kangeks ja võtab ära liikuvust, ent mina teen seal harjutusi, mis aitavad arendada sprinterlikke omadusi, plahvatuslikku kiirust. Eesmärk ei ole lihast kasvatada, vaid arendada maksimaalset jõudu. Kui mu jalad on kiiremad, saan ma ka vastasele kiiremini lähemale ja see annab mulle juba selge eelise,” usub Hendrik ja tõdeb, et pärast läbimurdvat 2016. aastat on hakanud ka teised võitlussportlased tema jõusaalis tehtu vastu huvi tundma.
„Uskusin, et võidan”
Poksija tähelend sai alguse eelmise aasta 19. märtsil, kui ta nokautiseeris Eesti MMA-staari Alik Tseiko. „Selle matšiga sai mu nimi Eesti poksimaastikul tuntuks. Enne seda olin ma eikeegi,” meenutab Hendrik. „Kui Alikut mulle vastaseks pakuti, teadsin, et ta on väga tugev fighter. Samas uskusin ka, et suudan teda võita, ja nii see läkski. See on kindlasti üks eredaimaid hetki mu elus, mis jääb väga kauaks meelde. Publik elas samuti mulle maruliselt kaasa ja see tunne oli võimas!”
Treenereid on noormehel praegu kaks. Iga päev tegeleb Hendrikuga Ahti Pikkur. „Ta teeb kõike hingega, mõtleb alati kaasa ja mängib minu arengus väga suurt rolli,” kiidab poksija. Teine treener on Kevin Renno. „Ta on mulle pigem nagu sõber ja mentor, lisaks veel klubi omanik, kus ma treenin. Ta oli minu juhendaja pigem esimesel aastal. Praegu käib ta minuga alati matšidel treenerina kaasas.”
Prioriteedid paika
Hendrik töötab varahaldus- ning corporate finance ettevõtete grupis raamatupidamise ja IT- alal. 18-aastaselt teadis noormees, et soovib kunagi olla ettevõtja, seepärast asus ta õppima ülikooli äri ja rahanduse erialale. Hendrikul pole raske ühendada tööd ja sporti, ent siiski unistab ta tõusta ühel päeval kikkpoksis professionaalse sportlasena maailma parimate hulka. „Praegu panustan sporditegemisele pisut rohkem kui keskmine harrastaja. Kui saaksin mitu korda päevas treenida, nagu kikkpoksimaailma paremik teeb, areneksin kindlasti veelgi kiiremini. Kahjuks ei ole see võimalik, kuna olen üheksast kuueni tööl,” räägib Hendrik. „Mul on ka 2-aastane poeg Dominic ning seepärast teen osa asju lihtsalt une arvelt. Selles ei ole mitte midagi rasket, peab oskama vaid asju prioriseerida ja aega hästi planeerida.”
Õpetab, kui vaja
Küsimusele, kas Hendrik näeb tulevikus oma poega pigem kikkpoksija või kümnevõistlejana, vastab ta: „Eks ta ise otsustab, mis talle rohkem meeldib. Kindlasti ta mõne ala enda jaoks leiab, sest juba praegu on näha tema meeletut aktiivsust. Mina ei hakka mitte midagi peale suruma. Küll aga kikkpoksi puhul ei lubaks ma teda võistlusspordiga tegelema enne 18.-19. eluaastat. Seni võib ta treenida küll ja ma kindlasti õpetan ka, kui vaja, aga professionaalsel tasemel sport on mõeldud pigem meestele kui lastele.”
Järk-järgult tipu poole
Hooajal 2017 ootavad Hendrikut matšid nii märtsis kui ka aprillis. Eesmärk on muidugi kõik võistlused võita. „Siiani olen ma vaid kolm matši kaotanud ja seda ka punktide arvelt. Ma ei hakka kellegagi vaidlema, on nagu on, ent mul ei ole tunnet, et oleksin kordagi peksa saanud. Võitnud olen alati nokautidega, mis on publikule põnev vaadata. Kui võidan, siis aina tugevamaid vastaseid, ja nii on võimalus jõuda suurematele rahvusvahelistele võistlustele,” räägib poksija. „Minu unistus on jõuda Glory World Series kikkpoksiliigani, seal pole teised eestlased veel käinud. Selles sarjas toimuvad võitlused üle maailma ja sinna jõudes võib juba hakata spordiga elatist teenima.” Sel põhjusel ootabki Hendrik kõige enam võitlusi välismaalastega. „Kui sa tugevat vastast võidad, saad edetabelis sisuliselt tema koha endale ja ainult niiviisi on võimalik karjääriredelil üles ronida,” kirjeldab Hendrik süsteemi.
Otse läbi seina
Oma tugevusi ja stiili kirjeldab Hendrik kolme sõnaga: power, ründav ja konditsioon. Lühidalt tähendavad need seda, et andekal kikkpoksijal on jõudu sama palju kui temast 10 kg rohkem kaaluval mehel, vastupidavus sama hea kui 10 kg kergemal mehel ja oma ründava stiiliga ei astu mees poksiringis kunagi ühtki sammu tagasi. „Ma ei lähe punktide peale mängima, vaid võitlema,” kirjeldab Hendrik. „Ma ei tagane kunagi. Piltlikult öeldes lähen otse läbi seina jooksma, mitte ei hakka ust otsima. Ma pean seda enda suurimaks tugevuseks.”
Kikkpoksija arvab ka, et kümnevõistluse kogemus on üks tema tugevusi. „Mõnes mõttes on need alad üsna sarnased. Kõik kümnevõistlejad on hingelt võitlejad, sest kaks päeva pingutamist ei ole üldse lihtne ülesanne. Lisaks on nad enamasti kiired, plahvatuslikud, tugevad ja vastupidavad. Neil on head tehnilised oskused ja nad on osavad. Kikkpoks on ju samasugune. Sa pead olema eelkõige osav, et lüüa ja põigelda, sul peab olema hea vastupidavus ja tugev füüsis. Kui sul on olemas veel see X-faktor, milleks on teatav enesekindlus või tahe, siis on areng ühelt alalt teisele kiire tulema.”
Õlg alla
Hendrik tänab isiklikke sponsoreid MV Tellinguid, Fight Fiti ja Kvaliteetinkassot – nemad on tema tegemistele juba täna toetava õla alla pannud. „Poksijatel on väga raske sponsoreid leida, kuna enamasti arvatakse, et fighter võrdub pätt,” on Hendrik eelarvamustes pettunud. „Mina olen kõrgharidusega noor inimene ja töötan finantsalal. Mulle tundub, et inimeste arvamust meist tuleb muuta, siis muutume atraktiivsemaks ka toetajatele.”
Hendriku saavutused
- Isiklikud rekordid: kümnevõistluses 6278 punkti ja teivashüppes 4,85.
- Noorte ja juunioride vanuseklassist on ette näidata 17 Eesti meistrivõistluste medalit, millest kaheksa on kuldsed.
- Kikkpoksitreeninguid alustas kolm aastat tagasi ja tänaseks on ta jõudnud juba Eesti tippu.
Palju alaliike
Võitluskunstidel on hulgaliselt alavorme, Hendriku ala on kikkpoks, mis tähendab poksi ja karate elementidega võitlusviisi. Kasutada tohib nii käe- kui ka jalalööke. Kõigi võitluskunstide eesmärk on sama: sooritada puhtaid/tehnilisi tabamusi vastase pihta ja samal ajal ise mitte pihta saada.
Kogub populaarsust
Ka Eestis kogub kikkpoks järjest populaarsust. „Inimesed, kes on korra võistlusi vaatamasvkäinud, tulevad alati tagasi,” toob Hendrik näite. „Üha enam avatakse uusi treeningsaale javgruppe nii harrastajatele kui ka noortele ning profispordi tasemel korraldatakse rohkem suurivvõistlusi, näitena toon Xplosion Fight Series ja Number One Fight Show, mis on väga populaarsed.”
Tekst: Liisi Rist
Fotod: Peeter Rästa http://ptrpics.com/erakogu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2017 veebruar
