ajakirja Toetavad

Jooksumeka saladusi avastamas

Teismeliste tüdrukute jalad. Need on esimesed asjad, mis mulle meenuvad, kui mõelda Keeniale, mida jaanuari alguses külastasin.

On pühapäevahommik Nyahururu linnakese lähistel Suera külas, mis asub täpselt ekvaatoril. Euroopa mõistes puruvaestes tingimustes oma päevi mööda saatev külarahvas on pannud selga pidupäevarõivad, mis on säravpuhtad. Ma ei suuda seda mõista. Külavaheteid katab punane saviliiv, mis teist kuud kestva põuaperioodi tõttu tolmab tohutult ning määrib riided ja jalanõud esimeste sammudega, aga tundub, et kohalikel on kõrgemate jõududega kokkulepe ja kirikuriided lihtsalt ei võta tolmu külge.

Keenia

Minu ees kõnnib kümmekond varateismelist tüdrukut, kelle jalad on nii peenikesed nagu Eesti lasteaialastel ja Achilleuse kõõlused nii pikad, et iga jooksutreener ahmiks õhku ja unistaks potentsiaalist, mida need jalad jooksuvõistlustel korda võiks saata.

Rio de Janeiro olümpiamängude järel on jooksumeka Keenia võitnud täpselt sada olümpiamedalit, sellega on 48 miljoni elanikuga riik Aafrika edukaim spordimaa. Seejuures on Keenia eriti edukas olnud viimastel kolmel suvemängudel, kus on võidetud kokku 39 medalit, neist 38 jooksualadel

Keenia

Mis on selle pöörase edu taga?

Pikamaajooksuks erakordselt sobilikud füsioloogilised eelised on kahtlemata oluline tegur. Kuna keenialaste jalad on pikad ja peenikesed, on nende raskuskese kõrgemal ja edasiliikumine nõuab vähem energiat.

Sama oluline roll on ka Ida-Aafrika riftivööndi kõrgmäestikutingimustel, mille tõttu on kohalike organism sünnist saati harjunud hõreda õhu käes toimima. Mere tasapinnal võisteldes toimib õhus sisalduv lisahapnik taolise sportlase jaoks lisakäiguna. Aga füsioloogia kõrval on vähemalt sama oluline roll psühholoogilistel aspektidel.

„Iten – tšempionide kodu” – nii seisab valgete tähtedega suurel punasel kaarel, kui sõita 2400 meetri kõrguses asuvasse linnakesse, mille 40 000 elanikust 5000 on jooksjad.

Keenia
Püha Patricku kooli õpilased

Staarid lihtinimeste seas

Lähedal asuvast suurlinnast Eldoretist on Iteni kõige lihtsam sõita populaarseima kohaliku transpordiliigi matatu’ga, mis kujutab endast mikrobussi, kuhu topitakse nii palju reisijaid, kui mahub, ja sõit võib alata. Sõit Eldoretist Iteni kestab pool tundi ja selle eest tuleb välja käia 100 šillingit ehk umbes üks euro. Matatu’s saan tuttavaks 15-aastase koolipoisi Tonyga, kes õpib Iteni Püha Patricku koolis, kus töötab iirlane Colm O’Connell, iiri misjonär, kelle kuulsaim õpilane on 800 meetri jooksu maailmarekordimees David Rudisha.

Uurin Tonylt, kas ta on Rudishaga kohtunud. Poiss vaatab mind mõistmatult, naerab siis lumivalgete hammaste välkudes ja ütleb, et nad teevad tihtipeale samal ajal staadionil trenni. Rio olümpiamängudel oma Londoni mängude kullavõitu korranud Rudishas pole põrmugi upsakust. Treeninglaagris on ta kõigiga võrdne: teeb vajadusel ise süüa ja peseb ise oma treeningriideid.

Kamariny staadion

Püha Patricku kool pole ainus jooksuevangeeliumi tunnistajate kohustuslik peatuspaik Itenis, matatu’de kõrval on Keenia väikelinnade teine transpordivahend niinimetatud mootorrattatakso. Odavatel Hiinas toodetud motikatel kliente ootavaid tegelasi võib linnades kohata igal nurgal.

Keenia
Kamariny staadion

Kui paluda Itenis motikamehel viia end staadionile, mõistab kohalik küsijat silmapilkselt – „Kamariny?” Itenist umbes kahe kilomeetri kaugusel asuva Kamariny staadioni kirjeldamiseks on keeruline Eestist vastet leida. Tegemist on künklike karjamaade vahel asuva aukliku jooksurajaga, mille peatribüün on laudadest kokku klopsitud nagu kanakuut.

Hinnatud treeningpaik

1958. aastal kuninganna Elizabeth II avatud staadion pakub vaatamisväärset ka spordikaugele inimesele, sest Kanariny finišikurvi tagant avaneb Ida-Aafrika riftiorg oma täies ilus. Kohalike tippjooksjate jaoks on Kamariny näol tegemist hinnatud treening- ja võistluspaigaga, mis on staadionitreeningute päevadel ehk teisipäeva ja neljapäeva hommikupoolikutel jooksjaid triiki täis.

Nii Kamariny kui teiste Keenia jooksulinnade staadionid muutuvad iga nädala kahel varahommikul taruks, mis tõmbab mesilasi ligi. Kohalikud jooksjad hakkavad kogunema umbes kümne ajal hommikul ja suure tõenäosusega on neil selleks ajaks juba selja taga rahulik hommikusörk, mis tehakse vahetult pärast ärkamist umbes kella kuue ajal hommikul.

Keenia

Lugematud talendid

Treening algab põhjaliku soojendussörgiga, kuid erinevalt eurooplastest ei tee kohalikud peaaegu üldse soojendusvõimlemist. Siis alustatakse kiirete lõikudega. Paarikümnepealised rühmad jooksevad lõike tempos, mida Eestis suudaks kannatada käputäis tippjooksjaid. Treening kulgeb haudvaikuses, mida katkestab vaid treeneri vile ja üksikud hüüded ning muidugi jooksusammude tuhmid mütsatused. Kui silmad sulgeda, on sammude heli taustal lihtne ette manada pilt metsikus looduses traavivast mustangikarjast. Ja ega see tõest väga kaugel olekski.

Kas unistused täituvad?

Staadioniring on täis unistusi paremast elust. Rühmas umbes kolmandana jooksev MM-i medalist unistab tiitlivõistluste kuldmedalist, rühma vedav suusamütsis tegelane unistab rühma esijooksja kohast, mis avaks tee Euroopa rahavõistlustele, teistest sammukese jagu tagapool lidub, hing paelaga kaelas, noor jooksja, kelle unistus on treenerile silma jääda ja ametlikult jooksurühma pääseda.

Keenia
Keenia vanglaametnike meistrivõistlused

Need unistused on Keenia jooksjatele väikesed sammukesed selle suunas, kuhu pürgivad kõik, kes kunagi jooksuketsid jalga vedanud: olümpiavõit ja maailmarekord. Keenialastel puudub mõttemall „ma pole selleks suuteline”.

Staadionitreeningutel võib saledate välejalgade keskel märgata umbes 35-aastaseid matsakaid naisi, kes pärast kolme lapse sünnitamist on otsustanud: nüüd on aeg jooksma hakata. Ja mitte parema tervise eesmärgil sörkima, vaid treenima maailmarekordi nimel. Mõistagi lõppevad sellised üritused erilise eduta, kuid eneseusu tugevust tasuks keenialastelt õppida küll.

Tekst ja fotod: Taavi Libe

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*