Rattakirg sütitab – noor tüdruk pani kogu pere sportima!

Rattasõit

Rakke valla piiril Lääne-Virumaal elav 9-aastane Karolina Kull ootas võistlushooaja algust pikisilmi, et jälle kogu perega mööda Eestit reisida ja end koos isa Oliveriga erinevatel radadel proovile panna. Just tütre kire tõttu rattasõidu vastu on ka isa sunnitud rohkem liigutama.

Viimane tunnistab, et tema enam Karolinale rajal järele ei jõua. „Esimene rattasõit oli tütrel kolmeselt, siis sõidutasin teda käekõrval. Nüüd käib ta Rakke rattaklubis Maris Kaarjärve juures trennis ja rajal minust talle enam konkurenti pole, kohtume finišis,” avaldab Oliver Kull. Tütrega sammu pidamiseks tuleb ka isal lisatrenni teha. „Käin kohalikus saalis velotrenažööril väntamas ja jõusaalis, kui vähegi töö kõrvalt aega jääb.”

KaroliinaPoolmaratonidele seitsmeaastaselt

Lastesõitudest kasvas Karolina välja üsna kiiresti ja oma esimese 20 km pikkuse võistlusdistantsi läbis ta seitsmeaastasena. „Rakkes toimus üks võistlus, mis oli toona peresõidu nime all. Karolina tahtis seal nii väga osaleda ja mul ei jäänud muud üle kui temaga kaasa sõita. Mullu tegi ta kaasa Team Rattapood Cup’i sarjas ja kõik Bosch Eesti maastikurattasarja kaheksa etappi, osaledes noorte- ja matkasõidul. Muide, N12-klassis saavutas ta sarja kokkuvõttes auhinnalise kolmanda koha,” teatab isa uhkusega hääles ning lisab, et medaleid, diplomeid ja karikaid on kodus juba üksjagu.

Lapsi trenni saada on üha keerulisem

„Mina olen rahul, Karolina areneb väga ilusti ja ka koolis on tal kehalise kasvatuse tunnis kõik korras. On õpilasi, kellele see õppeaine suuri raskusi valmistab. Tänapäeval muutub üha keerukamaks lapsi nutimaailmast eemale meelitada, trenni saamisest parem ei räägigi. Tean, et tema trennirühmas on aegade jooksul olnud palju neid, kes esimeste raskuste tekkides alla annavad. Ütlevad, et trenn on liiga raske, nemad ei viitsi. Mina pole oma tütart sel teemal mitte kunagi vingumas kuulnud,” rõõmustab Oliver Kull.

Karolina naudib nii trenne, võistlusi kui lihtsalt perega koos sõitmist: „Sõidan rattaga umbes neli või viis korda nädalas, millest kolm klubi juures trennis. Seal on minu klassiõde ja teised sõbrad, kellega koos olla ning võistelda on väga tore.”

KaroliinaMiks eelistada rattakingi?

Kõige keerulisemaks peab noor rattur maastikusõitudel tasakaalu hoidmist. „Hakkasin eelmisel aastal rattakingadega sõitma. Kui mõnikord on mäest üles raske minna, tahad rattalt maha tulla, siis vahel ei tule kingad klippide küljest lahti. Nii võib tasakaalu kaotada ja kukkuda. Samas tavalised tossud võivad niisama pedaalide pealt maha libiseda, eriti vihmas ja mudas, seega on rattakingadega ikkagi parem sõita,” põhjendab Karolina Kull.

Eeskujuks kogu perele

Karolina kõige suurem fänn raja ääres on tema ema Sirly Järvan (35), kes käib igal võistlusel tütrele koos noorema venna ja õega kaasa elamas. „Meil pole nii suurt bussi, et kõikide rattad mööda Eestimaad reisimiseks kaasa saaks pakkida. Perega saame kodukandis pedaalida. Meie lastele on rattasõit meeltmööda, nooremad sammuvad usinalt Karolina jälgedes, kuigi tema õhin sporti teha on kõige suurem,” avaldab ema.

Ratturite pere elab Rakke alevist veidi väljas. „Autoliiklus on siin suhteliselt hõre ja maastikurattaga sõitmiseks on olud ideaalsed. Õhtul saab telerivaatamise asemel hoopis õues kevadet nuusutada, looduse tärkamist imetleda ja värskes õhus liikuda. Kõige pisemast tütrest on kasvamas suur loomasõber, nii kui konna näeb, siis manitseb meid ettevaatlikkusele. „Ei tohi otsa sõita!” ütleb ta alati.”

Kõik mõõduvõtud on pühad

„Isa ja Karolina käivad ka eraldi harjutamas, kiirendamist ja käikude vahetamist õppimas. Nippe ja nõkse on neil on igasuguseid. Võistlusi ootab tüdruk alati suure õhinaga, kui hommikul minek, siis utsitab kõiki tagant, sest ei soovi mitte mingil juhul hiljaks jääda. Ka trennidega on nii, et ise helistab ja uurib, kas on vaja minna ja mis sellel konkreetsel päeval täpselt ees ootab. Meie isaga pole teda kunagi sundinud, küll aga toetame, suuname ja juhendame. Lapsele on need kogemused eluks väga vajalikud! Lisamotivatsiooni annab Karolinale koos sõbrannaga sõitmine, võistlustel ollakse suurimad konkurendid ja üritatakse teineteisele ära teha,” lisab Sirly.

KaroliinaEma mure

Naine tunnistab, et tunneb vahel tütre hulljulguse pärast hirmu. „Loodan alati, et ta ikka tervelt tagasi tuleks ja kuskil ei kukuks, väike kartus on mul alati sees. Eks Karolinal on juba omajagu kogemusi, saab keerulisematel lõikudel ja laskumistel paremini hakkama kui mina või isa. Ükskord Rakkes tuli ta nii suure hooga mäest alla, et pidi peaaegu vastu puud sõitma. Tundub, et sellest ajast jäi mingi mälestus ja enam samast kohast nii julgelt ei tule. Minult saab ta alati rajale kaasa pai ja musi ning ütlen alati: „Sõida, nagu sa jõuad, koht ei ole tähtis!”.”

Võistlushooaeg algas Alutagusel

Selle kevade esimese stardi tegi 9-aastane rattur 3. Alutaguse rattamaratoni noorte- ja matkasõidu 18 km distantsil, mis avas tema jaoks Bosch Eesti maastikurattasarja hooaja. Vanemate kinnitusel soovib tütar kaasa teha kõik kaheksa etappi, lisaks Team Rattapood Cup’i võistlused ja kindlasti lisandub võistluskalendrisse suve jooksul veel nii mõnigi uus jõukatsumine.

Tekst: Marta Vasarik

Fotod: Shutterstock.com / erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*