ajakirja Toetavad

Alo Lõoke – liikumisradade joonija

Telliskivi Loomelinnaku Peidus pool - avatud uste päev
Telliskivi Loomelinnaku Peidus pool - avatud uste päev

Rohkem kui kümnendi on Eesti metsaradadel järjest rohkem näha olnud sihtasutuse Eesti Terviserajad logodega infotahvleid ja teeviitu ning üha rohkem on siseradadega hakatud „hõivama” ka Eesti hooneid.

Viimane aasta aega juhib 2005. aastal loodud organisatsiooni tegevust tänavu 33-aastaseks saanud Alo Lõoke, kellel uutest ideedest puudu ei tule ja kes näeb iga päev vaeva, et liikumisharjumust Eesti rahvale järjest lähemale tuua.

Juhiks asjade loogilise käiguna

„Sihtasutus Eesti Terviserajad loodi selleks, et Eestis oleks inimestele tasuta liikumiseks terviseradade võrgustik. Me aitame kaasa arendustegevusele ja investeeringutele ning hoolitseme radade ühtse märgistuse eest,” selgitab Lõoke oma sõnadega enda juhitava organisatsiooni tegevust.

Tema esimene kokkupuude SA-ga Eesti Terviserajad oli paar aastat tagasi, kui ta töötas veel rahvusooper Estonia reklaamijuhina. Tervisenädala raames tuli tal idee teha ooperimajja siseterviserada, sealt edasi hakkas ta järjest enam sihtasutusega kokku puutuma ja võttis loogilise jätkuna umbes aasta tagasi vastu organisatsiooni eestvedaja koha.

Ericssoni siseterviseraja avamine ja pop-up terviserajad autojuhtidele
Ericssoni siseterviseraja avamine ja pop-up terviserajad autojuhtidele. Alo vasakul.

Tööpõld laiub üle Eesti

Igapäevane töö tähendab Lõokese jaoks palju suhtlemist ja mööda Eestit ringi sõitmist, et hoida silm peal juba olemasolevatel terviseradadel ja kuulata maad ka võimalike uute radade kohta. Lisaks haldab ta organisatsiooni sotsiaalmeediat ja korraldab kampaaniaid.

„Näiteks Tallinna linnas üritame ühendada kõik terviserajad omavahel kergliiklusteedega. Praegu lahendame küsimust, kuidas pääseks Nõmmelt Järve terviserajale ja sealt edasi Järvevana teele. Eesmärk on ka Ülemiste järvele ring peale saada. Sel aastal saab Nõmmelt sõita juba Stroomi randa. SA Eesti Terviserajad teeb tavaliselt vajaliku projekti ja võtab ka ehitusloa välja ning annab selle edasi linnale ehituseks,” selgitab organisatsiooni juht töö käiku.

Eesmärgiks on kvaliteet

Lõokese käe all on üle Eesti praegu 104 väliterviserada ja siseradu on artikli kirjutamise hetkel 41. Ühe tavalise metsaraja liikumisrajaks muutmiseks on tarvis, et seal ümber oleks kogukond, kellel on soov värskes õhus sporti teha. Tihti märgistatakse ära ka metsaradu, mida kohalikud inimesed on juba pikalt harjunud sportimiseks kasutama.

„Meil ei ole eesmärki saada kümneid terviseradu juurde, põhiline on see, et terviserajad oleks mõistlikes kohtades ja need oleks kvaliteetsed. Tahame, et inimene julgeks minna metsa teadmisega, et ta jõuab kenasti sealt ringi pealt ka viitade abil tagasi,” sõnab Lõoke.

Terviserajad püsivad fanatismil

„Igal rajal on vähemalt üks vastutaja ja omavalitsuste toel toimub hooldus. Väga palju põhineb see fanatismil. Üle Eesti leidub uskumatu seltskond inimesi, kes on aastakümneid iga ilmaga välja läinud ja radade eest hoolitsenud. Raha seal palju ei liigu, aga see fanatism hoiab kõike üleval,” kiidab Lõoke kohalikke entusiaste.

Tema sõnul jääb õnneks järjest vähemaks ka inimesi teisest äärmusest, kellele meeldib kaaskodanike töö vilju lõhkumas käia. „Terviseradadel tuleb sellist vandaalitsemist väga üksikutel puhkudel ette, enam ei tehta viitade puuposte lõkkeks. Suurem mure on isegi juba märgistuste loomulik kulumine või tormides kahjustada saamine.”

Narva Joaoru Terviseraja avamisel
Narva Joaoru Terviseraja avamisel

Ulmelisest ideest sai reaalsus

„Viimastel aastatel oleme hakanud tegema ka siseterviseradu hoonetesse, et liikumist inimestele veelgi lähemale viia. Me ei asenda sellega igapäevast treenimist, kuid õhutame inimesi kontorites võtma väikseid pause, et näiteks kolleegiga jalutada ja juttu rääkida,” lisab ta.

„Ma jälgisin oma igapäevast liikumist sammulugejaga ja kõndisin Estonia hoones peaaegu 10 000 sammu iga päev täis. Seepeale mõtlesin, et kui inimesed on päev otsa suures majas kinni, siis võiks proovida neile märgistatud rada teha. Tundus ulmeline idee, kuid seda oli kerge ellu viia. Sealt algatus tekkis ja tasapisi on see saanud jõudu juurde,” selgitab Lõoke siseterviseradade tekkelugu.

Lihapiruka asemel kõndima

Lõokese sõnul andis esimene siseterviserada rahvusooperi Estonia hoones talle kindlust, et inimestele on seda vaja: „See võeti väga hästi vastu. Varem oli töötajatel puhkepausil põhiline minna söögituppa mõnusa lihapiruka järele, nüüd võtavad päris paljud koos kolleegidega ette ja käivad ka ühe tiiru maja peal terviserajal.”

Meie loo peategelase hinnangul aitavad sellised siseterviserajad ka inimeste mõtteviise muuta ja annavad loodetavasti tõuke ka teiste igapäevategemiste käigus rohkem liikuda. „Eelmisel aastal tegime autojuhtidele spetsiaalsed parkimiskellad, mis ärgitasid inimesi jätma autot parkla kõige kaugemasse nurka, et liikumisdistantsi pikendada. Kui inimene kõnnib ühe kilomeetri päevas rohkem, siis teeb see peaaegu üheksa täispikka maratoni aastas!”

Hommikujooks Vihulas koos kultuuriministrti ja peaministriga
Hommikujooks Vihulas koos kultuuriministrti ja peaministriga

Tallinna asutused on teenäitajaks

„Siserajad on märgistatud samamoodi nagu välirajadki – need on ära mõõdetud ja olemas on teed näitavad nooled. Enamasti on siserajad 300–500 meetri pikkused ja iga natukese aja tagant on erinevad tegevuspunktid, kus saab mängida minigolfi või disc golf’i, trips-traps-trulli või hoopis venitusseina kasutada,” selgitab Lõoke siseterviseradade põhimõtet.

Kõige rohkem on siseterviseradu Tallinnas, kus suurematest organisatsioonidest on oma töökeskkonda tervislikumaks muutnud nii paljud riigiasutused kui ka arvukad erafirmad. Näiteks on oma tähistatud siseterviserada Toompea lossis, Tallinna Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Linnavalitsuses, sotsiaalministeeriumis, maksu- ja tolliametis, kaitseministeeriumis, Eesti Rahvusringhäälingus ja paljudes teistes asutustes. Pealinnast väljaspool annavad tooni eesrindlikumad õppeasutused.

Alo kinnitusel on ettevõtted väga agaralt mõttega kaasa läinud ja iga kord, kui mõni siseterviserada meediakajastust leiab, on järgmised asutused ukse taga ning soovivad enda hoonesse samuti raja projekteerida lasta. Tema sõnul on sügiseks järjekord paigas ja eesmärk mitukümmend uut rada ära märgistada.

Koos Raul Ollega Võhandu maratonil
Koos Raul Ollega Võhandu maratonil

Nakatama peab eeskujuga

„Eesti inimesed tegelevad tervisespordiga üha rohkem, kuid kindlasti ei liiguta veel piisavalt. Ma näen üha enam inimesi kõndimas, jooksmas ja rattaga sõitmas ning pigem on see juba normaalsus. Usun, et inimeste peas tekib kedagi teist jooksmas vaadates nüüd juba mõte, millal mina saan minna, mitte enam küsimus, miks ta, rumal, jookseb, ilm on ju nii kehv,” on Lõoke lootusrikas, et liikumispisik on Eestis pidurdamatu hooga valla pääsenud.

Samas tuleb tema sõnul tõdeda, et ka teine äärmus – nutiseadmetest sõltumine ja laste rasvumine – on meil siiski kasvavaks trendiks: „Paraku pakutakse lastele liiga palju võimalusi mugavaks eluks. Valus on vaadata, kuidas lapsed sõidavad liikumisrajal tasakaaluliikuriga või neid veetakse autoga uksest ukseni, aga eks eeskuju tuleb vanematelt. Lapsevanem võiks tihemini õhtul oma nutitelefoni kõrvale panna ja koos lapsega terviserajale minna.”

Käib Võhandu maratonil nautimas

Lõoke ise hakkas noorena omal käel spordiga tegelema põhjusel, et ei jaksanud eriti pikka maad joosta, kuid soovis klassikaaslastega konkureerida. Praegu käib ta aeg-ajalt osalemas rahvajooksudel ja eesmärk on hoida ennast sellises vormis, mis lubaks ilma spetsiaalse ettevalmistuseta poolmaratoni läbida.

Üheks iga-aastaseks katsumuseks on tal Võhandu maratoni läbimine, kus aerutades sõidetakse 100 km kohati üsnagi ekstreemsetes oludes. Tänavu seitsmendat korda üritusel osalenud Lõoke naudib sellist pikka pingutust: „Seal vaatad aega poole tunni või tunni kaupa ja kui viis tundi on sõidetud, oled rõõmus, et vaid kuus tundi on veel jäänud. Kui viimased kolm tundi on lõpuni, siis pole enam midagi. Siis juba tead, et suudad lõpuni pingutada.”

Kevadtorm 2017
Kevadtorm 2017

Kaitseliit paneb proovile

SA Eesti Terviserajad juht on ka aktiivne Kaitseliidu liige, kes veetis mais õppuse „Kevadtorm” raames nädal aega metsas. „See oli ikkagi väljakutse, sest uneaega on keskmiselt kolm tundi öö peale. Füüsiliselt hakkab mingil hetkel ikka raske ka, aga minu jaoks oli tegemist ikka nagu puhkusega,” lausub ta.

„Ma pole ekstreemsete kalduvustega ning minule piisabki Võhandu maratonist ja Kaitseliidust. Kaitseliit on tore vaheldus, saab tavaelust välja hüpata ja keskenduda õppustele. See on ka väga hea koormus ja proovilepanek nii füüsiliselt kui ka vaimselt,” toob Lõoke lõpetuseks välja oma meelistegevused.

Tekst: Siim Semiskar

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*