ajakirja Toetavad

Käänuline tee viis CrossFitini

CrossFit

Viimase paari aastaga oma kaalust pea 83 kg kaotanud Indrek Leinuste (35) oli koolipõlves suur spordisõber, kuid elu oma keerdkäikudega nõudis oma ja aktiivsete eluviiside juurde tagasi jõudis mees läbi karmi õppetunni maovähendusoperatsiooni näol alles hiljuti. Elukvaliteedi parandamiseks avastab ta nüüd oma noorema venna Lennart Liivaku (31) eeskujul CrossFiti maailma.

Ülekaalu tõi suur kirg heade maitsete vastu ja laiskus, vaatamata sellele, et noorena möödus lõviosa ajast sportides. Mustamäel üles kasvanud Indreku põhikooliaja meelisalaks oli vehklemine, millele ta pühendas oma elust lausa seitse aastat, lisaks ujumine, jalg-, korv- ja käsipall ning erinevad hüppe- ja viskealad. Ka tema 27 poisist ja tüdrukust koosnenud klass oli väga sportlik, õppimisele eelistati aktiivset liikumist. „Võib öelda, et pärast põhikooli lõppu sai suhe aktiivse eluviisiga läbi. 17-aastaselt astusin kokakooli, kus õppisin toitude tegemise selgeks ja käisin kõvasti praktikal. Eks kaal tänu sellele kogu aeg tõusiski. Lisaks suutsin tänu oma mässumeelsusele treeneriga tülli minna ja kooli kõrvale lisandus töö, mille kõrvalt oli suhteliselt keeruline sportimiseks aega näpistada,” selgitab ta.

CrossFit

Mure tervise pärast tekkis 30ndates

Mugavustsoonis tegutses noor kokandushuviline päris tükk aega. „Ma olin 32-aastane, kui esimest korda oma probleemiga perearsti poole pöördusin. Kaalu tablool numbrit 178,8 nähes hakkas peas häirekell tööle. Jõudsin kiirelt kirurgini välja, kuid maovähendusoperatsiooni ootasin tänu pikale järjekorrale poolteist aastat. Kahetsen, et asi üldse nii kaugele läks ning ma kogu protsessi lausa paaril korral edasi lükkasin. Arsti juurde tulnuks minna varem. Elu on tänaseks saavutanud hoopis uue dimensiooni ja mul on tohutult palju energiat erinevate asjade ettevõtmiseks,” räägib Indrek.

„Vanasti võttis neljandale korrusele kõndimine lõõtsutama, pidin puhkama. Isegi kingapaelu oli raske kinni saada, põlv surus kõhu peale ja pea käis ringi. Olin arvamusel, et head inimest peabki palju olema, aga mingi hetk sai liiga palju. Sõbrad ikka pidevalt surusid, et äkki võtad end kätte, hakkad trenni tegema,” meenutab Leinuste ja lisab, et inimest pole võimalik jõuga sundida.

„Kõige suuremaks julgustajaks oli mu kokakooli klassivend, kes tegi maovähendusoperatsiooni läbi paar aastat varem. Kutsusin ta operatsiooniga seotud kitsaskohtade ja hirmude läbiarutamiseks endale külla,” aitas kogemuse jagamine mehe sõnul lõpliku otsuse tegemisele tublisti kaasa.

Indrek
Indrek

Hirmul on suured silmad

Operatsioon kulges üle ootuste hästi. „Tänapäeval ei lõigata sind rinnust nabani lahti, mul on kõhul viis väikest armi, mida esmasel vaatlusel isegi ei märka. Päev pärast operatsiooni sain juba koju. Ongi kõik. Eestis teeb seda operatsiooni neli või viis arsti, kellest kaks on tippkirurgid. Kui võtta teekond ette Tallinnas, saad väga korraliku garantii, et tuleb hea töö. Kuna olin lasknud asja päris kaugele, siis nüüd pean veel laskma nahavoldid eemaldada, sest minu eas keha ainult spordi ja õige toitumisega endist vormi ei saavuta,” tunnistab Leinuste ja kinnitab, et on sarnases olukorras olijatele lahkesti nõus oma läbielamistest rääkima ja neid vajadusel julgustama.

 Elu pärast operatsiooni

Keerulisim oli uue menüüga harjumine, mis tundus mehe jaoks esilagu hirmutavgi. „Külmkapp sai põhjaliku suurpuhastuse, viskasin sealt suurema osa toitu välja. Vett tuli palju juua, kuigi see ei jookse mööda külgi maha kellelgi. Esimesed kaks nädalat elasin püreedest, kuu aja pärast sain endale juba keedukanatükikesi lubama hakata. Kahe kuu möödudes sain uusi asju katsetama hakata ja proovida, mis mulle nüüd maitseb. Näiteks ei saa ma endale lubada punast liha, makarone ega saia, sest need jäävad söögitorusse kinni. Olen avastanud supid ja juurviljad, mis mulle vanasti ei meeldinud. Nüüd võin neid kas või hommikust õhtuni vitsutada,” teatab Leinuste.

Esimesed sammud CrossFitis

Lisaks toidusedeli ümbervaatamisele andis endine spordimees iseendale lubaduse, et leiab alates 2017. aasta jaanuarist uue aktiivse väljakutse. „Seadsin eesmärgi CrossFiti-trenni minna, sest tavalises jõusaalis on liiga palju poosetamist ja seal pole su kõrval treenerit, kes lubab alles kodus puhata. CrossFiti algteadmised sain tänu oma tööle, kuna tegelen veidi Reeboki müügiga, mis on maailmas ala üks peamisi toetajaid. Muide, mina tutvustasin seda ka oma vennale, kes on CrossFitiga tänaseks järjepidevalt pea kaks aastat tegelenud ja oma boksi parimaks tunnistatud. Tegelikult mõtlesin algul teise klubisse minna, ei tahtnud talle jalgu jääda, aga otsustasin siiski ümber ja nüüd on väike eesmärk vennast paremaks saada. Praegu on Lennart kõiges üle, kuid vahe väheneb hooga,” innustab sõbralik võistlus Indrekut igal korral veidi rohkem pingutama ja mitte alla andma.

Lennart
Lennart

Alati toeks!

Vanema venna teekonnale elab Lennart kaasa suure sisemise kirega, kuid on seni jäänud aktiivse suunaja asemel kõrvalseisjaks. „Muidugi olen ma Indreku tervise pärast muretsenud, aga sellise iseloomu juures on teda suhteliselt keeruline millekski sundida. Ta on ainus, keda ma pole otseselt CrossFiti-trenni suunanud. Kui Indrek selleks ükskord ise soovi avaldas, siis olin loomulikult kahe käega poolt,” avaldab Lennart ja lisab, et venna tee tagasi spordi juurde on olnud raske ja tänaseks läbitud teekond hämmastav. „Kui vaadata stardipakku, kust me CrossFiti tegemist alustasime, siis tema areng on võrreldes minu omaga olnud kordades suurem. Võimekused on küll erinevad, aga lõpuks on ühe või teise pea kohal olev raskus kõigest üks number. Ma loodan, et ta ei murdu!”

Lennart alustas maadlusest

Ka Lennart Liivak on läbi kogu elu spordiga tegelenud, põhikoolis oli mehe meelisalaks Kreeka-Rooma maadlus, mis lõppes treeneri teise linnaossa kolimise tõttu. „Meid juhendas Kristjan Palusalu Spordikooli vedaja Meelis Mäekalle, kes mingi hetk oma trennid Mustamäelt Lasnamäele üle kolis, mis mulle mõnes mõttes saatuslikuks sai. Tõsi, mõnda aega vedas ta meid isegi oma isikliku autoga linna teise otsa, aga lõpuks jäi maadlus ikkagi pooleli. Muudest aladest olen enam-vähem kõike proovinud – jalgpall, korvpall, kergejõustik jpm. Pärast sõjaväge tegelesin body pump’iga ja käisin vahelduva eduga jõusaalis, kuni ühel hetkel Indrek mulle CrossFiti kohta video saatis. Tol hetkel polnud Tallinnas veel ühtegi saali ja kuna Tartus tundus veidi liiga kaugel trennis käia, siis jäi mõte esialgu paremaid aegu ootama,” meenutab Lennart ja täpsustab, et tema esimene trenn CrossFit I&M boksis oli 14. septembril 2015, pärast mida ta pole enam teiste alade juurde tagasi pöördunud.

Crossfit

CrossFitist vaimustuses

Vennad on ühel nõul, et CrossFitiga saavad tegeleda kõik inimesed, olenemata vanusest või treenituse astmest. Indreku sõnul pole vahet, palju sa täpselt kaalud või milline välja näed. „Olin oma esimese trenni eel hirmul, aga mul on hea meel, et selle sammu ette võtsin. Saalist välja astudes olen küll väsinud, aga enda üle uhke!” ütleb ta.

Lennartit köidab enim CrossFiti ettearvamatus ja suhtlemine kaastreenijatega. „Jõusaalis pidevalt sama kava tehes hakkas igav. CrossFiti-trenni tulles ei tea sa kunagi, mis sind täpselt ees ootab. Iga kord on uued väljakutsed. Lisaks olen sealt saanud väga palju uusi sõpru, kellega oma teadmisi ja kogemusi jagada, koos võistlustel käia või midagi muud põnevat ette võtta. Sellist kogukonda juba naljalt üheski teises trennis ei teki,” kiidab Lennart ja Indrek nõustub.

Tekst: Marta Vasarik

Fotod: Mehis Oks

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*