ajakirja Toetavad

Halloomees Gunnar Hololei

Gunnar Hololei

Kuidas tutvustada noorele spordisõbrale koduvabariigis üht kuulsat meest, aastatel 1949–1990 Eesti Raadio sporditoimetuses töötanud Gunnar Hololeid (1927–2009)? Elavat legendi juba eluajal, kes pani paraku varakult n-ö pillid kotti? Kes tänavu 29. aprillil saanuks 90-aastaseks ja keda pole kuulnud otse-eetris juba terve inimpõlv raadiokuulajaid?

Kirjanikust jäävad maha raamatud, näitlejast filmid ja lauljast helisalvestised. Ka kunstniku meistritöödest saame infotehnoloogia ajastul mingigi ettekujutuse. See pole muidugi võrreldav muuseumi- või galeriikülastusega, aga me vähemasti teame, et need kunstiteosed on olemas ja enamikul juhtudel ka heades kätes.

Kurvem seis on sõjajärgsete teatrinäitlejate ning tele- ja raadioajakirjanikega, kes olid igal õhtul rambivalguses, kaamerate ees või mikrofonide taga, kes on küll inimeste mälus ja südametes, mitte aga video- ja helilindil.

Teadagi, vaene aeg oli, aga see lohutab vähe.

Aga ikkagi: kuidas tutvustada kuulsat halloo-meest Hololeid? Kõige lihtsam on varuda kannatust, oodata ära augustikuu, mil Euroopa ametnikud puhkavad ja kodutanumale jõuab Henrik Hololei – Gunnar Hololei poeg ja minu vana sõber. Kes siis veel, kui mitte Eesti kõrgeim ametnik Brüsselis oleks pädevam legendist pajatama! Mis seal salata, see on meil Henrikuga juba teine projekt, kus me spordikommentaatorit meenutame ja matkime. 18. veebruaril 2003. aastal kehastusime ETV saates „Tegelikkuse Keskus” kaheks kangeks Gunnariks, kes kommenteerisid eurosõprade ja euroskeptikute korvpallimatši (vt. https://arhiiv.err.ee/vaata/tegelikkuse-keskus-2 alates 17.45st). Mäletan, et käisin raadiomaja arhiivis Gunnar Hololei reportaaže kuulumas, et tabada õiget rütmi ja takti. Henrikul polnud seda vaja teha.

Tulemus?

Mingeid duubleid me ei vajanud, ühe soojaga sai see reportaaž purki. Ja Erkki Bahovski kirjutas Postimehes: „Eurointegratsioonibüroo direktori Henrik Hololei kehastumine koos Mart Soidroga eurokorvpalli kommentaatoriks oli muidugi pärl, mida Eesti telekanalitel kohtab harva.” (19.02.2003). Nii palju siis enesekiitusest.

Gunnar Hololei

MÕNI TÄHELEPANEK

Sügavas keskeas ja vanemad spordisõbrad mäletavad Gunnar Hololei korvpallireportaaže, märksõnadeks kiirus, emotsionaalsus, tämber, rõhuasetus, rütm. Ja milline hääl! Paljud asjad on elus omandatavad, aga oma häält sa suurt muuta ei saa. Võib-olla kriiti manustades saad selle peenemaks, aga kindlasti ei lähe see briketti süües jämedamaks.

Tänapäeval on spordireporteritel emotsionaalsust ja sõnaseadmisoskust küllaga, aga kui tekib pinge, kaob enesekontroll ja noorsandid kipuvad kiunuma nagu aia vahele jäänud kesikud. Seda erinevalt Hololeist, kes valitses oma häält ka kõige dramaatilisematel hetkedel.

Spordikommentaatori korduma kipuvad väljendid ja kalambuurid (spordisõbrad koduvabariigis, noor perspektiivikas mängumees, väheliikuv tsenter, mängib lausa õlitatult, üleliidulise kategooria vilemees, kuri karjas, teeb toredat sõitu jt) ei tundunud sugugi trafaretsetena. Mõneti oli see ju mustvalge maailmakäsitlus: kas noor perspektiivikas või vanameister. Ei mingit keskpärasust! Hololei „paremad palad” on käibel ka tänapäeval. Vähemasti minu tutvusringkonnas ja õhtu edenedes.

Henrik kuulab mu mõttekäigu ära ja pistab vahele:

… ja neegersportlane!

Gunnar HololeiNaerame. Aga muutume peagi tõsisteks, sest selle eest saaks Hololei tänastelt poliitkorrektsuse apologeetidelt korraliku kolaka. Või vähemasti kollase kaardi.

Meenuvad Hololei reportaažid lõvikoopast Tbilisist. Tehnikaga oli vene ajal nagu oli, kellel oli VEF-raadio, kellel mõni odavam pill. Aga hoolimata põrgulärmist jõudis mängu käik kuidagi kuulajateni. Ma kahjuks ei taibanud spordikommentaatorilt küsida, kuidas tunne oli neid reportaaže tehes. Mäletan vaid üht fraasi nendest ülekannetest: „Milline pinge, lugupeetud raadiokuulajad, milline pinge valitseb siin, 6000 pealtvaatajat mahutavas spordihallis!” Korvpallilegend Aleksei Tammiste möönab, et Tbilisi publik oli tõepoolest keevavereline ja et tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud suurmeister just „eriti õnnelik ei olnud, kui viiekopikalisega pihta sai”. Olid ajad …

Mis oli isa fenomen? Ta suutis luua pildi, mida sa ei näinud. Hääle ja kõnega. Ta ei jälginud üksnes mängu, vaid andis edasi emotsiooni, mis sellega kaasnes.

Ja pettis teinekord vaataja-kuulaja ka ära. Näiteks meie kahes kultusfilmis, „Vallatud kurvid” (1959) ja „Noor pensionär” (1972), kus ta spordikommentaatorit (loe: iseennast) mängis. Mäletate ikka, kuidas spordikommentaator noomis hooletut pealtvaatajat (kellassepp Voldemar Panso), kelle koer (Antonius, vana võrukael) Pirita-Kose-Kloostrimetsa kõige põnevamal hetkel ringrajale vudis? Või kui imestunud Hololei oli, kui iseäranis nägusais rahvarõivais näitsik (Ervin Abel) külgkorviga mootorrattal parimaid ringiaegu sõitis?

Need reportaažid on tegelikult tehtud stuudios. Ta rääkis korduvalt, kui raske oli tekitada sündmust nägemata emotsiooni ja fooni. Tühjalt kohalt end lainele seada ei ole üldse mitte lihtne.

See on paras kunst, nii et tasub neid filme ikka ja uuesti ka selle pilguga vaadata. Aga Tiit Karuksi raamatu „101 spordilugu” vahel on CD, millele on pressitud ka neli Gunnar Hololei reportaaži tõestisündinud võistlustest: rahvusvaheliselt motovõistluselt Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajalt (1962), intervjuu Ants Antsoniga pärast olümpiavõitu (1964), Jaan Taltsi autasustamine ja usutlus olümpiavõitjaga (1972). Tasub ikka ja uuesti kuulata!

Gunnar Hololei on kirjutanud ka ühe toreda raamatu: „Kuldne jumalanna tagasi Euroopasse” (1969). Tore ei ole see raamat mitte sellepärast, et Inglismaa tuli 1966. aastal jalgpalli maailmameistriks, pigem ikka eheda ja laheda reportaaživormis ülevaate pärast. Mul jäi 2-aastase mudilasena see MM vahele, aga tänu Hololeile näen seda turniiri vähemasti vaimusilmas.

„Jalgpalli peetakse maailmas kõige populaarsemaks, kõige massilisemaks, kõige armastatumaks spordialaks. See oli 1949. a IV MM-võistluste eel, kui kirjutati, et jalgpallist on eemale jäänud üksnes ameeriklased ja eskimod. Ameeriklaste kohta seda enam ütelda ei saa,” alustab Hololei oma eessõna. Kaotsi on läinud kõva kirjamees?

Tean, et ta nägi selle kirjutamisega kohutavalt vaeva. Välisajakirjandus oli ju raskesti kättesaadav, aga kuidagi tal õnnestus üht-teist hankida. Ise jäi ta selle raamatuga rahule.

Tasub ikka ja uuesti lugeda!

LÄBI RASKUSTE TÄHTEDE POOLE

Gunnar Hololei lõpetas 1945. aastal kiitusega Tallinna Reaalkooli (tollal Tallinna II keskkool) ja 1949. aastal Tallinna Tehnikaülikooli (Tallinna Polütehniline Instituut) cum laude.

Vanaisa arreteeriti 1940. aasta sügisel ja lasti 1942 vangilaagris maha. Vanaema küüditati 1949. Isa oleks ka ära viidud, kui tal poleks õnnestunud ennast peita. Vagun sai täis ja plaanimajandus päästis ta. Õnnestus kõrgkoolgi ära lõpetada. Aga ta oli jumala üksi: õdesid-vendi ega tädisid-onusid polnud. Mitte midagi pole antud, korter on ka ära võetud. Raadio kaastöölisena jäi ta silma-kõrva ning 1949. aastal tehtigi ettepanek täiskohaga tööle tulla.

Hololei osales reporterina viitel tali- ja suveolümpiamängudel, oli Eesti Spordiajakirjanike Liidu asutajaliige (1957), Eesti Spordiselts Kalevi auliige (1974) ja Eesti NSV teeneline sporditegelane (1975), samuti kauaaegne Kalevi korvpalliföderatsiooni esimees. Seega spordikommentaator ja funktsionäär ühes isikus. Võimatu missioon? Tänapäeval ennekuulmatu! Samas olen kindel, et Hololei istus Kalevi reiside ajal bussis esimesel istmel või vähemasti korvpalliprofessor Ilmar Kullami kõrval. Mitte nagu tänapäeval, kus kirjatsurad pannakse piltlikult öeldes pagasnikusse või veoki lõpus olevate kottide otsa.

Hololei ei istunud kõrges ametis käed rüpes, ta tahtis tuua Eestisse noori, pikki ja perspektiivikaid mängumehi vennasvabariikidest.

Tookord tekitas see rahvuslastes muidugi nördimust, aga kui vaadata praegusi Eesti korvpallimeistrivõistlusi, siis otsi meie mehi väljakult tikutulega. Tõi Abeljanovi, kellega ta sai hiljemgi hästi läbi, Viktorovi.

Ka Karavajevi tõi, kes oli tal kuni elu lõpuni hea sõber. Mäletan, et Abeljanov toodi millegipärast öösel kohale ja tuli ju kuhugi elama panna. Kas ta ei maandunud algatuseks mitte Keldrimäele?

Isa otsis ka raadio kaudu pikki, et neid korvpalli juurde tuua. Leidiski mõne, aga poisid olid pehmelt öeldes konarlikud. Tänapäeval võiks samamoodi teha, aga ajad on teised – tollal oli korvpall ikkagi rahvussport.

Hololei reportaažid olid kujundi- ja faktirohked. Palju ta neid ette valmistas?

Kõvasti. Ja peab arvestama, et informatsiooni kättesaadavus oli tollal nullilähedane.

Ta oli hästi nõudlik, ei tunnistanud sõnaühendit „ei ole võimalik”. Mäletan, et KSMK jalgpallimeeskond mängis 80ndatel Venemaal II liiga mängu. Mäng oli ammu lõppenud, aga keegi ei tea, kuidas lõppes. Nii ei saa, et tulemust ei ole! Lõpuks õnnestus isal saada selle pärapõrgus oleva linna staadioni telefoni number. Keegi ei vasta … Viimaks võttis toru staadionit valvanud miilits, kes oli õnneks mängu vaadanud. Ütles tulemuse ja õhtustest spordiuudistes said ka Eesti spordisõbrad teada, kuidas mäng lõppes. Iga teine oleks öelnud: „Kama kaks. Saab järgmisel päeval teada.”

Gunnar Hololei

ISIKLIKKU

Mul on elus olnud õnn legendaarse raadiomehega kahel korral kokku puutuda. Esimest korda kohtusime 2007. aastal enne jaanipäeva, mil kirjutasin elulooraamatut Aleksei Tammistest. Gunnar Hololei Faehlmanni tänava korteris tehti parasjagu remonti, seetõttu tegi vanameister ettepaneku kohtuda tema päevinäinud autos (1981. aasta väljalase). Maestro ümberkehastumisvõime oli muljetavaldav, tema etteastet saab lugeda artikli lõpus.

Teine kord kohtusime sama aasta lõpus Kalevi spordihallis, kus toimus raamatu „Tammiste. Kirg” esitlus. Harjumatu oli näha spordireporterit pealtvaatajate tribüünil, mitte kuulsas „Hololei putkas”, kus ta aastakümneid raadioülekandeid tegi ja kus 80ndatel oli talle abiks ka Hololei juunior. Hästi tore esitlus oli, mida paraku varjutas seik, et keegi pani kogemata pihta raadioreporteri soni. Hololei oli järgmisel päeval sunnitud Viru keskusest endale uue peakatte soetama. Ta tõi tšeki ja meil õnnestus vanameistri jalavaev kompenseerida. Soni läks küll kaduma, aga legend elab edasi. Müts maha!

20. juunil 2007. aastal palusin maestrol iseloomustada noortele korvpallisõpradele reportaaživormis Aleksei Tammistet

„Aleksei Tammiste on omaette isiksus Eesti korvpalli ajaloos. Ta on silmapaistev näide, milline peab olema üks võistlussporti, eriti pallimänge harrastav sportlane. Temas on maksimaalset võidutahet, energiat ja auahnust. Tammiste on kiire, tehniliselt mitmekülgne ja loomupäraselt hea viskega, eriti kaugelt. Kui esimesed visked tabavad, läheb Tammiste mäng hoogu ja ta mängib lausa õlitatult – loob viskevõimalusi nii endale kui kaaslastele. Kui aga mingil põhjusel Tammiste mäng ei laabu, on kuri karjas! Tema enesearmastus on niivõrd suur, et kui temal mäng ei lähe, ärgu mingu mäng ka teistel. See aga võib halvata kogu meeskonna tegevust. Minul kui Kalevi korvpalliföderatsiooni esimehel tekkis raadiokommentaatorina otsereportaaže tehes tõsiseid raskusi. Tuli olla objektiivne ja kui vaja, siis asjaosalisi ka kritiseerida, kuid kriitika suhtes oli Tammiste eriti tundlik. Nii mõnelegi võis tunduda kuuldud reportaažide põhjal, et ma teen Tammistele liiga. Nii see tegelikult ei olnud. Kui vaja, sai Tammiste alati kiita ja kodustel mängudel ka eriauhindu. Kas või mitu mängu järjest, kui ta oli seda väärt. Eriti hinnatud olid Tammiste tabavad kaugvisked mängu lõpuhetkedel. Tema oli see mees, kes võttis julguse kokku ja vastutuse enda peale. Neid mänge oli palju, kus Tammiste kaugvisked meeskonnale võidu tõid. Ja sellisena ongi Tammiste meelde jäänud kui kuldkäega viskemees, keda publik nautis ja armastas.

Kõige suuremad teened Tammiste kujunemisel selliseks, nagu ta oli, on muidugi treener Ilmar Kullamil. Isiklikult pean Kullamit Eesti kõigi aegade üheks kuulsamaks mängumeheks ja Eesti parimaks korvpallitreeneriks.

Seda, et Tammistest tuleb korralik korvpallimängija, tabas minu kogenud korvpallikommentaatori silm kohe, kui Tammiste 60ndate keskel korvpalliareenile kerkis. See suur tahe, võitluslikkus ja visadus olid eelduseks suurmeistriks saamisel. Tammiste oli ka see mees, keda mitmel korral Nõukogude Liidu koondisesse arvati, kuid pidi sealt kahjuks välja jääma just oma iseloomu tõttu. Iseloom oli tal muidugi raskevõitu … Ta oleks pidanud ennast rohkem kasvatama, siis oleks ta raudselt olnud NSV Liidu koondise põhiviisiku mees. Korvpallimäng on meeskonnamäng.”

Tekst: Mart Soidro

Fotod: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*