ajakirja Toetavad

Kahekesi on lõbusam

Maris

Elan põhimõtte järgi, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Mulle ei ole kiire elutempo vastumeelne, ainuke miinuskoht on see, et aega mehega kahekesi olla kipub väheks jääma.

Aga mis teha, kui hobid erinevad – ei tahtnud mina temaga traktorit putitada ega tema minuga trenni tulla. Mõnel korral proovisime tegevusi ühildada, aga head nahka sellest ei tule, kui üks üritab vastumeelselt teise poole naudingust sotti saada. Nii olime ühel hetkel olukorras, kus isegi vabast ajast enamiku kulutas kumbki omaette toimetades.

Luhtunud katsetustest hoolimata, ei tahtnud ma uskuda, et minu hobi ei võiks olla tema hobi. Kuidagi ju peab saama trennipisikut edasi anda! Ei ole minagi alati jooksusõber olnud, aga näe, millises seisus nüüd olen, seega sai võetud eesmärk mees jooksurajale saada. Enne lõppeesmärki oli veel palju vaheetappe, millest esimene oli saada ta üldse liikuma ja näidata, et pingutust on võimalik nautida. Kõnd või rattasõit tundusid selleks kõige paremad viisid.

Minu üllatuseks hakkasidki mehele õhtused jalutuskäigud meeldima ja tekkis periood, kui käisime pea igal õhtul jalutamas, siis aga saabus kõle sügis ja talvgi ei kutsunud nii väga kõndima. Seega jäid ühised õhtused käigud unarusse olenemata sellest, et mina käisin jätkuvalt jooksmas ja lapsevankriga oli ka aeg-ajalt vaja kõndimas käia.

Uue kevadega võtsin plaani taas käsile ja seekord proovisime rattasõitu. Kuna üks lastest on nii pisike, et üksi koju jääda ei saa, sai tema rattatooli ja vurasime täpselt nii palju, kui laps kannatas. Otsad ei olnud küll pikad, aga saime aimu, et ka rattasõit sobib ajaveetmiseks päris hästi. Ainult kahekesi kõrvuti sõita oli suure tee ääres raske.

Maris

Et plaani edasi arendada, hakkasin meest rattaga oma jooksudele kaasa kutsuma. Mina sain joosta, tema rahulikult sõita, rääkida saime ja trennid möödusid linnulennul. Hakkasin ära harjuma, et ma ei jookse üksi, ja kõik trennid, mida pidin üksi tegema, muutusid kahtlaselt igavaks, nii tegin mehele ettepaneku endaga jooksma tulla.

Ettepanek oli küll võistlusele kirja paneku vormis, aga õnge ta läks. Käisime koos Kõva Mehe jooksul, kus jooksuarmastuse viirus vaikselt talle hinge pugeski. Pärast seda tulid juba uued võistlused ja võistlusvaim sundis kiiremaks saama – ilma trennita aga ei saa, seega tuli järjest rohkem ette jooksutrenne, kuhu mees end ise seltsiliseks pakkus.

Nii olemegi viimaste kuude jooksul päris tihti kahekesi jooksmas käinud. Tegelikult küll kolmekesi, sest noorim laps on vankriga kaasas, aga fakt, et mees on nõus jooksma ja samal ajal ka vankrit lükkama (mis lapsega kokku on 30 kg), näitab ära, et jooksmine on ta nii ära võlunud, et ilma enam ei saa.

Lisaks sellele, et oleme leidnud ühise hobi, olen jooksurajal näinud mehe seni varjus olnud külge ja mulle meeldib see. Jooks on andnud suhtele uue hingamise ning pärast ligi 11 aastat koosolemist on väga värskendav tunda liblikaid kõhus ja nautida iga keharakuga minuteid-tunde, mille veedame koos trenni tehes.

Teksti autor Maris Huopolainen on 28-aastane kolme lapse ema, kes peab väikest viisi võitlust kaalunumbriga. Appi tulevad sport ja tervislik toitumine. Loe Marise tegemiste kohta rohkem siit: marisjamaailm.ee

Fotod: Marit Mänd

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*