Fännid ootavad sportlastelt võitlust!

Fännid

Ilma fännideta ei oleks tõelist tippsporti ja vastupidi. Uurisime Eesti võrkpalli ja korvpalli näitel, kui tähtsad on fännid ja mida pakub sport fännidele.

Selle artikli kirjutamist alustades olen tegelikult ikka veel Poolas võrkpalli EM-ilt saadud laksu all. Seda muidugi positiivses mõttes. Olen alati sporti armastanud, eelkõige mängu ilu ja emotsioone, mida see pakub. Mul on lemmikud, kellele ma kaasa elan, aga kõige tähtsam ei ole see, et nad võidaksid, palju rohkem loeb, et nad pingutaksid ja võitleksid, et neile saaks kaasa elada, tunda põnevusest tekkivat adrenaliini ja väga palju emotsioone endast läbi lasta. Ka kurbus kaotuse pärast on emotsioon. Ja see on ehe. Põnevusest ja emotsioonidest Poolas igatahes puudust ei olnud ja kuigi Eesti koondis pidi kolmes mängus vastaste paremust tunnistama, nägid fännid väga põnevaid pallilahinguid.

Fännid

Tulemus toob fännid tribüünile

Poola kogemusele tuginedes usun ka, et meie võrkpallurid ja alaliit võivad fännide üle uhked olla. Ja sama ka vastupidi, sest Gdanskis olid fännidele loodud kõik tingimused spordivõistluse nautimiseks, alustades ägedate lahingutega pallisaalis ja lõpetades vinge fännialaga. Võrkpalli Liidu turundus- ja kommunikatsioonijuht Toomas Vara kinnitab, et fännid ongi kõige olulisemad. „Sportlikud tulemused on vahend, et fännid saaksid positiivseid emotsioone, et väikesed poisid ja tüdrukud vaataksid meie mängijatele heas mõttes alt üles ja leiaksid tänu võrkpallile tee spordi juurde ja et kõigil, nii suurtel kui väikestel, oleks uhke olla,” ütleb Vara. „Kõige rohkem toovad fänne tribüünidele hea sportlik tulemus ja tugevad/atraktiivsed vastased. Kuna Võrkpalli Liidu kontoriinimesed otseselt sooritusi palliplatsil mõjutada ei suuda, siis meie ülesanne on teha korralikult ära mängude korraldusega seotud protseduurid. Üks lihtne näide: võrkpallifänn peab teadma, et saali tasub tulla koos perega, sealhulgas väikeste lastega, seepärast on Eesti koondise mängudel alati eraldi laste mängnurk,” toob Vara näite alaliidu tööst.

Fännide rongkäik Poolas
Fännide rongkäik Poolas

Kunstlikud nipid ei tööta

Iga alaliit ja sportlane on õnnelik, kui lojaalseid fänne juurde tuleb, aga kunstlikult või kuidagi „ära ostes” seda teha ei saa. Vara sõnul toetab Võrkpalli Liit fännide n-ö loomulikku kasvu. „Mängueelne popkontsert võib korraks saali täis tuua, aga kui platsil toimuv kontserdile tulnud seltskonnale korda ei lähe, siis pole sellisel projektil mõtet. Toetame pigem altpoolt ehk fännidelt endilt tulevaid initsiatiive, sest fännindust pole mõtet ülemanageerida, kunstlikud asjad tuntakse ära ja pööratakse selg,” teab Vara ja toob välja, et sel aastal pandi ka Võrkpalli Liidus õlg alla mujal maailmas laialt levinud, aga Eesti fännide seas alles täiesti uuele trendile, kus eri paikadest pärit fännid kirjutavad lippudele oma kodukoha nime. „Usun, et selline asi töötab nii otseselt kui ka metatasandil. Kui Andri Aganits näeb platsi kõrval Eesti lippu kirjaga „ORAVA”, siis ta teab, et koduküla rahvas on tulnud toetama, ja see annab meie tempomehele veelgi hoogu juurde. Kui Saaremaa ja Hiiumaa fännid näevad Virumaa ja Viljandi lippe, siis see suurendab ühtekuuluvustunnet ja positiivset emotsiooni mitte ainult mängu ajal tribüünidel, vaid ka enne ja pärast mängu linna peal kokku saades,” usub ta.

Võitlust viimase punktini!

Et fännid saaksid täiega oma meeskonda toetada ja ergutada, on vaja kedagi, kes ka neid eest veaks ja tribüüni ühes taktis kaasa elama paneks. Poolas jäi ühe võrkpalli esifänni ja n-ö dirigendina silma Sander Steinberg, kes väsimatult kogu tribüüni kaasa elama kutsus ja märku andis, mida hüüda, millal plaksutada, millal jalgu trampida, millal käsi viibutades selgeks teha, et blokk oli tasemel jne.

Sander
Sander

Sander ütleb, et fännab võrkpalli sellepärast, et on alates esimesest kooliaastast ka ise seda mängu mänginud. Hetkest, kui ta igapäevase mängimise lõpetas, on ta alati käinud vaatamas ja kaasa elamas meie koondisele. Eredaim elamus fännitribüünilt pärinebki tal augustis toimunud EM-i finaalturniirilt. „Turniiril tekkis tunne, et fännid on seitsmes mees platsil. Väga võimas! Mulle meeldis enim, et suutsime paari eestvedajaga kogu rahva ühtset liigutust tegema panna, kui meie meeskond bloki punkte teenis,” kirjeldab ta ja lisab, et fännina ootab ta alati võitlust viimase punktini.

Fännid on meie tugi

Hiljutine EM-turniiril mängimise kogemus on ka Eesti korvpallikoondisel, kui rahvusmeeskond pääses möödunud sügisel pärast 14-aastast vaheaega, taas EM-ile. Kuna alagrupimängud toimusid Riias, kuhu Eestist on lihtne kohale sõita, saabus meeskonda toetama arvestatav hulk eestlasi. Nii pandigi Riia kesklinna üles fännimaja, kus fännid said üheskoos aega veeta ja kus korraldati erinevaid meelelahutsulikke üritusi. „Välisturniiridest ongi kindlasti kõige rohkem fänne käinud meeskonda toetamas Riia EM-i ajal. Mitme tuhande ruutmeetrine fännitelk oli iga päev täidetud kontsertidega, üles astusid Tanel Padar koos Genkaga, Kukerpillid, Traffic,” meenutab sündmust Eesti Korvpalliliidu peasekretär Keio Kuhi ja lisab, et Eesti korvpallikoondise ja ka klubide fännid on osa kogu Eesti korvpalli süsteemist. „Nende kohalolek saalis annab lisaenergiat ja nagu öeldakse, on nad kuues mees väljakul. Iga korvpalluri ja korvpallimeeskonna jaoks on suurim tunnustus, kui saal on rahvast täis ja elab kogu hingega kaasa. Meie fännid on me tugi,” kinnitab Kuhi.

Kossu fännid
Kossu fännid

Imesid juhtub

Kristo Raudam on üks nendest, kes Eesti korvpallureid pea alati toetamas käib. Ka tema tee korvpallifänniks sai alguse sellest, et ta mängis juba lapsena korvpalli, ja loogilise jätkuna tekkis soov ka tribüünilt omasid toetada. „Ma ei saagi tegelikult lõpuni aru nendest, kes ise harrastavad igal nädalal korvpalli, aga kellele ei meeldi saalis koondise mänge vaatamas käia. Eks oluline on muidugi ka see, et korvpall oleks Euroopas konkurentsivõimeline, sest kaua sa aastast aastasse kauneid kaotusi vaatad, nagu mõne ala fännid on harjunud tegema …” leiab Kristo. Teda on korvpall viinud nüüdseks juba 40 riiki ja mehe sõnul ei olegi oluline see, mitmel mängul on käidud, vaid oluline on protsess: käia võimalikult palju eri riikides.

Fännina on Kristo jaoks kõige olulisem võitlus. „Vahel tuleb muidugi aru anda, et mõni meeskond ongi tase kõrgemal, kuid oluline on, et me ei annaks alla võitlusteta. Vahel sünnivad ka imed,” usub ta.

Kristo 2009. aasta EM-il koos Oscar Robetrsoniga
Kristo 2009. aasta EM-il koos Oscar Robetrsoniga

Unustamatud elamused

Eredaimalt on Kristole meelde jäänud 2001. ja 2015. aasta EM-i finaalturniirid, kui saalis oli väga palju eestlasi. „Ja kui koduses Saku Suurhallis on olnud täismaja, siis ka see on midagi kordumatut. Suurhallis on ju ometi võidetud Prantsusmaad, Serbiat jm Euroopa tipptegijaid. Need on olnud ägedad õhtud,” meenutab Kristo ja lisab, et tal on hea meel, et tribüünidele tuleb inimesi, kes elavad mängule kaasa ega taha seal lihtsalt vaikselt oleskleda. „Siinkohal tänu kõigile võitluskaaslastele!” lausub Kristo. Lõpetuseks juhib ta tähelepanu sellele, et eri alade fännid teevad ka omavahel positiivselt koostööd. „Nii näiteks laenas Eesti Korvpallisõprade Selts oma suurt Eesti lippu võrkpallitoetajatele Poolas kasutamiseks.”

Kommentaar

Fänne on mitmesuguseid, on selliseid, kes lihtsalt fännisärgi selga tõmbavad ja kaasa plaksutavad, ja selliseid, kes pälvivad rohkem tähelepanu. Võrkpalli EM-i aitasid värvikamaks muuta kolm liibuvas kostüümis tegelast: Sinine, Must ja Valge, kes jooksid saalis ringi ja teenisid tähelepanu nii kohalikus kui välismeedias. Kommenteerib sinise kostüümi sisse pugenud võrkpallifänn Mikk Rajaver:

„Kostüümid on head, kuna paistavad ka väljakule ja annavad mängijatele indu, lisaks tekitavad elevust fännide seas – nii et elatakse veelgi häälekamalt kaasa.

Fännid

Kandsime kostüümi alates kolmandast geimist, kuna tahtsime veidi ise ka mängu vaadata, aga selle riietuse seest näeb väga halvasti välja. Poola mängul jooksingi lõpu eel peaga vastu posti ja pidin veritsevat kulmu lappima, nii et mängu lõppu ei näinudki.

Tähelepanu oli suurem kui arvasime, ka Poola meedias saime suurt kajastust ja meie pilt valiti värvikaimate fännide hulka.

Kõige ägedam mulje jäi Eesti fännidest Serbia mängu ajal, usun et see häälekalt kaasa elav mass aitas kõvasti koondisel nii head mängu teha. Supertöö oli ka kogu fänluse koordineerimine – oma staap, rongkäik, mäng Soome fännide vastu, muud tegevused vabal päeval, lõpupidu jne.”

Miks minna tribüünile?

  • Sest sport on nagu teater. Ei, sport on rohkem kui teater. Teatrilavastus kulgeb tavaliselt ettekirjutatud rada pidi, aga spordietendust vaadates ei tea kunagi, mis täpselt toimuma hakkab.
  • Fännitribüünil saad tunda ennast vabalt ja tundeid välja elada. Kus mujal sa tohid jalgu trampida, hääle kähedaks karjuda ja vilistada, kuis jaksad?
  • Sport võimendab ühtsustunnet – su ümber laiub sinisärkide meri, lehvivad rahvuslipud ja näed ainult sõbralikke inimesi, kõik ühe asja eest väljas.
  • Sport annab võimaluse tunda ennast täiega uhke eestlasena, sest staadion või pallisaal on üks väheseid kohti, kus on võimalus laulda Eesti hümni.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Gertrud Alatare / Joosep Martinson /erakogud

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*