ajakirja Toetavad

Ville Jehe: Kes vigadest ei õpi, kukub läbi

Ville Jehe

Kui kehakultuuris on läbi aastakümnete ülistatud inimkeha ja meie füüsilist poolt, siis järjest enam on tippspordis hakatud tegelema inimese vaimse poolega.

Selgeks on saanud, et sportlikke piire aitab nihutada õige sisemine seisund, mis on vaja teadlikult saavutada. Mitmekülgse sporditaustaga ettevõtja ja koolitaja Ville Jehe on mees, kes aitab veidi ust paotada õige meelerahuseisundi saavutamise teemadesse nii spordis kui ka igapäevaelus.

Sportliku taustaga

Tartus sündinud, kuid kogu elu Tallinnas veetnud Jehe kasvas üles Koplis ja käis toonases 46. keskkoolis (praegu Pelgulinna gümnaasium). „Spordiga on suhted olnud väga head, lasteaiast alates olen regulaarselt mingit trenni teinud. Talvel meeldis mulle põhitreeningutele lisaks suusatada ja suvel rattaga sõita ning regulaarselt käisin ujumises, korvpallis, võrkpallis, judos, karates, võistlustantsus ja isegi ammulaskmises,” meenutab ta.

„Kuigi olen ka võistlustantsus kahel korral Eesti meistriks tulnud, siis kõige tõsisemalt tegelesin võitluskunstidega, kus ma olin karates pikalt Eesti koondise liige ja ka Eesti meister. Ülikooli ajal hakkasin vaikselt jooga peale üle minema, kuid võitluskunstid on taustale jäänud siiani.”

Levitab pisikut ka lastele

Praegu on Jehe sihiks seadnud, et laste sirgumisel peab ta suutma nendega eri spordialasid kaasa teha. Kui peamised kehalised tegevused tema jaoks on jooga ja võitluskunstid, siis sekka saab ta järglaste innustusel sõita rattaga, mängida jalg- ja sulgpalli ning poksida. „Minu füüsiline keha ei tohi saada takistuseks, kui ma tahan lastega sporti teha ja neile sportimisharjumust tekitada,” on tal kindel eesmärk.

„Proovin oma kahe poja ja ühe tütre sportimise hoida võimalikult laia, et nad saaksid olla valikutes vabad ja ühel hetkel oma ära tunda. Meil on seatud reegel, et ühes trennis peab käima regulaarselt vähemalt kaks-kolm korda nädalas ning seda ala võib vahetada kord aastas,” laseb Jehe lastel spordieelistused ise luua.

Koos poegade ja sõprade poegadega sellel sügisel rattarallil.
Ville koos poegade ja sõprade poegadega sellel sügisel rattarallil.

„Hulk aastaid tegelesin joogale lisaks ka saalihoki ja squash’iga, kuid praegu, 48-aastasena, tunnen, et selline rabelemine toob endaga kaasa liiga palju traumasid. Huvitav on see, et olen korvpallis murdnud ninaluu, lumelauaga sõites jala ja saalihokis hüppeliigeseid väänanud, kuid võitluskunstidega tegeledes pole kunagi vigastada saanud.”

Karatekoondise päevilt on Jehe ka taimetoitlane, kuid kehakaalu normis hoidmiseks ta erilisi dieete ta ei pea: „Õnneks mu geneetika on selline, et rasvumisele ei kaldu. Taimetoitlus sobib minu kehale ideaalselt. Kunagi karatekoondises isegi teaduslikult mõõdeti, et pärast toitumise muutmist mu reaktsioonikiirus paranes.”

Laia ampluaaga ettevõtja

Sama kirev kui spordikogemused, on ka Jehe haridustee. Keskkoolis pidevalt eri ainete olümpiaadidel teadmisi näitamas käinud mees on kõrgkoolis õppinud arvutiinseneriks, magistrantuuris majandust ja lõpuks, 30ndate eluaastate keskel, Kunstiakadeemias ka oma esimest armastust, disaini.

„Ma ei muudaks midagi. Kui peaksin täna uuesti otsustama, siis valiks kõik samad erialad. Elu ongi kombinatsioon eri valdkondadest,” lausub Jehe, kes enda sõnul on nii õppimises kui ka ülejäänud eluvaldkondades saanud palju kasu oskusest teha asju efektiivselt.

Jehe nimetab ennast ettevõtjaks ja oma aega jagab ta üheteistkümne üsna erinevas valdkonnas tegutseva firma vahel. Lisaks lööb mees kaasa paljudes ühiskondlikes projektides ning tegutseb koolitajana. Tema sõnul on ettevõtjal vaja paljuski sportlastele sarnaseid isiksuseomadusi ja tuleb osata luua endale sobiv sisemine seisund.

Ville Jehe
Foto: Siim Semiskar

Eesmärk on meelerahuseisund

„Võitluskunstidest õppisin ühe olulise asjana individuaalselt keskenduma. Mulle sai selgeks, et kõik on kinni enda sisemises seisundis. Täna tean täpsemalt, et see koosneb kolmest komponendist – füüsilise keha seisund, emotsioonid ja mõtted. Kui neist esimene, füüsilist keha puudutav, on enamikule arusaadav, siis kahest järgmisest aspektist väga palju ei räägita,” viib Jehe jutu spordi vaimse poole peale.

Tema hinnangul oleks mitte ainult portlastele, vaid kõigile inimestele vaja rohkem selgitada, kuidas parandada oma sisemise seisundi kõiki kolme komponenti: „Suurem osa asju on kinni ikka selles, mis sinu peas toimub. Füüsilise keha võib ajada perfektseks, jälgides ideaalset dieeti, kuid inimene võib ikka olla õnnetu ja muremõtteis.”

Spordis on sellest sisemise seisundi arendamisest kõige rohkem kasu aladel, kus on väga tähtis keskenduda. Ma võin kihla vedada, et selline meelerahuseisund, milles Ott Tänak nopib rallidel etapivõite, on sama, millega Olari Elts dirigeerib oma parimat kontserti. Seda nimetatakse ka teadvelolekuks – seisund, kus mõtted ja emotsioonid on kusagil taustal ja lastakse esile alles siis, kui finišijoon on ületatud ja rahvas plaksutab,” loob Jehe paralleele.

Teadvelolek levib sporti

Vajalikud teadmised on tema kinnitusel spordimaailmas olemas ja psühholoogide abiga üritatakse seda ka sportlastele õpetada. USA-s on selle valdkonna nimi mindfulness ning vähemalt suuremate riikide tippsportlastega vastavaid harjutusi tehakse. Nende tehnikate pakett on eriti viimastel aastatel levinud ka Eestisse.

Jehe sõnul on vältimatu see, et üha enam hakkavad ka Eesti sportlased ennast sisemaailma asjades koolitama: „Veidi juba sportlased psühholoogidelt abi otsivad, kuid see tuleb järjest suurema hooga peale. Mindfulness’i ehk teadveloleku põhimõtted on rakendumas ka Eesti koolisüsteemis ja tulevikus oskavad noorsportlased seda juba treeneritelt küsida.

Paljudel spordialadel pole harjutud teadlikult keskenduma ja võitluskunstid on teistest aladest selles suhtes ees, sest seal on pidevalt tegeletud mediteerimisega. Võib-olla treener ütleb lihtsalt, et ole 30 sekundit vait ja pane silmad kinni, sellest juba piisab, et aru saada, milline segadus sul peas toimub. Kui juhendaja oskab sealt edasi õpilase 1,5 tunniks vaid treeningule keskenduma panna ja talle erinevaid hingamisharjutusi õpetada, siis see on veel parem,” räägib Jehe, lisades, et see kõik on tegelikult alles algus.

Ville Karujärve rattamaratonil
Ville Karujärve rattamaratonil. Foto: Allan Mehik / Sportfoto.com

Füüsilise ja vaimse sümbioos

Spordis ongi laialt levinud väljendiks keskendumine, mida Jehe sõnul võib hea sisemise seisundi kirjeldamiseks kasutada vaid juhul, kui seda on õigesti tehtud. „Paljude jaoks on keskendumine see, kui mõtted ja emotsioonid on joondatud ühe eesmärgi nimel. Keskenduma peaks aga nii, et emotsioonidest on teadlikult valitud vaid sellised, mis aitavad kaasa, ja mõtted jäetakse üldse kõrvale,” selgitab meie loo peategelane.

Sellisesse staadiumi jõudmine on sportlasele alles kõige viimane etapp ning eelnevalt on vaja raske tööga omandada oma ala tehnilised nüansid ning lihvida need täiuslikkuseni. „See ei tule nii, et saavutan nipsust õige seisundi ja see annab mulle kõik tehnilised oskused. Need tuleb ikka ise selgeks saada, aga spordis jõuavadki maailma parimaks need, kellel füüsilisele kehale lisaks tuleb ka õige vaimne seisund,” kinnitab Jehe.

Spordis räägitakse palju ka andekusest ning ettevõtja ja koolitaja sõnul jagunevad sportlased siin mitmesse leeri: „Ühel osal on head eeldused õpetada füüsilisele kehale täiuslikult selgeks tehnilised oskused, kuid võistlustel põleb ta läbi ja tippu ei jõua. Teine osa on andekas õige seisundi saavutamisel, kuid füüsilise keha sooritustes on puudusi. Kolmas grupp, kellest tulevadki tippsportlased, on need, kellel on mõlema poole jaoks piisavalt eeldusi.”

Inimkond on kriisis

Inimkonna üks üldine probleemi on Jehe sõnul see, et käitumist mõjutavaid emotsioone on liiga palju ja nende ülalhoidmiseks kulutatakse liiga palju energiat. „Tänapäeval on nii emotsioonide kui mõtete mootorid hakanud töötama veel suurematel tuuridel ja inimkond on oma energiakasutuse mõttes kriisi lävel. Kui me midagi ette ei võta, muutub iga järgneva põlvkonna tervis oluliselt kehvemaks,” maalib ta üsnagi tumeda pildi.

„Mulle tundub, et inimesed, kes ei ole teadvel, pole disainitud toime tulema tänapäevase infoühiskonnaga. Näiteks see, et pidevalt peab justkui uurima oma nutitelefoni, kas on lisandunud mõni uudis, kommentaar või säuts. Tunneme ennast kuidagi ebakindla ja vale inimesena, kui pole pidevalt kõigega kursis. See keerab vaimsele aktiivsusele kõvasti vinti peale ja tekitab probleeme,” lisab Jehe.

Ka mõte on objekt

Selleks, et hakata ennast teadveloleku poole viima, peaks esimese asjana saavutama vaatleja positsiooni ja õppima jälgima enda sees toimuvaid protsesse. Seda küll tehakse, aga pealiskaudselt. Jehe sõnul järgitakse väliskeskkonnast rohkem hoopis oma mõtteid ega taibata, et ka need on objektid. Järgmine etapp on astuda veel üks samm tagasi ja hakata lisaks väliskeskkonnale vaatlema ka oma emotsioone ja mõtteid, aga tehes seda distantsilt.

„Päris iseseisvalt suudab sellisesse staadiumi jõuda väike arv inimesi. Vanasti oli taoliste teadmiste edasiandmise ülesanne targemate ja elukogenud inimeste ehk õpetajate õlul. Tänapäeval, kui inimene on taoliseks oluliseks muutuseks valmis, on see info saadaval. Osa inimesi leiab need teadmised ja osa ei leia ning minnakse vana rada edasi,” tõdeb Jehe.

Ville Jehe
Foto: Siim Semiskar

Koolitab ettevõtjaid

Kõiki oma kogemusi ja teadmisi annab oma sisemaailmaga sina peal olev mees koolitustel ka teistele edasi. See sai alguse ühest tema omandis olevast restoranist, kus töötajad imestasid, kuidas Jehe suudab koosolekutel alati nii rahulikuks jääda. Sooviti jälile jõuda, kust selline enesekontroll tuleb. Ta pidas mõne loengu ja sealt huviliste ring samm-sammult kasvas.

„Firmad kutsuvad mind oma töötajatele rääkima, iga kuu tuleb koolitusi keskmiselt kolm-neli. Peamiselt koolitan ettevõtjaid, kuna teen seda oma praktilise kogemuse kaudu ja kõige lihtsam on anda infot edasi inimestele, kes on minuga sarnased,” selgitab Jehe.

Ettevõtluse ja spordi vahele võib tõmmata konkreetseid paralleele, kuna mõlemal juhul on heale tasemele jõudmiseks tarvis hulka kattuvaid isikuomadusi. Jehe loetleb üles peamised: „Kõige tähtsam on järjepidevus ja eesmärgikindlus. Teine oluline aspekt on eksimustest õppimine. Edukas ettevõtja ja hea sportlane suudab pöörata tehtud vead kogemusteks ja koguda neid kui väärtust. Kes vigadest ei õpi, kukub läbi, kes vigu teha ei julge, need ei saagi üldse kohalt minema.”

Ta lisab: „On inimesi, kes pole suutnud spordis oma eesmärgikindlust täiel määral kasutada, kuid suudavad seda ettevõtluses. Ja neil, kes on spordis ohverduste kaudu kaugele jõudnud, on väga lihtne lülitada need omadused tavaellu, näiteks oma ettevõtte arendamisse. Tagasilöökide puhul ei jääda nutma ja ennast haletsema, vaid minnakse edasi.”

Tekst: Siim Semiskar

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*