ajakirja Toetavad

Kõige kuulsam eestlane

Georg

Otsida taga kõige kuulsamat eestlast pole ehk päris asjatu ajakulu. Väikerahvale on niisugused küsimused alati olulised ja eks omal kombel ergutab see ka vaimu.

Suure kuulsuseni jõutakse siis, kui kuulsus hakkab elama oma elu (murdes välja neist piiridest, mis seda algselt raamisid). Palju räägitakse riigitegelastest, kuid väikeriigis ületab nende kuulsus harva riigipiire.

Parem positsioon on püsiväärtusi loovatel kultuuritegelastel. Nende käte- ja vaimutöö elab igavesti, kuulsus võib kasvada ka siis, kui inimest ennast enam pole. Riigipiiridki ei sea takistusi, küll aga kasvab kuulsusest teadlike inimeste arv. Meie silmapaistvaimad kultuuritegelased esindavad kultuuri kõrgeimat kvaliteeti, nn kõrgkultuuri. Kõrgkultuuri puudus on aga see, et enamik ühiskonnaliikmetest seisab sellest üpris kaugel. Iga eestlane on uhke Arvo Pärdi üle, aga väga palju leidub inimesi, kes pole tema loomingust osa saanud. Kõrgkultuur on alati natuke võõras ja elitaarne, kõnetab emotsionaalselt peamiselt neid, kes ise selles tegutsevad.

Kõige enam materjali totaalse kuulsuse sünniks leidub vast popkultuuri väljal, aga popkultuuri kõige suurem puudus on „odavus” – kuulsus peitub sageli seal, kus on vähe pingutust. Sel põhjusel tekitab popkultuur kõrgemate kultuuriootustega inimestes sageli ebameeldivaid seoseid, mistõttu ei ole seegi riigi ja rahvuse esindamise seisukohalt kõige etem valik.

Kõige kuulsam eestlane
Foto: Shutterstock.com

Esimene valik

Mis jääb siis järele? Suur Sport. Universaalseim kõigist kultuurifenomenidest, sest liikuvate kehade keelt mõistab igaüks. Võrreldes teaduse või poliitikaga, on individuaalsuse osakaal spordis suurem – see võimaldab emotsionaalse läheduse spordisangariga. Too lähedus on eriline: elades kaasa sportlasele, elatakse samavõrd kaasa riigile ja rahvusele (kirjanduse, kunsti või muusika puhul me midagi sellist tavaliselt ei koge). Ehkki meelelahutuslik ja kergesti haaratav, on spordil ometigi palju sisu ja suured sporditeod ei kuhtu kunagi. Olles au sees kõikjal, on spordisangar parim visiitkaart riigile.

Kes on Eesti kuulsaim sportlane?

Kuid ka spordi mastaabid on suured ja alad ei ole võrdsed. Tuntuse seisukohalt on eelis olümpiaaladel, aladel, mida näidatakse TV-s ja kõikjal harrastatavatel aladel. Seepärast jääb valikust välja Baruto. Kelly Sildaru on juba praegu suutnud saavutada piisavalt, et olla ühel päeval legend, kuid nišialana ei suuda freestyle-suusatamine ilmselt kunagi konkureerida tippspordialadega. Ekraanilt vaadates puudub ekstreemspordil õige võlu, sel napib ka (kuulsusrikast) ajalugu. Kõige paremad väljavaated saada tõeliselt tuntuks on Ragnar Klavanil või Anett Kontaveidil. Väga tugev kandidaat on ka Paul Keres, kuid temagi puhul on takistuseks male iseäralik positsioon spordiväljal ja säravaima tiitli puudumine.

Georg Hackenschmidt
Georg Hackenschmidt

20. sajandi 100 suurima seas

Seni on neist kõigist kuulsuse poolest üle maadleja, tõstja ja filosoof Georg Hackenschmidt (1877–1968). Tema tegutsemisajal oli moodne sport alles pead tõstmas. Alasid oli tänasega võrreldes vähe ja maadlus oli üks tähtsamatest (räägitakse maadluse kuldajast). Hackenschmidtist sai tuntumaid sportlasi maailmas. Ta on kolme maadlejate kuulsuste halli liige. 1999. aastal valis Reuters Hacki (nii teda kutsutakse) ainsa eestlasena 20. sajandi 100 suurima sportlase hulka.

Vägev pärand

Kes soovib rohkem teavet Hackenschmidti vägitegudest, lugegu Olaf Langsepa „Georg Hackenschmidti”. Siinkohal mainitagu vaid tähtsaimat: Hackenschmidt tuli 1898. aastal esimeseks Euroopa meistriks amatööride maadluses ja võitis tõstmises pronksi. Venemaa meistriks tuli ta maadluses kaks ja tõstmises ühe korra, oli ka Soome meister maadluses. Esimese eestlasena püstitas ta tõstmises maailmarekordi (1898 Viinis) ja 1901. aastal võitis Viinis elukutselisena maailmameistritiitli. Arvatakse, et Hackenschmidt pidas kokku rohkem kui 3000 matši, maadeldes peaaegu kõigi tollaste tippudega, ja oli erakordselt võidukas. Eriti populaarne oli Hackenschmidt Suurbritannias (tema kohta on öeldud Briti institutsioon), kuid tulihingelisi fänne ja imetlejaid leidus kõikjal.

1908. aastal külastas Hackenschmidt Valges Majas president Roosevelti, kes ütles: „Kui ma ei oleks USA president, sooviksin olla Georg Hackenschmidt.” Pärast seda käiku alistas Hackenschmidti vabamaadluses Frank Gotch. Kaks Gotchiga peetud ülidramaatilist matši on jäädvustunud maadlus- ja spordiajaloo kullafondi.

Edukas õpetlane

Hackenschmidt reisis väga palju, pidas loenguid ja oli aktiivses kirjavahetuses. Tema kontaktid hõlmasid arvukaid ajastu suurkujusid, näiteks Vladimir Durovit, Bernard Shaw’d, Harry Houdinit jt. Muide, Houdini esimene film kandis pealkirja „Houdini alistab Hackenschmidti” (pole säilinud).

Hackenschmidt saavutas edu ka õpetlasena. Tema peamisteks huvideks olid treeninguteooria, elamisõpetus ja filosoofia, eesmärk oli selgitada, kuidas mõjutada inimkeha süsteemi ja teadvustada inimkonda suurest eesmärgist saada täiuslikumaks, vabamaks, tervemaks jne. Hackenschmidti kõige tuntum teos, „The Way to Live” („Tee ainuõige eluni” / „Kuidas elada”) ilmus inglise keeles 1908. aastal, hiljem saksa, vene ja teistes keeltes. Inglise keeles on raamatust kümneid kordustrükke.

Georg Hackenschmidt

Oma ajast ees

Hackenschmidti õpetus on intrigeeriv ja innovaatiline, aga ka vastuoluline. Paljud seisukohad muutusid aja jooksul, mida hilisem, seda abstraktsem ja raskemini mõistetav tema õpetus on. Osa Hacki seisukohti mõjus kaasaegsetele koguni ärritavalt või hämmingut tekitavalt, ka seepärast, et ta esines vahel viimase tõe kuulutajana.

Kuid suur osa Hackenschmidti mõttetööst kõnetab ka tänapäeva. Olulisel kohal selles on fenomenid nagu tahtejõud, kõiksus, energia, õige mõtteviis (vabanemine negatiivsetest mõtetest) ja individualiteet. Hackenschmidt vastustab indiviidi ja ühiskonna allutamist kontrollile. Kontrolli tööriistade ja suhteliste väärtustena näeb ta ka õiget ja valet (see, mis on džunglis õige, ei pruugi seda olla metropolis). Parim on „hea hoiak”, mis on universaalne. Hea hoiak aitab inimesel jõuda oma keha sisehääleni, mille kaudu tuletub tõde. Tähtis on vaba tahe, selle püsimine ning hoidmine. Drillimise ja käsutamise tagajärjel muutub inimene n-ö pimedaks tööriistaks.

Pioneer kulturismi maailmas

Hackenschmidti puhul ei ole peaaegu üldse esile toodud, et ta oli esimesi kulturiste maailmas. Kulturismi isaks loetakse Hackist kümme aastat vanemat Eugen Sandow’d. Küllap on see õige, sest Sandow kujundas teadlikult välja moodsa kulturismi alused, aga tõenäoliselt oli just Hackenschmidt oma aja kõige võimsama kehaga mees maamunal (maadlejatest kannatab ehk võrdlust Gustav Frištenský). 2015. aastal valis Men’s Health ta 100 kõigi aegade parima vormiga mehe hulka (39). Paljud kaasaegsedki pidasid Hacki Sandow’st paremaks. Mõlemad olid samas kaalus ja pikkuses, kuid mitme kulturismi jaoks olulise mõõdu poolest oli Hack üle. Maadleja kohta oli tal ka hea reljeefsus. Selline keha ei olnud üksnes looduse kingitus – Hackenschmidt järgis põhimõtteid, mis on ka kulturismi A ja O, näiteks rakendas ta kindlameelselt treeningkava, tegutses süstemaatiliselt ja sujuvalt progresseerudes, taotles harmoonilisust (nõrgemad lihasgrupid tuleb järele aidata), pooldas tööd suurte raskuste ja vabaraskustega, samas soovitas tasakaalustatuse saavutamiseks harrastada erinevaid spordialasid (ka aeroobset tegevust) ja taimetoitu (moodsa kulturisti jaoks üsna mõeldamatu). Hacki ja Sandow’ vahe seisneb selles, et esimese jaoks ei olnud põhiline mitte keha, vaid funktsionaalne jõud. Ka ei armastanud Hackenschmidt oma keha demonstreerida ega rakendanud saavutatut ärimehe kombel reklaami ja kasumi teenistusse.

Legend, keda imetleti

Tähtis on, et oma fenomenaalsete kehadega (ja õpetusega) mõjutasid mõlemad mehed ülitugevalt inimeste arusaamu kehalisusest, maskuliinsusest ja eneseteostuse võimalustest. Hacki õpetus võeti vastu umbes nii nagu kuiv maapind võtab vastu vett, tänu sellele on ka tema aidanud kujundada fitnessist tänapäeval enim harrastatud sportliku tegevuse. Muuhulgas oli ta termini fitness juurutaja moodsas tähenduses (tollal räägiti rohkem kehalisest kultuurist või kehakultuurist).

On sümboolne, et Hackenschmidt kuulus esimese Mr. Universumi (1948) kohtunike žüriisse (võitis John Grimek). Kohtunike juht Georghe Walsh kirjutas sama aasta Tugevuses&Tervises, et Hackenschmidti, legendi moodsa kehaehitaja silmis, austab ja imetleb kogu kehakultuuri maailm.

Georg Hackenschmidt

On ta ikka eestlane?

Tekivad aga kahtlused, kas Hackenschmidti, kes kannab saksa nime ja elas pikema osa elust väljaspool Eestit, võib ikka eestlaseks pidada? Miks ka mitte. Tema ema oli eestlane, ta rääkis üsna head eesti keelt ja väärtustas kõrgelt Eestit, eriti aga sünnilinna Tartut. Ehkki Hackenschmidti tunti Vene lõvina, pidas ta end tõenäoliselt vähemalt teatud ajajärgul eestlaseks. On aga tõsi, et rahvusküsimus ei olnud tema jaoks oluline.

Indrek Schwede järgi takistab Hackenschmidti „kõige kuulsam olemist” tõik, et sel ajal polnud sport veel populaarne ja isegi Palusalu ajal olid massiteabevahendid vähe arenenud. Pigem oli vastupidi: tormiliselt moderniseeruval ühiskonnal ja indiviidil olid tekkinud uut tüüpi vajadused. Kuna meelelahutussfäär oli väga piiratud, sai just sport erakordselt populaarseks. See kõnetas ka neid, kes kõrgkultuurist ei hoolinud (eriti noorsugu). Sport toimis kaitseventiilina, mis aitas vastu seista ühiskondlikule pressile. Ehkki meedia armastas maadlust, oli teabevahetus meie mõistes tõepoolest kasin, kuid seda enam ergutasid infokillud kujutlusvõimet. Selliste esimese järgu tähtede nagu Hackenschmidti küljes riputi sõna otseses mõttes ihu ja hingega. Tema eelis tänapäeva sportlaste ees ongi see, et konkurents õieti puudus. Hacki suurimad ülesastumised olid peaaegu alati välja müüdud (10 000 – 30 000 inimest), tema pildiga kaarte müüdi tohutul hulgal, tema vägitegudest räägiti nõrkemiseni. Hackenschmidt oli sensatsioon, ikoon, legend, eeskuju, õpetaja, inspireerija.

Suurim maadleja

Hackenschmidti peetakse karukaisutuseks nimetatava kehaluku rakendajaks maadluses. Ta mõtles välja ka igale atleedile tuttava Hack-küki. Nii tema ajal kui nüüd, enam kui sajand hiljem, räägitakse Hackist ülivõrdes: teda on peetud suurimaks maadlejaks, kes eales elanud. Seda suurt meest on austatud ka hea iseloomu pärast. Hack oli puhta ja ausa spordi sümbol. Tõika, et Hackenschmidt on au sees ka täna, kinnitab näiteks Youtube’i otsing ning sajad saidid, artiklid ja raamatud, milles tema nime mainitakse.

Hackenschmidt oli oma aja prominentsemaid sportlasi – tõeline täht, kellel oli kümneid tuhandeid imetlejaid. Spordis saavutas ta peaaegu kõik, mis oli võimalik saavutada. Kujunedes pärast sportlaskarjääri üpriski mõjukaks õpetlaseks, on tal spordiilmas eriline positsioon. Langsepp ütleb, et ta oli väljapaistvamaid ja kütkestavamaid isiksusi maailma kehakultuuri ajaloos.

Tekst: Riho Paramonov

 

 

 

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*