Noor ja sportlik politseipensionär Pille Vennikas

Pille Vennikas
Foto: Janne Salumäe / Sportfoto.com

Aastaid riigiametnikuna töötanud ja ultrajooksjana tuntud Pille Vennikas (53) on leidnud järjepidevalt uusi põnevaid hobisid: viimati talisuplemise, masinkudumise ja õmblemise. Sügisest õpib ta Räpina aianduskoolis tekstiilkäsitööd.

Liikuv eluviis on Pillele alati meeldinud. Lapsepõlves käis ta ujumistrennis ning veetis isa purjetamishuvi tõttu kõik suved jahtklubis ja purjejahil. Algkoolis käis õega korvpallitrennis ja alates 4. klassist aerutamas. See tähendas suvisel ja talvisel koolivaheajal väga meeldivaid spordilaagreid. „Pärnus oli päris kõval tasemel aerutamine ja harrastasin seda põhikooli lõpuni, see ladus hea üldfüüsilise põhja. Keskkooli ajal matkasin palju, eriti sagedasti sportlikel kategooriamatkadel süstadega Eestis, Karjalas ja Gruusias. Käisin ka paaril kõrbematkal Turkmeenias. TPI ajal matkasin süsta ja suuskadega nii Karjalas kui Gruusias ja osalesin süstaslaalomi võistlustel. Siis avastasin enda jaoks ka orienteerumise,” räägib Pille.

Spordiharrastus ja matkamine jäi aga pereloomise ja lastekasvamise ajal teisejärguliseks – Pille ja abikaasa Peetri peres sirgus neli last. Järeltulijate kasvades said ema-isa taas sportlike hobidega tegelema hakata, nüüd juba koos lastega.

Pille Vennikas
Ultrabalatoni stardis

Jooksuga ümber Balatoni järve!

2009. aasta juunis osales Pille koos tütar Heleeniga Ungaris Ultrabalatonil. Päev enne starti oli Balatoni järve ääres 32 kraadi sooja. Peas keerlesid mõtted, kuidas ta 212 km pikkust distantsi sellise palavusega joosta jaksab, polnud ta ju pealegi kunagi varem nii pikka maad järjest läbinudki. Võistluseelsel ööl tõusis aga tugev tuul ja temperatuur langes 15 kraadini. Hommikul stardialal mõtlesid nad tütrega, et küllap lükatakse start edasi, sest tuul oli ikka veel väga tugev, aga ei – start anti ettenähtud ajal. „Vahetasin enne starti neli-viis korda särki, kuna ei suutnud otsustada, millega joosta. Valisime Heleeniga taktika, et jookseme 24 esimest tundi nii aeglaselt, kui saame, ja viimase lõpu nii kiiresti kui jaksame, kõnnime ainult mägedes, tasasel maal jookseme. Mõtlesin, et olen maailma kõige õnnelikum inimene, kui kas või üks minut enne finiši sulgemist finišijoone ületan,” meenutab Pille.

„Mulle alguses jooks üldse ei istunud – neli esimest tundi sadas, tuul oli tugev, sees keeras ja mingil ajal mõtlesin, et vist katkestan. Olime selleks ajaks jooksnud 70 km. Päike loojus Balatoni järve taha ja ma mõtlesin, et Heleenil pole otsmikulampi, kuidas ta siis üksinda pimedas jookseb. Ma ei tulnud selle pealegi, et oleksin võinud ju lihtsalt oma lambi tütrele anda. Otsustasin hoopis, et näitan talle öösel joostes valgust ja küll ma siis hommikul katkestan,” jutustab Pille.

Pille Vennikas
Pille koos Tütar Heleeniga Ultrabalatoni finišis. Foto: erakogu

Täna öösel me ei maga

Öösel jõudsid nad järve teisele kaldale, kus olid siledad tänavad – see tähendas ainult jooksmist. Kuna oli laupäeva öö, siis ungarlased pidutsesid ja tantsisid elava muusika saatel ning see viis mõtted jooksult ja hädadelt mujale. Kuna tuul oli endiselt väga tugev, siis ei saanud ka teeninduspunktides istuda, muidu oleks kohe külm hakanud. Nii nad siis aina jooksid ja jooksid, öö läbi. 24 tunniga jõuti 164. kilomeetri teeninduspunkti. Millegipärast arvati, et see on suur punkt, kus pakutakse sooja toitu, aga polnudki! Lõpuni oli jäänud 48 kilomeetrit ja naised teadsid trennikilomeetrite järgi, et nüüd tuleb ära! Rada kulges piki platood, see oli imeline vaade alla Balatoni järvele. Ees paistis mägine Tihany poolsaar, kus oli finiš, ja selle poole rühitigi.

Võidutants läks meelest

Paarkümmend kilomeetrit enne finišit kujutas Pille korduvalt ette, kuidas jookseb tütrega mööda piprapoest, kus ripuvad punased pipravanikud, kuidas rahvas neid tervitab, kuidas nad laskuvad piki mäekülge alla järve äärde ja ongi finiš. Lõpuks jõutigi Tihany poolsaare viimasele tõusutipule enne pikka laskumist. Piprapoe ees liitus nendega jaapanlane Katsuhiro Tanaga, kes oli juba ammu finišeerinud, kuid tuli neid finišini saatma. Neil oli sini-must-valge lipp kaasas, koos haarati kätest kinni ja astuti üle finišijoone. Lõpuaeg oli 30 tundi ja 41 minutit. Pille õde, poeg ja teine tütar tulid neid toetustiimina õnnitlema. „Paljud nutsid liigutusest, see oli uskumatu ja ülev tunne. Me olime nii õnnelikud, et unustasime oma võidutantsu tantsida. Olime mitu kuud varem tantsu selgeks õppinud ja lubasime tantsida, kui üle finišijoone jõuame. Finišikohtunikud ütlesid meile, et tulime naiste arvestuseks kolmandaks-neljandaks. See oli päris suur üllatus, sest esimesel viiekümnel-kuuekümnel kilomeetril olime ju viimased ja jooksu ajal ei mõelnud me oma koha peale üldse. Lõpupoole jooksime küll mitmest naisest mööda, aga meil oli lihtsalt oma tempo, mida hoidsime,” meenutab Pille meeldivaid hetki.

Pille Vennikas
Hollandi MM Foto: Ülle Alak

Tasa ja targu

Kust Pille jooksuteekond üldse alguse sai? 1990. aastatel käis naine lastega abikaasa Peetrile maratonijooksudel kaasa elamas. Ta vaatas aukartusega maratonijooksjaid ja mõtles, et võiks samuti ühe maratoni läbi joosta. Kord Soomest tagasi sõites jäi talle pihku ajakiri Juoksja, kus oli huvitav treeningkava neile, kes tahavad maratoni auga läbi teha. Kava nägi ette pooletunnist jooksmist üle päeva ja pühapäeviti veerand tunni kaupa pikenevaid otsi. See tundus saavutatav ja nii hakkaski Pille regulaarselt treenima. Algus oli raske, aga Peeter innustas jätkama ja tasapisi läks jooksmine kergemaks. Lapsed sõitsid ratastega pikematel jooksudel kaasa ja kuidas siis ikka öelda, et ema enam ei jaksa, pöörame nüüd tagasi, kui juba välja olime tulnud. Seepärast jooksis Pille vapralt edasi.

Teadmised on tulnud kogemusega

Esimese maratoni lõpetas Pille 35-aastaselt ajaga 4:03, pärast viit-kuut maratoni tundis aga, et tahab midagi uut proovida. „Ma pole eriti kiire jooksja ning see, kas jooksen maratoni kümme minutit kiiremini või aeglasemalt, ei tundunud mulle tookord eriti oluline. Juhuslikult kuulsin Hermese klubikaaslaste käest 100 km ja pikematest jooksudest, ka 246 km pikkusest Spartathlonist. Kus neid täpselt korraldatakse ja kuidas selleks trenni teha, uurisin internetist. Leidsin, et pikemaid jookse kui klassikaline maraton nimetatakse ultrajooksudeks ja et ultrat on võimalik joosta ka maratonitrenni pealt, aga soovitati teha iga kuu üks pikem, 80 km ots lisaks,” räägib ta loetust.

Pille esimene võimalus 100 km jooksul osaleda avanes 2002. aasta augustis Helsingis. „Enne seda, sama aasta kevadel, sõitsime Soome Töysasse 24 tunni jooksule. Plaanisin teha seal pika treeningotsa ja joosta 80 kilomeetrit järjest. Abikaasa Peeter tuli lihtsalt kaasa, aga jooksis 24 tunniga 100 km, mina 80 km. Me ei teadnud tol ajal ultrajooksust mitte midagi, ei jooksu tempost, käimisest, söömisest, joomisest, puhkamisest ega varustusest. Kõik need teadmised on tulnud hiljem oma kogemuste najalt,” tõdeb Pille.

Jooksjast jooksu korraldajaks

Algusaastatel käisid Pille ja Peeter palju välismaal jooksmas, sest tol ajal Eestis ülipikamaajookse ei korraldatudki. Ka lapsed oli võimalusel alati kaasas ja küllap nad nii spordipisiku saidki. „Kes ise ei jookse, toetab, aitab korraldada ja/või elab teistele kaasa,” kirjeldab Pille pere tegemisi.

„Esimene Eesti 12 tunni jooks korraldati 2005. aastal Kadriorus. See toimus kolm korda, seejärel soikus. 2010. aastal tegime ultrajooksuklubi ja hakkasime ise kaks korda aastas ultrajooksu korraldama. Ma olen rajatud teekonnaga väga-väga rahul. See on meid pere mõttes liitnud, kuna meil on ühine hobi ja oleme saanud palju ühiseid kogemusi. Mul on väga hea meel, et järjest rohkem inimesi tahab ennast kestvusaladel – ultratel ja maratonidel – proovile panna ning Eestis on nüüd selleks palju rohkem võimalusi,” räägib Pille.

Pille VennikasStaažikas riigiametnik

Jooksuharrastuse kõrvalt on Pille olnud ka töötav pereema, kui töötas 22 aastat politseiametnikuna eri ametikohtadel. Ta alustas liikluspolitseis juurdlejana, kus tegi raskete, inimvigastustega liiklusõnnetuste sündmuskohtade vaatlusi ja viis läbi juurdlusi. Pärast seda töötas korrakaitses piirkonnakonstaabli, juhtivkonstaabli, komissari, staabiametniku ja infosüsteemi tootejuhina, samuti sisekaitseakadeemias õppetooli juhataja-lektorina. Praegu võib Pillet nimetada nooreks politseipensionäriks, kes läheb vajadusel meeleldi oma kogemusi jagama.

„Julgege unistada!”

Kuus aastat tagasi läks Pille põhitöö kõrvalt tehnikakõrgkooli uut eriala omandama – rõiva- ja tekstiiliala ressursikorraldust. Tema soov oli luua politseipensionile jäädes isiklik väikefirma. Teadupärast saavad 20-aastase staažiga politseinikud 50-aastaselt pensionile jääda. 2012. aasta lõpus likvideeriti büroo, kus töötas ka Pille, ja tema ametikoht koondati. 2013. aasta lõpus asus ta tööle Kose valla piirkonnapolitseinikuna ja 2014. aasta kevadest lektori kohale sisekaitseakadeemias. „Mul oli väga hea meel, et sain tudengitele õpetada just neid oskusi-teadmisi, mida neil reaalselt politseitöös vaja läheb, kuna olin ise just töötanud kaheksa kuud välitööl piirkonnapolitseinikuna. Mulle meeldis see töö väga ja töötasin politseinikuna paar aastat kauemgi, kui esialgu plaanisin. Kokkuvõttes jäin riigiametiga väga rahule, kuna kohtusin huvitavate inimestega, õppisin uusi asju, sain teha põnevat tööd ja hulga kogemusi eri valdkondadest. Politsei- ja piirivalveamet ning sisekaitseakadeemia väärtustavad sportimist väga, meil on ju vaja igal aastal füüsilisi katseid teha ja normatiive täita. Mu kolleegid pärisid sageli ka ultrajooksuvõistluste kohta ja elasid kaasa,” meenutab Pille ja lõpetab ilusa sooviga: „Soovin, et meie inimesed julgeksid unistada ja seada endale sportlikke eesmärke ning et nad tahaksid pingutada, et oma unistused ja eesmärgid täide viia.”

Pille Vennikas
Laulasmaa ultrajooksu start 2017. Foto: Hellen Ladva

Laulasmaa Ultra ja „Viimase öö unistus”

Pille perekond on koos abilistega pikamaajooksuga tutvumise huvilistele võimalikult mugavaks teinud. Tema perekonna korraldatud Laulasmaa Ultral on võimalik valida 37 eri distantsi vahel ja aastavahetuse 12 tunni jooksul „Viimase öö unistus” läheb tulemus kirja 10 km läbimisel ning osaleja võib ise valida, kui palju ta 12 tunni jooksul läbida soovib.

Jooksude sportlikud rajarekordid on väga heast klassist – Laulasmaa Ultra 211 km pikkune rajarekord on lätlase Dmitrijs Niciporsi nimel ajaga 22:51.16, 168 km rajarekord on Rünno Ruuli nimel ajaga 14:51 ja „Viimase öö unistuse” 12 tunni jooksu rekord kuulub eestlasele Margus Luhtojale -139,2 km.

Laulasmaa Ultra 211 km läbimine annab viis punkti rahvusvahelistele ITRA mägiultravõistlustele kvalifitseerumisel.

Tekst: Meelis Koskaru

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*