Kuidas kolleegid sportima meelitada?

Väljakutse lõppedes olid kõik osalejad õnnelikud
Väljakutse lõppedes olid kõik osalejad õnnelikud

Vahel on vaja ainult pisikest tõuget, mis meid oma tervise heaks liigutama paneks. Ja muidugi eestvedajat, kes selle tõuke annaks. Ela Vulla on Tapa lasteaia Pisipõnn liikumisõpetaja, kes möödunud aastal oma kolleegidele just sellise tõuke andis.

Ela otsustas esitada kolleegidele väljakutse liikumiskilomeetrite kogumiseks Endomondo keskkonnas. Eks ikka selleks, et üksteist rohkem liikuma innustada, sellega parem enesetunne saavutada ja olla kaudselt eeskujuks kõikidele lastele. „Kuna meie lasteaed kuulub tervist edendavate lasteaedade võrgustikku, siis lisaks sellele, mida lastega teeme, püüan ka lasteaia personali pisut rohkem liikuma saada,” avaldab Ela. „Väljakutse kujutas endast ühist liikumiskilomeetrite kogumist ja selles üksteisega pisut võistlemist. Ikka on tore, kui kaaslasest veidi rohkem kilomeetreid kogutud on, eriti veel siis, kui see koos liikumisega enesetundele ja vormile hästi mõjub,” arvab Ela, kes võttis väljakutse loomisel eeskuju teistest sarnastest ettevõtmistest. „Olen jälginud, kuidas mõni lasteaed ja paljud teisedki töökollektiivid nii vahvalt üheskoos liikumas käivad, oma väljakutseid korraldavad, ühiseid trenne teevad, isegi rahvaspordiüritustel olen märganud päris mitut lasteaeda koos kõndimas. Mõtlesin, et meil võiks samuti ühel päeval olla üheskoos üritustel või võistlusetel osalev kollektiiv. Loodud väljakutse oli selles eesmärgi esimene samm,” selgitab Ela.

Ela Vulla
Ela Vulla Foto: Tiina Lahesalu / Sportfoto.com

Innustus uuteks ettevõtmisteks

Kõik lasteaia töötajad seekord veel kaasa ei löönud, kuid huvilisi jagus piisavalt. „Oli nii osalejaid kui ka neid, kes jäid jälgijateks, või neid, kes küll käisid liikumas, aga ei soovinud juurde võistlusmomenti,” räägib Ela, kelle loodud väljakutsest võttis ametlikult osa seitse tublit naist.

Käesolevaks aastaks on liikumisõpetajal juba uued plaanid, mis hõlmavad seekord tervet aastat. „Esimese korra kohta jäin rahule – eks ikka on neid, kes soovivad algul kõrvalt jälgida. Praeguseks on uue väljakutsega liituda soovijaid juba juurde tulnud,” võib Ela rahul olla.

Ka tagasiside kolleegidelt oli väga positiivne ja innustaski uueks aastaks taas midagi välja mõtlema. „Meil ei olnud enne erilist ülevaadet kaaslaste aktiivsusest, aga väljakutse ajal sai ikka pisut jälgida, kui aktiivne keegi meist on. See omakorda motiveeris ennast rohkem välja ja liikuma minema. Naiste hulgast võitis käimise meie asutuse juht Tea Välk, kellel on võimaluse korral kombeks õhtuti pikemaid jalutuskäike ette võtta. Ega me seni teadnudki seda, sest ta elab teises asulas ja vabal ajal me kokku ei puutu,” tõdeb Ela, et ühised sportlikud ettevõtmised aitavad ka üksteisega paremini tuttavaks saada.

Hea enesetunne garanteeritud

Ela soovitab ka teistel kollektiividel ja sõpruskondadel omavahel liikumisega seotud ettevõtmisi korraldada. „Kes veel pole teinud, siis mina soovitaksin just üheskoos liikumise mõttes seda proovida, kas siis grupis koos või igaüks eraldi. Näiteks Endomondo challenge’ina saab lõpuks päris kena üldpildi (tõenäoliselt on neid keskkondi veelgi). Lisaks saab liikumisest hea enesetunde ja võimaluse töömõtetest puhata (või siis neid värskes õhus ja liikumise käigus selgemaks mõelda) või vahel ka uusi mõtteid toota,” teab Ela enda ja kolleegide kogemusest.

Aina liikumises

Ela töö lasteaia liikumisõpetajana laseb tal õnneks ka argipäeval liikumise sees olla. „Lasteaia liikumistunnid on võimalikult mängulised, mitmekülgsed, lõbusad, õpetlikud, mõtlemist ergutavad, vahel pusimist ja pingutamist nõudvad. Lastel on suur liikumistahe ja soov muudkui toimetada, tegutseda, liikuda, mängida. Vähemalt neil, kellega mina olen kokku puutunud,” räägib naine oma tööst ja kinnitab, et kui lapsed on lasteaiaeluga kohanenud, saavad aru, millega liikumistegevustes tegeletakse, ja tunnevad end turvaliselt, siis on kõik osalised ja hakkajad. Samas on määrav ka kodune eeskuju. „Minu arust saab laste liikumishuvi ja -armastus alguse siiski peamiselt kodust, vanematest ja sõpradest – sellest, milline on nende huvi, eeskuju ja hoiak liikumise suhtes. Kui vanemad on aktiivsed ja liikumisest huvitatud ning seda lapsega mõistlikus koguses jagavad, siis tavaliselt on liikumishuvi (või vähemalt positiivne meelestatus) ka lapsel. Siinkohal ei pea ma silmas lapse trennide ja ringidega ülekoormamist – kõike mõõdukalt ning vastavalt lapse vanusele, huvidele ja võimetele. Kurb on vaadata lapsi, kelle puhul on teada, et väljaspool lasteaeda on nende hoidjateks ja õpetajateks erinevad seadmed ning lapsel on kadunud huvi igasuguse liikumise ja õueskäimise vastu. Õnneks on selliseid lapsi meie linnas vähemalt praegu lasteaiaealiste hulgas vähe,” avaldab Ela oma mõtteid.

Pildil Ela poeg Argen Porkuni järve lastejooksul. Foto erakogu
Pildil Ela poeg Argen Porkuni järve lastejooksul. Foto: erakogu

Eeskujuks pojale

Lisaks liikumisõpetajaks olemisele on Ela ise tegelenud mitme spordialaga, kuid kõige rohkem jooksmise ja saalihokiga. Ta usub, et spordiarmastusele pani põhja lapsepõlv ja maal kasvamine. „Mängimine, liikumine, kodutööd jm olid iseenesest mõistetav ja tavaline elu osa. Kodutöid tuli teha ja hilisemas eas õppisin sellest ka n-ö tasuta trenni näol kasu lõikama näiteks heinapakke loopides ja puid lõhkudes. Kooliajal meeldisid mulle enamasti kergejõustikualad, kuigi ei meenu midagi, mis eriliselt vastukarva olnuks,” räägib ta. „Rohkem hakkasin jooksma õpingute ajal, kui kooliväline linnaelu igavapoolne tundus ja kehakaal pisut muret tegi. Umbes 2001. aastal hakkasin jooksmise vastu suuremat huvi tundma ja olen sellega aina teadlikumalt tegelenud,” ütleb Ela. „Head sõbrad on mind ka suusatamisega rohkem sina peale viinud. Kui Tapale loodi saalihoki naiskond, siis hakkasin seal mängimas käima. Edasi läksin Tamsalu naiskonda ja hiljem olen veel mõnes saalihoki grupis kaasa löönud. Praegu on võimalik lähikonnas seda mängida Tapal meeste trennis, sest naiskonnad on kõik laiali läinud,” kirjeldab Ela oma harrastusi.

Väikese pausi aktiivsesse liikumisse tõi Elale poja Argeni sünd kaks aastat tagasi, aga kui poiss sai aastaseks, hankis Ela jooksukäru ja hakkas taas jooksmas käima. „Hokitrennidesse tagasi läksin koos poisiga eelmisest sügisest – tema on praeguseks nõus ilusasti teisel pool portet jooksma ja toimetama sel ajal, kui mina mängin. Tema teeb kah „tenni”,” on Ela alustanud spordiarmastuse süstimist ka järeltulijasse.

Sirje Reinike õpetjate spordipäeval (paremalt teine). Foto erakogu
Sirje Reinike õpetjate spordipäeval (paremalt teine). Foto: erakogu

Päikesejäku rühma õpetaja Sirje Reinike:

Ühiselt väljakutsel osalemine oli mulle suurem motivaator-aktiveerija kõndima minekuks, kui seda omaette/üksi tehes. See tekitas hasarti ja muutis liikumise põnevaks. Võrreldes varasemaga, viis väljakutse mind liikuma kõvasti rohkem – väike võistlusmoment teiste ja ka iseenda eelmise kuu tulemusega oli mõnus.

Tapa lasteaed Põnn challange

Kestis 13.09.17–31.12.2017

Koos liiguti 1674 km

Kilomeetrite kogumisel läksid arvesse käimine, jooks, rattasõit, suusatamine, rulluisutamine. Kõige rohkem käidi kõndimas, pisut rattaga sõitmas ja jooksmas. Rulluisutajaid osalenute seas polnud ja suusatamisega läks nagu lumega eelmise aasta lõpus – seda polnud.

Igas kuus loositi vähemalt 50 km läbinute vahel kingituseks meepurk, võistluse lõpuks said kõik osalejad väikesed või suuremad auhinnad.

Tekst: Merilin Piirsalu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*